Uku Uusbergi tagasitulek

Marius von Mayenburgil on loo taga alati olmerealismist kõrgem metatasand, mingi hingevalu, ühiskondlik probleem ja sotsiaalne sõnum, mida ta tahab vaatajaga jagada.

JAAK ALLIK

Tallinna Linnateatri „Nachtland“, autor Marius von Mayenburg, tõlkija Kristiina Jalasto, lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Jaagup Roomet, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Hele Kõrve, Indrek Ojari, Sandra Uusberg, Märt Pius, Anu Lamp, Jakob Teppo, Jarko Rahnel ja Jaan Kaljurand. Esietendus 16. III Salme kultuurikeskuse suures saalis.

Kolm aastat tagasi, 2021. aasta mais, valiti tol ajal 36aastane Uku Uusberg Tallinna Linnateatri peanäitejuhiks ning ta astus kingadesse, mida kolmekümneselt samale ametikohale asunud Elmo Nüganen oli kandnud 29 aastat.

Nüganenil oli peanäitejuhiks saades seljataga kuus lavastust: nende hulga üks Shakespeare, kaks Tšehhovit ja „Armastus kolme apelsini vastu“. Esimese kolme hooajaga valmisid tal „Romeo ja Julia“, „Valge abielu“, „Kolm musketäri“ ja „Pianoola ehk mehaaniline klaver“, mis kõik on jäänud tema loomingu paremikku. Nimetanud toonase Noorsooteatri ümber Tallinna Linnateatriks, kujundas Nüganen sellest Eesti tugevaima trupiga ja (kuni teatri NO99 sünnini) ka meie rahvusvaheliselt kõige tuntuma sõnateatri. Pärast korduvaid tagasilööke pani ta lõpuks aluse uue teatrimaja ehitusele ning tema kavandite kohaselt rekonstrueeriti teatrile suurepäraseks kolme vaatesaaliga ajutiseks mängupaigaks nende algkodu Salme tänaval.

Pikaks veninud ootus. Uku Uusbergil oli 2021. aastaks seljataga 16 lavastust, neist kaheksa omaloomingulist ehk nn autorilavastust (s.t ise kirjutan, ise lavastan ja sõbrad kiidavad). Esimesed neist, „Vahepeatus“ (2008) ja „Pea vahetus“ (2009), tõid kaasa laiema tunnustuse ning sidusid noore lavastaja uussiiruseks nimetatud teatrilaadi toomisega meie lavadele. Uusbergist hakati rääkima kui tulevasest Pansost ning temast sai üha rohkearvulisemaks muutuva noore (25–35aastaste) lavastajapõlvkonna vaieldamatu liider.

2017. aastal muutus Uusbergi repertuaarivaliku eelistus ning ta tõi järjepanu välja kolm väga huvitavat ja kõrgeklassiliste näitlejatöödega klassika­lavastust: „Ivanov“ (2017), „Põhjas“ (2018) ja „Päikese lapsed“ (2019). „Lõpuks ometi!“ hingasid teatrikriitikud kergendatult ning paigutasid oma teadvuses ja ka kirjatöödes „noore geeniuse“ kõrvuti selliste viimase poole sajandi jooksul meil just klassikatõlgendustega imet teinud (ning ka publikut püüdnud) korüfeedega nagu Adolf Šapiro, Mikk Mikiver, Kaarin Raid ja Elmo Nüganen. Ennustus tundus hakkavat täide minema ja ma olen kindel, et just need kolm lavastust tegid Uusbergile sümboolselt lahti Panso kabineti ukse.

Avalikkus jäi pingsalt ootama. Ootamine venis ja muutus hämmelduseks. Novembrist 2019 kuni juunini 2022 ei teinud Uusberg ühtegi lavastust. Siis järgnes 2022. aasta suvel Patarei vangla õuel ette võetud omaloominguline (!) olmepoliitiline satiir „Kalaranna 28“, mille peale peenem publik pisut nina kirtsutas, kriitikud aga imestasid, kuidas nii andekas inimene ikka veel oma fantaasiaid kärpida ei suuda. Seejärel hooajal 2022/2023 jälle mitte ühtegi lavastust. Ma ei tea, milliseid kohustusi sisaldab Tallinna Linnateatri peanäitejuhi tööleping, kuid lavastaja Uusberg hakkas ununema ning kostis küsimusi „mille eest ta palka saab?“.

