Uni edasijõudnutele

Katrin Essensoni „Lunaarsetes episoodides“ pakutakse publikule tõepoolest und, aga on õigem jääda siiski osaliselt teadvusele, mitte täielikult unne libiseda.

ANDRUS LAANSALU

„Lunaarsed episoodid ja luhtaminekud mitmes vaatuses“, idee autor ja teostaja, heli- ja ruumikujundaja Katrin Essenson. Esietendus 10. I Kanuti gildi saali keldrisaalis.

Katrin Essenson on oma kunsti materjali sageli ammutanud iseendast. Kunstnikud muidugi teevadki nii, aga meetodites saab siiski teha korruste kaupa eristusi, ja Essensoni korrus on tavaliselt kusagil äärmuslikus üksiolekus. Temast ei jää muljet, et see enesele suunatus oleks enesekeskne. Ta ongi iseenda materjal, sest ta tunneb seda materjali hästi.

Tema looming on immanentsel tihendusel põhinev väljendus, mis tekitab enda sees olevast tegelikkusest väljaspoolset tegelikkust. Mõneti sobib Essensoni loomingulise meetodi kirjeldamiseks hästi deleuze’ilik kujutlus pingeväljast, kuhu aeg-ajalt ilmuvad tähenduslikud punktid ja väljendumise koondumiskohad, ning siis nad kaovad ja ilmuvad mujale, aga milline jõud neid käivitab, seda teada ei saa. See on liiga sissepoole pööratud. Aga ta toimib kogu aeg, ka siis, kui teda näha ei ole – selle märkamiseks pole vaja pingutada.

Eks see on muidugi liiga üldine kirjeldus ja Deleuze on ka tänapäeval liigselt käepärast kõigil, kes midagi sisulist tahavad öelda, nii et ma lähen kohe konkreetsemaks ja toestan sama väite näidetega.

Kunagi ammu korraldati Jõhvi kontserdimajas loominguline aktsioon „Jõhvi kunstnik“. See asetus kuhugi visuaalkunsti, teatri ja kontserdi vahealasse, tänapäeval ütleme selliste projektide kohta „esituskunstid“ ja kõik saavad aru (kuigi mitte tingimata ühtemoodi). Aktsioonil oli küll üsna vähe vaatajaid, aga kes nägid, mäletavad siiani Katrin Essensoni tehnikamuusemi ekspositsiooni ja giidituuri. Tehnikamuuseumi pani kokku Essenson üksi ja selle printsiip oli (nagu ta ise ütles), et kuna ta tehnikast midagi ei tea, siis räägib külastajatele äärmise põhjalikkusega, mida mingi masin teeb või ei tee. Loomulikult mõtles ta kõik käigu pealt välja ja mitte ükski asi ei teinud nende kirjelduste järgi seda, mida tegelikult teeks.

Tänuliku kuulajana olin tookord hämmingus sellest kiirusest ja detailsusest, millega Essenson andis elektroonikale ja mehaanikale täiesti uued funktsioonid ja võimed. Ta lõi mingi uue idiosünkraatilise maailma ning sellist maailma ei saanud tulla kusagilt mujalt kui Essensoni peast. Mulje oli selline, nagu oleksin sattunud ajas tagasi kuhugi sellisesse plahvatavasse perioodi, kus uute asjade ja seoste loomine oli sage tegevus, sest midagi ei olnudki veel õieti olemas.

„Lunaarsetes episoodides“ on just samasugust maailmaloomise tunnetust. Et seosed on küll mingis pooluinuvas olekus juba olemas ja asjadel on ka poolenisti läbipaistvad kontuurid tekkinud, aga sidusat maailma neist veel kogunenud ei ole. Ja siis tuleb kreatiivne jõud ja hakkab seda pilve koondama. Ta teeb seda vaikselt, märkamatult, väldib teadlikult igasugust suurt mastaapi, sädemeid ja dramaatikat. Kõik see lihtsalt kasvab tema seest välja.

