Ükskord ka teame

OTT KARULIN

Arutelu etenduskunsti mõiste üle elavneb. Anneli Saro toob oma panuses välja mitu küsimust, mille põhjal on hea edasi mõelda.1 Kuidagi ei tahaks nõustuda tema etenduskunstide ühisauhinna tekkeloo tõlgendusega: „Mis oli selle meistri mõtteis, kes sellise auhinna lõi? Meister nägi, et klassikaline jaotus sõna-, muusika- ja tantsuteatriks enam alati ei toimi, lavastused ei mahu vormi ära ning tekkis defineerimatu ülejääk.“ Aga nõustuma peab, sest just sel põhjusel praegune statuut selline sai.

Asjatu on ka vastu vaielda Saro tõdemusele, et „mõisted „etenduskunst“ ja „etenduskunstid“ on eesti keeles omavahel segunenud ning moodustanud omapäraseid hübriide“, sest ka siinse rubriigi eelmises jaos olen kasutanud neid kahetsusväärselt vaheldumisi. Olgu siis vigade parandusena öeldud, et pidasin läbivalt silmas etenduskunste mitmuses.2 Ühtlasi viitab see, et mõisted „etenduskunst“ ja „etenduskunstid“ on eri sisuga ka minu arvates, aga kas just selliselt, nagu Saro silmas peab. Selles, et „etenduskunstid“ on katusmõiste (performing arts), mille alla kuuluvad ka tegevuskunst (performance art) ja hübriidvormid (nt performansiteater), olen kolleegiga ühel nõul. Etenduskunst kui autonoomse tähendusega praktika vajab aga minu hinnangul veel sisustamist.

Saro viitab Marvin Carlsonile, kelle käsituses on „performance art“ ja „performance“ sünonüümid, „mitterepresentatiivsed etendused, kus etendajad ei esita kellegi teise sõnu või dramaturgiat ega esine kellegi teisena, vaid lähtuvad etenduse loomisel peamiselt oma kehalisest ja autobiograafilisest kogemusest. Tüüpiline etendus(kunst) on soolo, mille keskpunktis on keha ning kus lavakujundus on napp ja kostüüm juhuslik“. Ma ei pea mõistlikuks kasutada eesti keeles „tegevuskunsti“ ja „etendust“ sünonüümidena, sest „etendus“ lavastuse ühe esituskorra tähenduses on hästi käibel ja teatriuurijale väärt võimalus eristada teose ja esituse tasandit (performance võib tähistada mõlemat). Küll aga pakuvad „etenduskunsti“ defineerimisel huvi Carlsonilt laenatud iseloomustus (mitterepresentatiivsus, autobiograafilisus, kehalisus) ning vormiomadused (soolo, napp lavakujundus, juhuslik kostüüm). Eriti just iseloomustus, sest täielikult või osaliselt neid järgivaid suure koosseisuga, mahuka lavakujunduse ja/või läbitöötatud kostüümidega lavastusi on vaatajamälus üksjagu, näiteks Jan Fabre, Romeo Castellucci, Philippe Quesne’i tööd.

Mitterepresentatiivne (etendus)kunst ei taotle reaalsuse taasesitamist, kusjuures see taasesitatav reaalsus pole mitte päriselu, vaid pigem just väljamõeldis ehk lavastus loob fiktsioonimaailma. Luule Epner on välja toonud, et kuigi see maailm „sarnaneb põhistruktuurides meie eluilmaga – aeg, ruum, inimesed, sündmused“, on selle puhul oluline ka autonoomsus ehk sõltumatus empiirilisest tegelikkusest.3 Seega peaks mitterepresentatiivne (etendus)kunst olema selline, mille eesmärk pole luua fiktsioonimaailma. On iseküsimus, kas nimetatud põhistruktuurideta teos on üldse võimalik, aga sageli peetakse mitterepresentatiivseks lavastusi, kus pole selgelt eristatavaid tegevuspaiku, tegelasi, sündmuste jada jms, mis on iseloomulik dramaatilisele teatrile. Kas pidada mitterepresentatiivseks näiteks Jan Fabre vanakreeka näidenditel põhinevat „Olümpose mäge“, kus pikad monoloogid vahelduvad veelgi pikemate füüsiliste, kordusele üles ehitatud stseenidega? Või kuidas suhtuda Daniil Zandbergi sõnadeta ehk puhtalt tegevusel põhinevasse Vene teatri lavastusse „Vasjake“, mis on Leonid Andrejevi jutustuse instseneering? Fabre tundub pendeldavat taasesituse ja selle vältimise vahel, „Vasjakese“ puhul on aga fiktsioonimaailm üsna üheselt kirjeldatav. Kas etenduskunstiks sobib nimetada vaid esimest – ja sedagi mööndustega?

Ka autobiograafilisuse nõue ei aita meid „etenduskunsti“ tähendusele eriti lähemale. Kui Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastust „Performance STLis“ võib tõepoolest käsitleda etendajate eneseesitlusena, sest laval tegutsetakse oma pärisnime all ning eesmärk pole luua fiktsioonimaailma, siis Kädi Metsoja soolot „tegeele“ Kanuti gildi saalis võib võtta autobiograafilisena (lavastusest kumab läbi etendaja nüüdistsirkuse taust ja tema rammukatsumist järsu kaldteega saab tõlgendada oma koha otsimisena maailmas vms) ja mitterepresentatiivsena (kui paralleel Sisyphosega ei sega), kuid see pole nagu peamine kehalise soorituse ning heli ja ruumiga dialoogi pidamise kõrval. Näitleja psühhofüüsise terviklikkust rõhutab ka Stanislavski koolkond. Seega ei saa ka kolmas Carlsoni nimetatu – kehalisus – justkui olla etenduskunsti iseloomustaja.

Nii et arutelu etenduskunsti mõiste üle peab veel veidi elavnema.

1 Anneli Saro, Terminiloome kui strateegia ja poliitika. – Sirp 26. IV. 2019.

2 Ott Karulin, Ütle, kas tantsib. – Sirp 8. III 2019.

3 Luule Epner, Fiktsionaalsus ja reaalsus teatris. – Teatrielu 2012, Eesti Teatriliit, lk 145.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht