Üheksa küsimuse töörühm

OTT KARULIN

Kuigi Eesti Teatriliidu kokku kutsutud auhindade töörühma aruanne* avaldati just enne jaanipäeva, ei tähenda see sugugi, et loodetaksegi suviselt loiule reaktsioonile. Otse vastupidi: töörühma esitatud üheksa ettepanekut vajavad hädasti kommentaare, vastu- ja pooltväiteid – eriti neilt, kes muutusi on nõudnud.

Jah, töörühma koosseis (erialaliitude ja -ühenduste esindajad) on tinginud ka järelduste ettevaatlikkuse, kuid ilmselt oskab igaüks aruandest välja lugeda, milliste teemade puhul kellel oma territooriumi kaitsmise instinkt on välja löönud. Siin keskendun kahele muudatusettepanekule, mis on seotud just etenduskunsti mõistega, ja olgu ka öeldud, et kuigi kuulusin töörühma, ei kõnele ma kõigi liikmete eest, vaid esitan oma tõlgenduse.

Enne kui jõuan töörühma ettepanekuni luua etenduskunstide ühis­auhinna asemele etenduskunsti aastaauhind, mida annab välja eraldi žürii, peatun pikemalt aruande ehk kõige põhimõttelisemal järeldusel, mis on enamiku ülejäänud ettepanekute eeldus. Nimelt leidis töörühm (mitte küll konsensuslikult), et lavastaja ja kunstniku aastaauhind peaksid edaspidi olema teatriliigiülesed. Praegu annab lavastaja ja kunstniku aastaauhinda välja sõnalavastuste žürii ning võimalus nomineerida muu hulgas lavastajat või kunstnikku on ka muusika-, tantsu-, balleti- ja Salme Reegi nimelise lasteteatri žüriil, samuti etenduskunsti ühisžüriil. Kuna eelnimetatuil ongi üldjuhul üks aastaauhind (muusika­žüriil kaks) ja see on nimetatud vaid teatriliigi järgi (muusikaauhind, mitte nt muusikateatri lavastajaauhind), siis jääb mulje, nagu oleksid lavastaja ja kunstniku aastaauhind broneeritud sõnalavastuse loojaile.

Probleem pole aga ainult muljes, vaid teatriliikide ning seeläbi nende žüriide ranges lahutatuses. Kui iga žürii vaatab vaid oma liigi lavastusi ja ka arutab neid vaid isekeskis, siis pole lootustki, et auhinnad käiksid ajaga kaasas, kajastaksid muutusi teatris. Seetõttu arutaski töörühm võimalust anda lavastaja ja kunstniku aastaauhinna määramise õigus ühisžüriile, kus on esindatud nii sõna-, muusika-, tantsu-, balleti-, etenduskunsti kui ka Salme Reegi nimelise laste- ja noorteteatri aastaauhinna žürii. See tähendab, et kõik žüriid peavad aasta läbi koostööd tegema, esitades ühis­žüriile hindamiseks lavastusi, mida peavad vaatama kõik selle liikmed ning mille loojate seast valitakse lavastaja ja kunstniku aastaauhinna nominendid. Teatriliigiüleses lähenemises pole ka tegelikult midagi erakordset, sest etenduskunstide ühisauhinna žürii on koostatud samal põhimõttel.

Juba on kuulda olnud kahtlusi, kas leidub piisavalt inimesi, kes oskavad hinnata nii draamat, ooperit kui ka tsirkust. Ma ise olen selles leeris, kes lavastuse liiki või žanri eriti ei tähtsusta, aga kui ühele teatriliigile spetsialiseerunud võimalikud žüriiliikmed ka on enamuses, siis õnneks on silmaringi laiendamine väga lihtne: tuleb vaadata rohkem ja erisugust teatrit. Muu hulgas saab seda teha – loodetavasti juba järgmisest aastast – lavastaja ja kunstniku aastaauhinda välja andva ühisžürii liikmena.

Siit jõuangi töörühma ettepanekuni, mille osas sündis konsensus suurema vaevata: nimetada etenduskunstide ühisauhind ümber etenduskunsti aastaauhinnaks, mille väljaandmiseks luuakse eraldi žürii ehk loobutakse ühisžüriist. See tähendab, et etenduskunsti hinnatakse samadel alustel ehk autonoomse teatriliigina, nagu sõna-, muusika-, tantsu- ja balletiteatrit. Samuti kaob nii praegust etenduskunstide ühisauhinda iseloomustav paine: see peaks justkui katma kõikvõimalikud uuendustest möödavaatamised ja muutuste mahamagamised, et ülejäänud liigižüriid saaksid kergema südamega põhivoolule keskenduda.

Lõpetuseks jääb vaid üle korrata, et töörühma aruanne väärib mõnda (vihmast) tundi pühendumist ka (kuuma) puhkuse ajal, sest tõenäosus, et auhindade süsteem sellises ulatuses lähiajal taas üle vaadatakse, pole kuigi suur. Kommenteerides peaks aga kindlasti vaatama kõiki ettepanekuid, sest muidu on oht, et tehakse küll ära väikesed muudatused (nagu etenduskunsti aastaauhinna žürii loomine), kuid põhimõtteliselt ei muutu midagi, sest iga kingsepp on ikkagi oma liistude külge naelutatud (lihtsalt üks, etenduskunsti liist on juures).

* http://teatriliit.ee/auhinnad/auhindade-tooruhma-aruanne