Nähtavalt tulemusrikast tööd tegi Uusberg küll kunstilise juhi rollis, avades teatri uksed reale huvitavatele lavastajatele väljastpoolt Tallinna Linnteatrit (Peeter Tammearu, Ivar Põllu, Renate Keerd, Priit Võigemast, Rainer Sarnet, Marta Aliide Jakovski, Johan Elm, Andres Noormets, Taago Tubin), aga võimaldades end lavastajatöös proovida ka oma maja inimestel (Argo Aadli, Alo Kõrve, Priit Pius, Markus H. Ilves, Jan Ehrenberg). Kui lisada siia ritta ka koosseisuline lavastaja Diana Leesalu ja muusikajuht Riina Roose, tuleb tunnistada, et Tallinna Linnateatri lavastajapalett on viimastel hooaegadel olnud lausa enneolematult ja seninägematult kirev. Nii et võib arvata, et kohtudes igal esmaproovil uue näoga, näitlejail seal majas igav ei hakka. Seda teravamalt on paistnud aga silma, et režiipuldis pole ammu olnud peanäitejuhti ennast.

Olmerealistlik miiting. Lõpuks on saanud kaua oodatu teoks: tänavu 16. märtsil esietendus Salme kultuurikeskuse suurel laval Marius von Mayenburgi „Nachtland“. Esimene üllatus oli muidugi repertuaarivalik. Praeguse Euroopa ühe tippteatri Berliini Schaubühne dramaturg ja lavastaja Mayenburg on muidugi XXI sajandi alguse üks mängitavamaid dramaturge („Nachtland“ on tema näidendite kaheksas lavastus Eestiski), kuid Uusbergi senises repertuaarivalikus pole tegelikult ühtegi nn well-made play’d (välja arvatud ehk Gérald Sibleyrase „Paplid tuules“, mis oli Uusbergile Vanemuise pakutud tellimustöö). Uusbergi teame seni ikka fantaasiaküllase demiurgina, mitte oma loojanatuuri mõne teise mehe reeglite alla painutajana. Kui just mitte …Tšehhovi ja Gorki. Siinkohal julgengi öelda, et „Nachtland“ järgib Uusbergi loometeekonnal (õnneks!) just tema klassikalavastuste rida, kuigi algmaterjal on ju totaalselt teistsugune.

Mayenburgi näidendid pole sugugi lihtsakoelised kassakad. Luues huvitavad karakterid, kirjutades lakoonilist ja tempokat dialoogi ning komponeerides selle põnevusega jälgitavasse loosse, on Mayenburgil loo taga alati olmerealismist kõrgem metatasand, mingi hingevalu, ühiskondlik probleem ja sotsiaalne sõnum, mida ta tahab vaatajaga jagada. Tema näidendite lavastustele toob edu see, kuivõrd selgelt on lavastajad tema sõnumist aru saanud ning olnud võimelised just selle sõnumi esile tooma, kaotamata seejuures midagi loo esma­tasandi psühholoogilisest realismist. Just nii on olnud Priit Võigemasti Kinoteatris loodud „Monumendi“ (2018) ja „Bängiga“ (2021), mis mõlemad olid kindlalt teatriaasta paremate lavastuste esireas. Ja just sellest jäi minu arvates vajaka 2018. aastal Endla teatris Ervin Õunapuu lavastatud „Märtril“ ning äsjasel Jan Ehrenbergi Tallinna Linnateatris lavale toodud „Kolemehel“ (2024).

„Nachtlandi“ lavastades on Uusbergil läinud korda töötada autoriga selgelt samal lainepikkusel. Näidendi tekst on loodud ilma lavastajat ja näitlejaid abistavate tegevuskirjelduste ja remarkideta, kusjuures osa teksti on antud otseselt saali suunatuna, osa aga tegelaste dialoogina. Uusberg on kogu teksti sõna-sõnalt lavale toonud ning väga täpselt tabanud, millal ja milliste vahenditega tuleb ja saab aktiveerida publikut kaasa mõtlema – sisekaemus kutsub vaatesaalis kohati esile lausa kuuldava kahina. Nii on sündinud just sellele Mayenburgi näidendile omane stiil, mida võiks ehk nimetada olmerealistlikuks miitinguks.

Ootamatu päevakajalisus. Võti on selles, kuidas säilitada pinget hoidev tasakaal nii, et lugu ei muutuks tegelaste lihtlabaseks arveteklaarimiseks või ei kasvaks üle tüütavaks poliitplakatiks. Lavastaja pole näitlejaile andnud peaaegu mingeid füüsilisi kohandumisvahendeid: kogu tekst esitatakse püsti seistes kas tempoka dialoogina või saali pööratud repliikidena, haarates niiviisi publiku mõtetegevuse kaasosaliseks.

Valukohtadeks, mida Mayenburg selles näidendis puudutab, on kunstiteose väärtuse hindamine sõltumatult (või sõltuvuses) tema autori isikuloost ning saksa pürjelite hinge sajandite jooksul süstitud (või kogunenud) juudiviha (ehk siis rassi- või veneviha meie vaatajate hinges). Loo olustikuline alus on ju imelihtne: saksa alamkeskklassi õde-venda „utiliseerivad“ oma äsja surnud isa maist vara ja leiavad selle hulgast pildi, mille on signeerinud keegi A. Hiller. Aga ehk hoopis A. Hitler?

Äraviskamise asemel tekib ahvatlus pilt maha müüa ja lahendada selle abil oma olmeprobleemid. Paraku on aga vennanaine, kel autori tahtel nimeks Judith, rahvuselt juut, kes ei soovi endale Hitleri raha eest loodud õnne. Kuna erilise väärtuse omandab pilt aga vaid siis, kui on tõestatud tema saamislugu, selgub võimalusena, et enda arvates veendunud natsivastastega ühte perekonda kuuluva juuditari sõrmes on mehe vanaema briljantsõrmus, mille too oli kingituseks saanud oma armukeselt Martin Bormannilt ehk natsipartei number kahelt.

Jah, Hitleri pildi teeb vääruslikuks vaid tema autori nimi. Aga kuidas suhtuda Wagneri, Goethe, Thomas Manni või isegi Voltaire’i loomingusse, kelle juudivastased tsitaadid näidendis kõlavad? Vaataja mõtleb muidugi meilgi käivast diskussioonist olgu Puškinisse (kelle kaunis monument äsja Riias maha kisti) või Smuuli loomingusse suhtumise üle. Mayenburgi näidend on valminud 2022. aastal, seega aasta enne praegust Gaza konflikti, kohati tundub aga, et laval loetaks ette lausa tänaseid ajalehti. Kostab imestus, et juudid pole midagi holokaustist õppinud ja sooritavad praegu Palestiinas samasuguseid metsikusi, nagu sakslased kunagi nende suhtes. Vastusena kõlab väide, et kogu antisemitismi poleks Araabia maailmas ilma Natsi-Saksamaata olemaski.

Seesugune Uusbergi loomingus seniolematu (ah-jah, ununes „Kalaranna 28“) päevakajalisus saab muutuda kunstiks vaid tänu usutavaile ja haaravaile näitlejatöödele. Siinkohal tuleb taas tunnustada Uusbergi näitejuhivõimeid, mis on paistnud eriliselt silma tema klassika­lalavastuste puhul. Tahtmata pisendada andekate näitlejate panust, julgen arvata, et laval nähtavad ümberkehastumised poleks sündinud ilma lavastaja abi ja täpse tekstirežiita.

Haaravad näitlejatööd. Kõige hämmastavama tulemuseni on jõudnud Märt Pius, kellel tuleb autori tahte kohaselt mängida kahte lausa vastandlikku tegelast. Dramaturg pole andnud ainsatki vihjet kogu lugu kandva kahe abielupaari kutsetegevusele ja isegi mitte hariduslikule pagasile. Märt Pius näitab meile võimuka naise (Sandra Uusberg) hädist, kuid kunstikalduvustega kaasat, ainukest, kes tunneb huvi rämpsu seas vedeleva pildi vastu. Selle raamist eemaldamisel torkab mees roostes naelaga endale sõrme ning seejärel saadab rahajanust pimestatud abikaasa ta kliinikusse teetanuse kätte surema.

Tema asemel ilmub lavale jõhker nartsissistlik kunstikaupmees, kes on Hitleri pildi eest algselt pakutud 140 000 eurole valmis kohe 60 000 lisama, kui sellega kaasneks ka õhtusöök ja sellele järgnev öö juuditariga. Teise rolli loomisel aitab Märt Piusi ka grimm, ent ühe ja sama näitleja meisterlikult loodud üdini erisuguseid tegelaskujusid võib küll kohata estraadikavades, väga harva aga tõsiseltvõetavais draamades.

Indrek Ojari senine tegelasgalerii sisaldab nii võimsalt macho’likke kui ka oma enesehinnanguga puntras kangelasi. Seekord loob ta intelligentse, kuid erakordselt kohanemisvõimelise saksa haritlase arhetüübi, kes tahab oma hinges head ja ilusat, kuid on valmis vaikselt – aga kui see talle kasu toob, siis ka toimekalt – kaasa minema mis tahes kurjusega. Olgu selle päritoluks kas Hitler, Honecker või tänapäeval AfD.

Näidendis kannab seda lihtsat arvestuslikku kurjust ennekõike tema õde, keda mängib Sandra Uusberg. Tallinna Linnateatri ilmselt kõige malbemale näitlejannale on antud võimalus avada magusa keep smiling’u taga peituv kõike hävitav kasuahnus ja allasurutud väiklane raev teistsuguse vastu – ning näitlejanna teeb seda mõnuga ja usutavalt.

Anu Lambi kunstiteaduse doktorile, kes on nüüdisaja suurim eriteadlane „Hitleri stiili“ asjus, on autor andnud erilise genealoogia. Tema vanaisa vastutas alates 1935. aastast Hitleri maalide kogumise ja kataloogimise eest, isa hobialaks aga oligi Hitler, mis annab Judithile võimaluse järeldada, et „pruun kaste“ (s.t natsionaalsotsialism) on temasse küllap juba emapiimaga imendunud. Loomulikult on selline süüdistus proua Evamariale „solvav“, kuid Lamp annab iga oma häälevarjundi ja näoliigutusega (just selliste detailide abil rolliloomisel on Anu Lamp kaheldamatult suurmeister) aimu, et see on tõsi ja ta võtab seda tegelikult tunnustusena. Lambi kangelanna eeskujuliku välise korrektsuse taha peidetud veendunud õelused meenutavad mulle nii mõndki meie tänapäeva poliitikut, kes oma vihaobjektide kiusamiseks ja alandamiseks mõtlevad päevast päeva välja üha uusi vahendeid ning ilmselt enne ei rahune, kui võetakse vastu seadus, mille alusel nende vihaalused (kodakondsusest sõltumata) iga nädal Raekoja platsil kümme kepihoopi saaksid.

Kõige raskem ülesanne on näidendis kõigi teiste tegelaste antagonistina (ja ilma ühegi nähtavalt negatiivse jooneta) loodud Judithit kehastaval Hele Kõrvel. Loomulikult tuleb ta sellega toime. Näitlejanna erakordse ande ja ka psühhofüüsilise paindlikkuse tõttu soovitaksin rolliga siiski edasi töötada mõningase liigse eksalteerituse vähendamise ning pehmemate ja ootamatute kohandumiste leidmise suunas. Tundub, et kirgliku poolt- või vastuolemise kõrval annab Judithi tekst võimalusi oma oponentidest üle olla ka intellektuaalse irooniaga.

Mayenburgi loomingu läbiv teema. Lavakujunduse ja muusika osas ei ole autor teinud lavastajale mingeid ettekirjutusi. See on andnud Uusbergile võimaluse koos kunstnik Jaagup Roometi ja valguskunstnik Margus Vaiguriga temale omaselt „mürada“. Tühja lava ümbritseb saali avanev kaarja-avaline sammaskäik, meenutades saksa klassitsismi, aga viidates ka antiiktragöödiatele. Etenduse algul seisab keset lava ajahambast räsitud hõbedane kontsertklaver, millel asub mängima sama räsitud hõbedane pianist (Jakob Teppo).

Peagi sõidab lavale tänapäevane suur elektritõstuk, mis koristab klaveri pöörlevale tagalavale, kuhu õigel ajal lisandub ka Ruprechti kirikumotiiv kõnealusest Hitleri „kunstitööst“. Korra ilmub tõstuk publiku ette veel kord, tuues lavale tohutu prügikonteineri, kuhu perekond oli enneaegselt „utiliseerinud“ järsku erakordselt väärtuslikuks osutunud Bormanni armastuskirjad peategelaste vanaemale.

Teises vaatuses on klaver ja pianist omandanud sätendava rüü, mis aga peaasi – klaveril mängitakse suurte saksa klassikaliste heliloojate, nii juutide kui ka antisemiitide muusikat. Kuidas sellist kujundust mõista, on iga vaataja otsustada. Mina nägin selles imekauni saksa klassikalise kultuuri röögatut vastuolu pisikese saksa (ja mitte ainut saksa) hingega, mis on ju Marius von Mayenburgi loomingu läbiv teema.

Lõpuks aga tänusõnad kavalehe koostajatele Helen Kasele ja Triin Sinissaarele. See on minu käes esimene teatrikava, kus pole sõnagi ei näidendi autori ega lavastaja kohta – küllap hindavad nad oma publiku teadlikkust kõrgelt. Kavaleht on esseede ja faktide kogumik näidendis puudutatavatel teemadel. Enne etendust seda muidugi läbi lugeda ei jõua, kuid see osta ja kodus sellesse süüvida tasub kindlasti.

Kokkuvõttes aga: Uku Uusberg on tagasi! Minu meelest küpse ajastu- ja missioonitundliku meistrina, kelle kätte võib kindlasti usaldada peatselt valmiva uue ja loodetavasti kauni teatrihoone.