Ühtsus ja mitmekesisus ühte patta
Eesti teatriharidus peab käima kaasas teatris toimuvaga, kuid mitte moevoolude, vaid sügavamate suundumustega.
Teatriga seotud haridusasutusi on Eestis pool tosinat: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kus õpetatakse näitlejaid, lavastajaid, dramaturge ja ooperilauljaid; Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakond, kus koolitatakse näitlejaid, lavastajaid, harrastusteatrijuhte, tantsuõpetajaid-koreograafe ja teatri visuaaltehnolooge; Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakond; Tallinna Ülikooli koreograafia osakond; teatriteaduse eriala Tartu Ülikoolis ning huvikool Drakadeemia, kus kasvavad näitekirjanikud. 7.–13. septembrini Tartus toimuva teatrifestivali „Draama“ kuraatoriprogrammi „Piiri peal“ raames korraldatakse festivali esimesel päeval ümarlaud „Teatriharidus Eestis“, kus arutletakse, milline on teatrite toimimiseks vajalik inimeste väljaõpe praegu, millised on kitsaskohad ning kuidas liikuda edasi ja parandada õppetöö kvaliteeti. Sirbi kutsel osalesid samateemalises eelvestlusringis muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja ja tänavuse „Draama“ kuraator Peeter Raudsepp, Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja Garmen Tabor ning lavakunstikooli XXVII lennus dramaturgiks õppiv Mehis Pihla.
Kui võtta kitsalt näitlejaõpe, mis on tõesti vaid osa teatriharidusest, siis kas Eestis valitseb selles valdkonnas ületootmine? Või tuleb neid päris paljusid ilma suurema töökoormuseta näitlejaid vaadata kui väärt reservväelasi, kes on valmis esimese kutse peale täitma teatrikunsti ees oma kohust?
Peeter Raudsepp: Mõistagi on Eesti väike ja meie võimalused piiratud, tuleb teraselt vaadata, kui palju saame inimesi koolitada ja kuidas teha seda kvaliteetselt. On ka loomulik, et teatrikooli lõpetavad noored näitlejad satuvad maailma, kus valitseb konkurents. Ei saa ju minna tagasi nõukogude aega, et lõpetad kooli ära ja saad suunamise teatrisse. Teatrikoolidel on teatud võimalused, mille piires saab õpetada, ning neid piire ei saa ega tohigi ületada. Ent kindlasti ei või öelda, et näitlejakoolitus on devalveerunud ja rõhutakse kvantiteedile.
Eestis on levimas kaks jututeemat, mis minu arvates on ohtlikud ja halvavad sisulise arutelu: näitlejate ületootmine ja teatrikoolide liiga suur hulk. Probleemidele minnakse kirvega kallale. Selle asemel et arutada, kuidas korraldada terviklik näitlejakoolituse strateegia, mis hõlmaks kõiki Eestis etenduskunste õpetavaid kõrgkoole, räägitakse, kellel on õigus õpetada ja kellel mitte. Strateegia loomine hõlmab väga keerukat teemade ringi, ette tuleb igavaid küsimusi, mis ei võimalda poliitikutel paisata pressi vahendusel massidesse uljaid lauseid, mille peale tõusevad valijate käed: „Oo, sina oled meie juht!“.
Garmen Tabor: Jutt näitlejate ületootmisest puudutab kitsalt ressursse, palju vähem aga probleemi sisu. Võib ju ka väita, et Eestis on liiga palju teatreid, ja sealt ei ole enam kaugel ka mõttekäik, milleks üldse on meile kultuuri vaja – nii palju raha kulub sellele kõigele. Pahatihti suhtutakse kultuuri nagu ka Eesti riiki liigse iseenesestmõistetavusega, saamata aru: see ongi kallis ja vajab ränka hoolt. Midagi pole parata, teater on meie riigi alguse ja olemasoluga tihedalt seotud, on osa meie keelest, kultuurist ja identiteedist.
Mehis Pihla: Praegu jääb mulje, et noored lõpetavad teatrikooli ära ega leia tööd, jäävad hätta. Vastupidi, teatriharidus on väga universaalne, see amet hätta ei jäta. Õppisin varem semiootikat, üdini humanitaarset eriala, mille puhul kerkisid samad küsimused. Mis saab pärast kooli lõpetamist? Kui paljud üldse leiavad erialast tööd? Teatriharidus annab väga laia põhja ja nõnda saab noor koolilõpetaja olla ühiskonnale kasulik mitmel moel. Isegi kui inimesed on teatris justkui üle, siis on nad kuskil mujal vajalikud.
Tabor: Kui öelda, et inimesed on üle, siis mida see üldse tähendab? Mõelgem kas või sellele, kust tulevad õppejõud. Enamasti ikka praktikute seast. Nad ei saa tulla väljastpoolt teatrit, vaid kasvavad sellestsamast juurikast.
Raudsepp: Noorem kunstnikepõlvkond võtab kapitalistlikku olelusvõitlust paratamatusena – keegi ei ole langenud süvadepressiooni, kui seistakse sellega silmitsi. Tänapäeva tehnoloogia võimalused ja inimeste tihe läbikäimine soodustavad teatris mitmesuguste rühmituste teket, kiirete ja käepäraste vahenditega sünnib põnevaid ja mobiilseid ettevõtmisi, mis aga kõige tähtsam – huvitavaid kontseptuaalseid suundi. Ma ei eita, et klassikalise psühholoogilise näitlejateatri tarvis on repertuaariteater koos oma kindla ansambliga hea vorm, nii on see teatriajalooliselt kujunenud, ent kindlasti mitte ainuvõimalik.
Tabor: Eesti teatriõpe pakub võimaluse minna eri suundadesse, ehkki selle aluspõhjaks on kõige elementaarsem teatritegemise a ja o, mille juurde ka mujal maailmas üha rohkem tagasi pöördutakse. Paistab, et noored ei tunne ennast sellest ahistatuna, vaid on julged ja täis tahtmist luua pärast kooli lõpetamist oma teater. Mõni finantsinimene küsib selle peale: kuhu nad niigi tihedas konkurentsis ära mahuvad ja kust saavad raha? Noored on julged katsetama ja järele proovima – ju siis õhus on mingi tugi olemas –, edasine sõltub aga kultuuripoliitilistest ja raha jaotamist puudutavatest otsustest.
Kuivõrd mõistlik oleks õpetada teatripraktikuid ja -teoreetikuid ühes ja samas koolis, et anda praktikuile põhjalikum teoreetiline vundament ja teoreetikuile rohkem võimalusi näiteks proove jälgida ja seeläbi õppida?
Raudsepp: Kui tulevane teatriteadlane või -kriitik on vaatlejana ja reflekteerijana praktikute õppeprotsessi juures, mõjub see minu meelest hästi. Tihedama kokkupuute korral võib teoreetikute hulgast kasvada välja koguni mõni omapärase ja huvitava teatrikeelega lavastaja, see pole üldse välistatud. Selleks et Eestis potentsiaaliga noored üles leida ja elule aidata, ongi vaja luua tugistruktuur, õppekavade võrgustik, mis neid toetaks ning natuke ka tagant sunniks, kui noor inimene veel päris täpselt ei tea, mida ta tahab ja otsib.
Tabor: Kriitiku ja lavastaja koos õppimises näen siiski üht võimalikku ohtu. Kui kriitik saab oma tööks vajalikud instrumendid, kuidas käsitleda lavastust ja vaadelda seda oma vaatenurga alt, võib ta nooruse tuhinas lüüa eakaaslasest lavastajale, kes alles püüab kasvama hakata, sellise haava, et tolle enesekindlusest jääb vähe järele. Kas praktikud ja teoreetikud võiksid koos õppida, ei oska ma öelda, küll aga arvan, et nii lavastajatel kui ka kriitikutel võiks olla kaks kõrgharidust: lisaks teatrierialale veel ka midagi muud, et kogemuslik ja maailmavaateline pagas oleks toekam.
Millised on praegu Eesti teatrihariduse kõige karjuvamad kitsaskohad?
Raudsepp: Tänavuse „Draama“ üks eesmärke on näidata, kuidas toimetab noorem põlvkond: luuakse uusi teatreid, tehakse projekte, ka repertuaariteatrites kohtab uuenduslikke liikumisi ja põnevaid vahevorme. Seda teravamalt tuleb aga esile vajadus, et teatriharidus käiks sellega kaasas, kuid mitte moevoolude, vaid sügavamate suundumustega. Kõik jääb aga selle taha, et teatriharidust andvate kõrgkoolide õppekavad pole sünkroniseeritud, õppeaeg on koolides eri pikkuse ja rütmiga. Ilma seda ühtlustamata saavad koolid teha koos küll üksikprojekte, kuid pidev tihe koostöö pole võimalik.
