Üks päev kahe armastajapaari elus

„Bertod ja Agnes“ ning „Unistaja“: kaks suhtedraamat, neli tegelast, kellega toimuv võib üksteisele järje moodustada ainult teatrivaataja peas.

ANDRUS KARNAU

Eesti Draamateatri „Bertod ja Agnes“, autor Noa Lazar-Keinan, tõlkija Margus Alver, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Kaido Mikk. Mängivad Martin Veinmann, Laine Mägi ja Hilje Murel. Esietendus 18. II Eesti Draamateatri väikeses saalis.

„Unistaja“, autor William Mastrosimone, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Tõnis Veelmaa, kunstnik Paul Henrich Daude. Mängivad Karmel Naudre ja Miika Pihlak. Esietendus 13. I teatri- ja muusikamuuseumi Assauwe tornis.

Bertodi (Martin Veinmann) ja Agnese (Laine Mägi) loo käivitab viimase dementsus.

Heikki Leis

Perekonnadraamasid on kirjutatud tuhandeid ja kirjutatakse veel. Neis justkui pole midagi erilist, aga kuigi ühe inimese elu võib laias joones olla üsna ühesugune, monotoonnegi, siis lähemalt vaadates on see siiski eriskummaline ja vaatamist väärt.

Enne kui nägin Eesti Draamateatri lavastust „Bertod ja Agnes“, sattusin puhtjuhuslikult vaatama teatri- ja muusikamuuseumi Assauwe tornis mängitud „Unistajat“. Kaks suhtedraamat, kummaski kahe inimese elust üks päev, üsna sarnased lavastajakäekirjad ja rollidki. Ainus erinevus: kui „Unistajas“ astuvad vaatajate ette kaks noort inimest, kes õigupoolest ei tea veel isegi, et nad teineteist armastavad, siis „Bertodis ja Agneses“ on kiindumus ja sõltuvus üksteisest juba nii sügavale sööbinud, et kipub tegelastel meelest minema.

Kui „Unistaja“ publiku hulgas olin saalis üks vanemaid, siis „Bertodi ja Agnese“ puhul üks nooremaid. Pole ka ime, sest esimeses mängivad üsna hiljuti oma näitlejakarjääri alustanud, teises aga Martin Veinmann ja Laine Mägi, kellel on ette näidata uhke teekond. Loodki mingi kandi pealt sarnased: ühed on alguses ja teised lõpus. Kumbki näidend hõlmab ühe lühikese päeva.

Bertodi ja Agnese loo käivitab viimase dementsus: too ei tunne oma abikaasat juutide aastavahetuse õhtul enam ära, hooti peab teda koguni kaugesse aega jäänud kalliks armukeseks. See pole kerge saatusehoop. Ka „Unistaja“ peategelane Rose ei oska oma igatsusega muud peale hakata, kui viskab Cliffi tillukesest korterist välja, et seejärel temast unistama asuda. Nii nagu Agnese lugu pole õieti dementsusest kui sotsiaalsest probleemist, pole ka Rose’ist kõnelev näidend vaimse tervise muredest. Need on ennekõike kahe inimese lood, kahe suhte lood.

Ometi on mälukaotus võti, mis annab Laine Mägi rollile mõtte. Ta ei pea ühtegi sõna ütlema: juba ühest pilgust lavale piisab mõistmaks, et vaataja ees seisab inimene, kellel on midagi puudu. Ta püüab seda kohmakalt varjata ja näitab oma kehakeelega veelgi rohkem välja. Martin Veinmanni Bertodi osa jääb tagasihoidlikumaks, aga ta ongi hallipoolne tegelane, kes hirmsasti tahab olla kirjanik.

Ühesõnaga, see on näitemäng, kus Laine Mägi saab särada. Tema juhib mängu, tema ümber keerleb kõik – tema kord unustab ja kord meenutab. Veinmannil ei jää teha muud kui lihtsalt olla ja oodata, kuigi lõpuks on tema tegelaskuju ängi tunda ilmselt saali viimaste ridadeni.

Karmel Naudre Rose’i roll on märksa keerulisem ülesanne, sest mängima peaks ta noort inimest, kellel hing vägistamise järel osaliselt surnud. Vähemalt nii tõlgendatakse William Mastrosimone’i teost, sest otsesõnu sellest ei räägita. Rose on üks imelik tüdruk, ja ongi imelik. Nii nagu Miika Pihlaku Cliff on üks tavaline poiss, kes tuli otsima üht üheöö sihka-sahkat. Igaks juhuks lisan, et ei, see polnud labane, see oli ilus ja otsekohene noormehe soov.

Kaks suhtedraamat, neli tegelast, kellega toimuv võib moodustada üksteisele järje ainult teatrivaataja peas. Eesti Draamateatri lavastuse kujundus on mõistetavamalt kallim ja toidab selle võrra ka rohkem fantaasiat. Assauwe tornis on see lihtsam, rõhutatult kulunud, selle tõttu ilmselt odavam, aga rohkesti vaeva nõudnud lahendus. Ülesehituselt üsna sarnane, muidugi selle erinevusega, et Bertodi ja Agnese käsutuses on avar ja kuluka sisustusega korter ning noortel kõigest üks kitsuke tuba.

Neid ridu kirjutades mängin mõttega, et mis oleks, kui ühel õhtul mängitaks „Bertodit ja Agnest“ Assauwe tornis ja „Unistajat“ Eesti Draamateatri väikeses saalis. Lavakujundus oleks ju mõlemas juba valmis. Mõistan, et lavastuste mängupaik pole nii lihtsalt vahetatav, sest Assauwe tornis on näitlejad vaatajale nii lähedal, et soovi korral oleks saanud kätt sirutades neid puudutada. Eesti Draamateatri mängukoht pole aga intiimne tornituba, vaid pigem sõna otseses mõttes väike saal.

Priit Pedajas kogenud tegijana on hoidnud „Bertodi ja Agnese“ lavastusliku kõrghetke loomulikult finaali: üllatav ja ülev lahendus äratab kusagil poole näitemängu peal ligi hiilinud tardumusest. Asi pole ilmselt siinsetes tegijates, vaid pigem on see näidendi nõrkus, et ühel hetkel saab kõik etteaimatavaks. Vaataja juba teab, kuidas reageerib üks või teine, detailid võivad olla ootamatud, aga mitte lugu ise.

Tõnis Veelmaa lavastajatöö kõrghetkel kustub tornis valgus. Karmel Naudre tegelaskuju räägib pilkases pimeduses oma unistusest Cliffiga ookeani äärde pääseda. Vaatajad ei julge hingatagi, rääkimata toolil nihelemisest. Mastrosimone’i näidend on psühholoogiliselt ootamatum ja pingelisem, selle võrra on ka näitlejate ja lavastaja töö lihtsam.

Võib ju vaielda, kas nullemotsiooniga mängitud Rose’i kuju on parim lahendus, aga selline on olnud näitleja valik ja see mõjub. Eriti kui võtta aluseks, et näidendi autori meelest oli Rose hingeliselt vähemalt osaliselt surnud. Nagu poolsurnu, keda Miika Pihlak oma lihtsa­meelses agaruses püüab ellu äratada.

Mõlemat näidendit ühendab lõpu­lahenduse sarnasus – armastuse deklaratsioon. Vanad purelejad ja noored rähklejad on üksteist leidnud. Neli näitlejat ja kaks lavastajat, aga justkui üks lugu. Detailid erinevad – ühes tegevus kusagil Ameerikas, teises Juudamaal –, aga lavastuste sõnum on üks: kui nad surnud ei ole, elab armastajapaar õnnelikult veel praegugi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht