Üksilduse ja tühjuse variatsioonid

Artjom Garejevi lavastajakäekiri on teatraalne ja fantaasiaküllane, teda paelub erandlik ruumikasutus ning publiku provotseerimine.

PILLE-RIIN PURJE

Tallinna Linnateatri „

“, autor Éric-Emmanuel Schmitt, tõlkija Margus Alver, lavastaja Artjom Garejev, kunstnik Rosita Raud, valguskujundaja Teet Orupõld, operaator Nikolai Alhazov, videokujundaja Lauri Urb. Mängivad Egon Nuter ja Andrus Vaarik. Esietendus 14. XII 2019 Tallinna Linnateatri väikeses saalis.

Alustan lavastaja Artjom Garejevi senisest loomingust. Olen näinud Vene teatris tema nelja lavastust, millest kolm on praegugi mängukavas: Amélie Nothombi psühholoogiline triller „Vaenlane“ (2015, selle eest sai Garejev lavastaja aastaauhinna), Eugène Ionesco tragifarss „Sonimine kahele“ (2017), Jaroslava Pulinovitši „Charoni koor“ (2019). Teatrisarja „EV 100. Sajandi lugu“ lõpetas tema interaktiivne lavastus „Tuleb / Ei tule. Eesti 100 aasta pärast“, kus vormusid laste ideedel ja fantaasiatel põhinevad tulevikustsenaariumid (2018).

Garejevi lavastajakäekiri on teatraalne, fantaasiaküllane, teda paelub erandlik ruumikasutus ning publiku provotseerimine. „Vaenlase“ publik siseneb väiksesse saali nagu lennujaama ooteruumi, ka finaalis puudub ootus- ja teatripärane väljapääs mängust. „Sonimises kahele“ neljandat seina justkui ei lõhuta, aga mitmed ruumimetamorfoosid mõjuvad unenäolisena, ähvardavalt, hirmutavalt. „Tuleb / Ei tule“ publik sai mängu suunata, hääletades telefonitsi, millist tulevikuvarianti eelistab. „Charoni koori“ jälgib publik suure saali laval, mäng toimub eeslaval, laienedes saali, fuajeesse ja rõdule.

Vormimängud, visuaalsed fantasmagooriad mõjuvad efektselt, hüpnotiseerivalt. Hüpnoos hakkab aga painama, meeleolu muutub ängistavaks. Seetõttu ei ole Garejevi lavastuste vaatamine kaugeltki õdus kogemus. Tal on nõrkus drastiliste, sadistlike materjalide vastu, kus võimutseb kurjus, vohavad pahed, lokkab füüsiline ja psüühiline vägivald. Tegelaste suhtes puuduvad illusioonid, nende küllap õiglaselt välja teenitud karistuseks jääb üksildus ja armu neile ei anta. Liiga suur ängistus võib vaataja tõrksaks teha, hinge lukku keerata. Kas kurjad vaimud saab Peltsebuliga välja ajada? See igavene ja aktuaalne küsimus ei ole siinkohal retooriline. Võimalik, et oma publiku selle küsimuseni juhatamine ongi Garejevi eesmärk ja missioon.

Kui vaatasin „Vaenlast“ teist korda, tajusin Aleksandr Ivaškevitši osa­lahenduses silda Dostojevski Raskolnikovini ning tänu sellele avardus lavastuse tähendus mõõtmatult. „Sonimine kahele“ algab süüdimatu magamistoa-absurdiga, tulvil vaimukaid kohandumisi. Mehe ja naise nääklustes on naudisklevat vihkamist, aga ka hingetut ükskõiksust, intiimsed pisireetmised paisuvad aina apokalüptilisemaks. „Charoni kooris“ on kurjuse võim sedavõrd vastik ja headust lämmatav, et etenduse jälgimine muutub talumatuks, matab hinge, ei taha muud kui minema pääseda.

 

Sestap ootasin veidi kartlikult, millises helistikus on lavastaja Garejev lahendanud Éric-Emmanuel Schmitti „Enigma variatsioonid“. Mingil tasandil on see näidend vaata et võrreldav „Vaenlasega“ (mõlemas on kaks meest ja nende vahel naine), ent paralleel on siiski kaudne ja kunstlik.

Olen näinud Mikk Mikiveri lavastust (Ugala, 2001), nii et sain sirvida oma tollaseid märkmeid. Jaak Vausi kujunduses pääses tookord mõjule looduse avarus, esteetiline valgusemäng. Ometi oli kahju, et Ugala suurel laval ei näinud lähiplaanis näitlejate silmi, sest mängulaad oli kammerlik. Arrogantse suurvaimu Abel Znorko osa sobis Mikk Mikiverile nagu valatult: kõrkusemaski langedes paotus hellem üksiklane, soojem huumorivarjund. Erik Larseni osas oli Tõnis Mägi. Tema rolli kohta olen kirja pannud, et üks trumpe on tema vahenditu, loomulik olek, mille Mikiver lavastajana on osanud ära kasutada; et Larseni puhtsüdamliku, isegi lihtsameelse oleku varjus on empaatiat. Järeldus: sisimas on mõlemad mehed üksildased poisikesed.

Nüüd mängib kuulsat kirjanikku, Nobeli preemia laureaati Abel Znorkot Egon Nuter ja tema külalist, tähtsusetu maakonnalehe kultuuriajakirjanikku Erik Larsenit Andrus Vaarik. Mõeldav olnuks ka vastupidine rollijaotus, köitev on näitlejaduett igal juhul. Kui Tallinna Linnateatri hooaja vaimukal avaüritusel „Pisuhänd“ langes mulle osaks arvustada just seda veel sündimata lavastust, tõi näitlejatandem hoobilt meelde Andrus Kiviräha menukomöödia „Meri ja Orav“. Nii ma sel teemal villast viskasingi. Eks ole need Vaariku Ivan Orav ja Nuteri Lennart Meri suisa arhetüüpsed tegelased meie kultuuri-, ajaloo- ja mäluruumis. Nali naljaks, aga mul polnud vähimatki kahtlust, et „Enigma variatsioonid“ saab olema sootuks teise kammertooniga lavalugu.

Seda näidendit ja lavastust peegeldada on kuratlikult keeruline. Schmitt on psühholoogilise dialoogi-duelli kirjutanud osava kriminullisnitiga, nii et ma ei tohiks õigupoolest reeta ainsatki süžeepööret ega sürpriisi. Sel juhul näib üpris võimatu kirjutada ka rollidest, isegi stsenograafiast. No ma siiski üritan.

Rosita Raud on taas loonud tähendusrikka ja stiilse lavaruumi. Erakliku kirjaniku kodus püüavad pilku tema enda raamatud. Värviliste kaantega, mitmesse keelde tõlgitud teosed täidavad trepialused riiulid, moodustades Abel Znorko karjääriredeli. Kirjanik sammub üle oma raamatute ülakorrusele, kus troonina kõrgub tugitool. Ka seal on raamaturiiul, kus Znorko kaaslasteks klassikute teosed ja entsüklopeediad.

Silmatorkav on värviline klaasjas kaadervärk, purskkaevu moodi esoteeriline ese. Kui Znorko asub külalist demonstratiivselt eirates toimetama klaashelmeste kallal, tärkab jõuline kujund tema nobelistist ametivenna Hermann Hesse „Klaaspärlimängust“. Klaaspärleid langeb, kõriseb, puruneb tähenduslikel momentidel.

Ülemisel korrusel näeme akent, selle taga saare puhast loodust (operaator Nikolai Alhazov, videokujundaja Lauri Urb, valguskujundaja Teet Orupõld), lohutavat laotust, kargeid pilvede värve. Akna kõrval katab tume kardin otsustavat etappi või lausa epohhi Znorko (loome)elus, varjab nõnda kaua kui tarvis, kuni peremees lükkab eesriide hooletu ja kärsitu žestiga kõrvale. Ja meile paljastub süstemaatiline, pedantselt korrastatud armastuskontseptsioon.

Osalahendusi on üksnes esietenduse põhjal mõnevõrra ebaõiglane lahata. Egon Nuteri lavanärv oli hoomatav, tema rolli tahaks uuesti näha kümnenda etenduse paiku. Vabakutselisus on heldelt tõestanud Nuteri ampluaatust, piisab, kui nimetada kõrvuti Kõrboja Reinu („Kõrboja perenaine“ Ugalas) ja Ingmar Bergmani („Vihmapiisad ja kuupaiste“ Variuses). Egotsentriline, ka eraelus rafineeritud lavastajanatuuriga Ingmar näis eelootuses Znorko sugulashing. Nad ei pruugi siiski võrreldavad olla: me ju ei tea, kui talendikas on Schmitti loodud fiktiivne kirjanik Znorko, ainuüksi Nobeli kirjandusauhind ei anna absoluutset garantiid.

Kõige enam üllatas esmamuljes, et Garejevi lavastuses ei mõju kumbki tegelane n-ö ootuspärasena. Nii teksti lugedes kui ka Mikiveri lavastust meenutades tundub mõistetavam, lähedasem, inimlikum tegelane Larsen. Temaga samastuda oleks justkui kergem – no paljud meist ennast kuulsa suurvaimuga mõõdavad.

Nüüd on vastupidi. Või oleks täpsem öelda, et samastuma ei kisu kuigivõrd kummagagi? Nuteri Znorko on ent üleolevanagi tunduvalt leebem, oma üksilduses suhtlemisaltim, loomulikum inimene. Sõbralik. Isegi usaldav. Teatud piirini. Vaarik seevastu kujutab Larsenit esimesest lavahetkest kuni viimaseni enigmaatilisena, tema endassesuletus on kramplik, valuline, frustreerunud. Larseni ligipääsmatust lahti muukida ei näi ohutu. Vaariku väljendusvahendites ja pinevil hoiakus aimuks nagu miskit tuttavlikku, ennegi nähtud lapsiku trotsi ja jonnakuse variatsioone, aga midagi on teisiti: endassesulgumise kindlus on kogunud uusi varjundeid.

Vaarik on tippvormis. Kui mõtleme Larseniga ligistikku tema André („Mineku eel“) ja mölder Gilbert Horni peale („Noad kanade sees“), on igaühes isepäist tõrksust, iseseisvat elusaladusetooni. Larsenit tuleb igal viivul, kuni viimase näole valguva naeratuseni, lugeda ridade vahelt. Kui näidendis paneb Znorko võpatama Larseni käepuudutus, siis laval ei talu puudutust Larsen, mis tundub järele mõeldes loogiline. Nuteri Znorko ei karda olla tema ise: siiras on ta šokk, kurbus, raev. Lõpuks vaatab ta illusioonideta tühjusse.

Finaali teatraalne hingus, olustikku ära pühkiv suurejoonelisus, on Garejevi käekirjale iseloomulik. Ometi tundub seekordne lõpplahendus halastavam kui varasemad, see on rahunev, lepitav. Mitte päris samamoodi nagu Abel Znorko sõnastatud kujutluspildis, kuis surres kerkivad loorid, kaunid, rasked ja tihedad … Voogav valge loor mõjub kui lenduv uduvoog, surelikkuse jahe tuulepuhang hajutab piirjooned toa ja looduse vahelt. Znorko klaaspärlid lahustuvad ses udus.

Finaalis Nuteri roll puudutab, on aus: Znorko räägib vananemisest tooniga, milles elu- ja surmausaldus. Tuleb välja, et vaatleja ja sõnastajana on kirjanikul siiski eelis, tasakaal eluvalede kuristiku serval. Vaariku Larseni enese­pettuse kaitsekiht on palju tihkem ja kleepuvam, sest tema ei ole raatsinud, söandanud, püüdnudki minevikust lahti lasta. Kumma mehe armastuskontseptsioon on ebatervem? Kumma enesepettus põhjatum? Need küsimused on peaaegu retoorilised.

PS. Larsen näib Znorkost noorem, küllap ebaküpsuse tõttu. Kardan, ta elab Znorko üle. Ja ei ole tal oma saart. Mis temast niimoodi saab? Eesti lastekirjanduse klassikas on tegelane, kes kirjutab melanhoolse naudinguga kirju iseendale.