Teatrikoolid on Eestis enamasti mõne suurema ülikooli allüksused ja ülikoolide perspektiivist vaadatuna on tegu kõigest ühe osakonnaga, kellele jagub administratiivtöötajaid näpuotsaga. Inimesed tõesti teevad oma tööd kangelaslikult, juhivad ka teatrikoolide ühisprojekte, kuid süsteemseks koostööks praegusest inimressursist ei piisa. Samuti puudub Tallinnas, kus asub enamik etenduskunstide õppeasutusi, korralik õppelava – selle probleemi lahendamist on pikka aega edasi lükatud.
Eesti kultuuripoliitika – vähemalt selle ülemises otsas – on suunatud sellele, et olla välismaa silmis tubli ja trendikas. Sõnateater paistab aga olevat siseturu asi, miks muidu seda pidevalt kõrvale puksitakse. Oma turg, on nagu on: need keskealised naisterahvad, kes moodustavad teatripubliku põhiosa, käivad teatris niikuinii, milleks hakata veel raha kulutama.
Tabor: Jääb mulje, nagu tunneksime oma riigi ja kultuuri suhtes alaväärsuskompleksi. Justkui avaneksid vaid välismaal ahvatlevad võimalused, kuigi ennekõike peaksid kodus asjad korras olema, siis tullakse ka siia meid vaatama ja siinsest haridusest osa saama. Eesti teatrikoolide koostöö looks sellele tugeva aluse.
Pihla: Kui tulin kolm aastat tagasi lavakunstikooli õppima, sai juba alguses käidud välja kindel soov, et tahan teha koostööd Viljandi kultuuriakadeemia rahvaga. Seal on palju tuttavaid, teeks ometi midagi koos. Alles nüüd, kolm aastat hiljem, avanes selleks „Draama“ raames – ja nagu ikka, projekti korras – esimene võimalus. Sama lugu on kunstiakadeemia stsenograafiatudengitega: alles nüüd saame nendega töiselt kokku. Hariduslikult põimumist pole. Ometi nad janunevad selle kogemuse järele ja meie niisamuti, et saaksime keskenduda sellele, mis on meile arenguks parajasti tähtsaim. „Draama“ tarvis proove tehes avastasin, et mul puudub harjumus teha kunstnikega koostööd, sest siiani on tulnud kõik endal ära teha. Sain aru, et ma ei lase kunstnikul olla loominguline, sest olin kõik ise juba ette ära mõelnud, kuigi suure tõenäosusega on tema visuaalsed ideed minu omadest palju ägedamad.
Raudsepp: Lihtsalt tuleb teadvustada, et vanaviisi, igaüks oma nurgas istudes, edasi minna ei saa. Ülikoolide konkurents on äärmiselt väsitav teema ning keeruline on teha nii, et õppetöö kvaliteet selle konkurentsisõja tõttu ei langeks. Tänavuse „Draamaga“ tahame kõiki asjaosalisi kaasates anda mõtteainest sisuliseks diskussiooniks, missugusena näha etenduskunstide õpet Eestis ja kuidas seda rahastada. Nagu Eestis kombeks, antakse praegu kõigile näpuotsaga: siis on kõik natuke rahul, ent kogu aeg tegutsetakse toimetuleku piiril. Ega ma ole selle vastu, et kunagi võetakse vastu ka mingeid radikaalseid otsuseid, aga sellel peab olema taga sisuline ja demokraatlikel alustel põhinev legitiimsus, mitte nõnda, et mõne partei tagatoast kargab keegi välja ja teeb asja lihtsalt ära.
Kui võtta Tallinna lavakunstikool ja Viljandi kultuuriakadeemia, siis millised on need õppetöö erinevused, mis põhjendavad sisuliselt õpetamist kahel pool?
