Ülle Ulla 10. XI 1934 – 9. IV 2016

Meie seast on lahkunud Eesti lavade üks aristokraatlikumaid ja salapärasemaid daame. Baleriin, karaktertantsija, näitleja, tantsupedagoog, varieteelaulja ja kirjanik – pole vist muusat, kes ei oleks teda puudutanud. Kõike seda tegi Ülle Ulla võrdväärse andumuse ja pühendumusega.

Lõpetanud 1953. aastal Tallinna Koreograafiakooli esimese lennu, oli Ülle Ulla kakskümmend aastat Estonia balletisolist (1953–1966 ja 1970–1973). Vahepealsetel aastatel esines ta Leningradi Music Halli jumaldatud staarina paljudes Euroopa riikides. Arvukatest rollidest väärivad esiletõstmist Gudule (Pugni, Glieri ja Vassilenko „Esmeralda“, 1954), Zarema (Assafjevi „Bahtšisarai purskkaev“, 1955), Mari (Austeri „Tiina“, 1955), Candelas (Falla „Suur võlur – armastus“, 1964) ja Medeia (Barberi „Medeia“, 1966). Balletiajalukku tantsis Ülle Ulla end kahtlemata Raveli „Booleroga“.

Ühtlasi esines mitmekülgselt andekas artist ka ooperis ja operetis. Näiteks Eino Tambergi ooperi „Raudne kodu“ kauneima meloodia „Misty town“ kirjutas helilooja just Ülle Ulla hääle võimalusi silmas pidades. Pärast balletisolisti karjääri lõppu teostas ta aastail 1972–1985 end Viru varietees ning 1990. aastail treeneri ja tantsuõpetajana Eesti Muusikaakadeemias, Eesti Draamateatris ja Estonias.

Balletilaval iseloomustas Ülle Ullat võime süveneda keerulistesse inimkarakteritesse, oskus avada suuri tundeid ja kirgi, mistõttu sai tantsijast samavõrd hinnatud näitleja filmis, tele- ja draamalavastustes: Martha (Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?“, 1993, Noorsooteater), Lucille (Mencelli „Kalmistuklubi“, 1997, Eesti Draamateater) ning praost (Enquisti „Ilvese tund“, 1991, Noorsooteater), mille eest tunnustati teda ka Eesti Teatriliidu preemiaga.

Estonia teater avaldab kaastunnet Ülle Ulla lähedastele ja mõtleb tänutundega armastatud baleriinile.

Rahvusooper Estonia Eesti Draamateater Kultuuriministeerium Eesti Teatriliit

Ülle Ulla saadeti viimsele teekonnale 14. aprillil Pärnamäe suures kabelis.