Raudsepp: Arvan nii, et kui suudame etenduskunstide maastiku korrastada ja õppekavad sünkroniseerida, siis on väga hea, kui on olemas mitu pesa ja iga pesa ümber on natukene isemoodi inimesed. See tagab mitmekesisuse. Ei ole võimatu, et ühendatakse mitmekesisus ja ühtsus.
Tabor: Viljandi etenduskunstide osakonnal on ühe erinevusena kasutada õppelava. Teatrierialade laiema spektri tõttu on Viljandis ka ladusam koostöö kõigi lavastusmeeskonnas vajalike ametite esindajate vahel. Lavastajad, näitlejad, koreograafid, valguskujundajad, dekoraatorid-butafoorid, multimeediaspetsialistid saavad õppetöö käigus omandada üheskoos praktilisi oskusi.
Raudsepp: Ilmselt tänu asukohale Tallinnas ja ajaloolisele traditsioonile on lavakunstikoolil kasutada päris suur ring õppejõude, kes on olnud pikka aega kooliga seotud. Lavakunstikool on sidemetes ka mitme teatriga, mis osalevad õppeprotsessis. Praktikud, kes käivad teatrikoolis õpetamas, on enamjaolt ka loominguliselt aktiivsed, õpetama kannustab neid soov näha edaspidi enda kõrval sütitavaid kolleege. Eesti teatri üks eripärasid ongi teatrihariduse ja kutselise teatri omavaheline tihe side. Oleme heas mõttes maffia: helgem osa lavastajatest ja näitlejatest huvitub sellest, kuidas noored hariduse saavad. Kokkuhoidmine, mida praegune konkurentsitihe maailm püüab lammutada, püsib vähemalt hariduseski. Meie kooli katuse all saavad õpetada nii Nüganen kui ka Ojasoo, ei pea valitsema üks ja ühtne stiil.
Tabor: Ajalooliselt on lavakunstikoolil selja taga kopsakas traditsioon ja pikk kõrghariduslik kogemus. Samuti on see kool kandnud hoolt teatrihariduse arendamise ja eestikeelse teatrikirjanduse väljaandmise eest. Nii suure töö saabki kool ette võtta alles siis, kui ollakse jõutud esimestest kogemuslikest kasvuraskustest juba kaugemale. Viljandi kool on palju noorem ja inimesi selle ümber liiga vähe. Ent kitsastele oludele vaatamata on suudetud ainsana Eestis välja töötada kõrghariduse tasemel harrastusteatrijuhi eriala ja kogu teatrikunsti visuaaltehnoloogia õppekava nelja teatritehnilise erialaga ning tehnilise baasiga.
Raudsepp: Palju on veel teha magistri- ja doktoriõppes. See on koht, kus eri kunstialade õppurid saaksid kõige intensiivsemalt kokku ning kus peaksid valdkonnasiseselt sündima kõige dünaamilisemad kooslused.
Mida võtta ette, et etenduskunstide õppe kvaliteet Eestis paraneks?
Raudsepp: Tuleb tekitada dialoog haridusministeeriumiga, et saada teada, kas seal ollakse valmis etenduskunstide õpet ümber korraldama vastavalt vajadusele sünkroniseerida koolide õppekavad. Kas on võimalik, et kõik etenduskunstide erialad lähevad üle neli aastat kestvale bakalaureuseõppele, millele lisandub vajadusel kaks aastat magistriõpet? Kas saab teha nii, et mõnele erialale võetakse üliõpilasi vastu üle aasta? Kuidas korraldada õppetöö sellisel moel, et teatrikoolides üheaegselt õpinguid alustavad üliõpilased lõpetaksid kooli samal ajal ning nõndaviisi saaks luua linke koolide õppekavade vahel? Tähtis on ka, et kui see kõik õnnestub muuta süsteemseks ja hakkab toimima, ei tohi seda enam pidevalt ümber teha.
Kui peaks aga võidule pääsema tehnokraatlik mõtteviis, et jätame Eestisse vaid kolm ülikooli, siis on loomingulistel erialadel seda iseäranis raske seedida. Seda eriti nende puhul, mis on suuresti praktilised, kollektiivsed ja subjektiivsed ning kus on palju isikult isikule õpetamist – selliseid erialasid on keeruline tabelisse toppida. Eesti teatrihariduses on palju inimesi, kelle puhul on tähtis, et ta üldse õpetab, mitte niivõrd tema õpetatava aine nimetus. Need ained püsivad õppekavas just nii kaua, kui need inimesed on valmis õpetama. Ülikooli tehnokraatlikult mõtleval bürokraadil on aga raske alla neelata sellist erisust. Ütlen praegu meelega poleemiliselt, et kui selline inimene on nõus õpetama, siis hoidkem mokk maas ja laskem tal seda teha ning olgem tänulikud. Kui teha masinavärk liiga jäigaks, siis helged pead loobuvad õpetamisest või lähevad ära välismaale. Meie aga istume siin, täidame formulare ja muid tähtsaid pabereid, ent sisuliselt hingitseme.
Tabor: Ülikoolidel tuleks teatrierialade erisused omaks võtta ja nendega arvestada. Muidugi on väljakujunenud mallidest kõrvalekaldumine ebamugav, nõuab rohkem tööd ja mõtlemist, samuti kammitseb hirm, et ühe osa puhul erisusi lubades hakkavad äkki kõik nõudma ja tahtma, kuigi neil pole seda võib-olla isegi vaja. Jõuaks ometi kohale arusaamine: tegu ei ole tootega, mille saab kasti pakkida ja templi peale lüüa, et säilivusaeg on kümme aastat. Teatriõppes on palju subjektiivset ja prognoosimatut.
Raudsepp: Kui teatrikoolide üliõpilased saaksid infot ja kogemusi vahetada rohkem, siis tekiks just sellest kokkuhoid ja saaks inimesi mõistlikult rakendada. Nagu Mehis ütles: praegu püüab igaüks oma nurgas kõike ise ära teha.
Pihla: Kõrgkoolide eri distsipliinide vahel pole tõesti eriti infovahetust. Nüüd „Draamat“ ette valmistades on saanud selgeks, et meil on üksteisest õppeprotsessi mõttes palju kasu, me õpime üksteise töödest. Teiste koolide üliõpilased on oma õppejõudude jutust midagi kasulikku välja sõelunud, meie jälle omadelt, ja nüüd kokku saades saame seda omavahel jagada. Tekivad küsimused, millele saab õpingute käigus veel vastuseid otsida, et ennetada võimalikke vigu. Kui noorel inimesel koolist koostöökogemus puudub ja ta satub teatrisse, kus ootab ees tõepoolest suur kollektiiv, kellega tuleb arvestada, võib tal minna väga raskeks.
Kas teatrikoolide õppealase koostöö teatritega saab muuta tihedamaks?
Tabor: Teatrite põhiline mure on raha, ilma selleta on keeruline koostööd teha. Kuid ometi see koostöö toimib hästi, põhinedes peamiselt küll heal tahtel ja võimaluste otsimisel. Viljandi etenduskunstide osakonnal on sõlmitud koostööleping teatrikunsti õppekava XI lennu õppeprotsessi toetamiseks Vene teatriga – sellel puhul on pealegi tegemist vajaliku integratsioonitööga – ja Nukuteatriga. Töötame peaasjalikult Rakvere teatri, Endla ja Ugalaga, viimati ka Eesti Draamateatriga. Koostöö koolide ja teatrite vahel on tugev ja tihe ning üksteisega arvestatakse.
Raudsepp: Teatritel on rahaliselt tõesti raske ja seetõttu peab lavakunstikool minema oma rahakotiga toeks, kui tahetakse bakalaureuselavastusi teha. Haridusministeeriumi ja kultuuriministeeriumi koostöö võiks siin olla palju tihedam ja arvestada rohkem vajadustega, aga paraku ei taheta sellega eriti tegeleda. Kui teatrikoolid teevad oma diplomilavastusi teatrites, mis on ju kultuuriministeeriumi haldusala, siis küsitakse kohe, kes peab seda rahastama. Tallinna lavakunstikoolil ja Viljandi etenduskunstide osakonnal kuluks aastas bakalaureuselavastuste väljatoomiseks kokku kõige rohkem 30 000 kuni 40 000 eurot – kahe ministeeriumi peale kokku pole see ületamatu summa. Kui see raha oleks teatrikoolidel garanteeritud, läheks elu palju lihtsamaks. Praegu saame hakkama küll, aga ainult selleks korraks, järgmisel korral peab uuesti vaatama, kas saame või mitte.