Vaatajatel tekib küsimus, kas see üldse on enam teater ning kus nad on ja mida nad vaatavad. Muidugi pole see mingi uus meetod, aga etenduskunstides enamasti hoitakse mingi eraldusjoon paigas. „Lunaarsetes episoodides“ see peaaegu kaob. Olukord siiski ei taandu vaikseks tubaseks tegevuseks, kus juuakse teed, süüakse banaanileiba ja kõigil on hea olla. Kuigi tegevuslikult just nii on. Kuidagi õnnestub Essensonil maailmaloomise mõõtkava selles seisundis sees hoida.

Sellega ta lahustab žanrimääratluse küsimuse. Võimalik, et ta pole seda niimoodi isegi planeerinud, aga igatahes žanri mõiste muutub „Lunaarsete episoodide“ käigus küsitavaks. Muidugi ei ole žanri määratlemine enam ammu nii oluline, nagu see varem oli. Aga Essenson läheb kuhugi kaugemale, kuhugi suuremate kategooriate kadumise suunas. Kohal olles ei saa äkki enam selgelt aru, kas see on teater või olen Essensoni juures külas ja ta räägib mulle, millist lavastust ta kavatseb tegema hakata. Enam-vähem see olukord (kuigi teadlikult väikses mastaabis), et territooriumi kohal on kaart, mis on territooriumiga identne, ja neid ei ole võimalik teineteisest eristada, sest kaart on territooriumiga sel määral kattuv, et on isegi samast materjalist. Mõnda vaatajat võib see ärritada, aga mulle on niisugune olukord väga huvitav, sest enamasti tahan ma kunstis näha kehtestatud piiridest väljaliikumist, nende hägustamist sellisel moel, et liigutakse kuhugi uude kohta, mida eelnevalt ei olnudki olemas (ja mitte mõnele teisele eelnevalt juba tuntud alale).

„Lunaarsete episoodide“ helikeskkond on küll keskne komponent mänguruumi seisundite häälestamisel, aga selles puudub esiletungivus. Ambient-muusika ei püüagi tavaliselt väga esile tulla, aga seejuures on ta kogu aeg kohal nagu laine, millesse vajud ja mille alt ei tahagi välja tulla. Omaette atraktsioon oli Vaskjala akustilise keskkonna inimmõõduline kõlariring, millesse võis seisma minna (see tuli pähe panna). Kui tehniliselt edasi mõelda, siis üks võimalik arendus oleks anda igale külalisele isiklik kõlariring koos personaalse helivalikuga.

Isiklike asjade ja märkmete võrgustik on „Lunaarsetes episoodides“ üleüldse väga tähtis ning see loob poolläbilaskva eraldusjoone erisuguste reeglitega ruumide vahel (mis siinsel juhul on ühes ruumis koos). Aga teatri ja külasolemise eristamine ei kao hoopis sellepärast, et teise inimese (kodu)territooriumil kehtivad alati mingid oma reeglid, mida tundlik külaline püüab ise ära õppida. See kuulub külasolemise juurde. Kuna need selgelt ei ole tavalised teatrireeglid, siis hoiavad vaatajad-külalised ise selle kontaktpinna oma parema äratundmise järgi paigas. Ja muidugi see muutub, sõltuvalt külalistest.

Aga miks uni edasijõudnutele? Aga sellepärast, et tuleb kasuks, kui külaline on elus juba piisavalt palju teatrit vaadanud, installatsioonikunsti näitustel käinud ja saab aru, millist selgetest määratlustest kõrvalelibisemist talle pakutakse. Talle pakutakse tõepoolest und, aga on õigem jääda siiski osaliselt teadvusele, mitte täielikult unne libiseda. Kuigi aju tegeleb ümbrusega eeldatavalt ka magades, siis kohalolu unes ikkagi laguneb ja detailid lähevad kaotsi. Aga Essensoni lunaarsed episoodid põhinevad detailidel.

Ja ei tohi unustada kassi. Essenson rääkis, et tema kass on vägagi „Lunaarsete episoodidega“ seotud. Kass oli vana, tal oli raske. Teda oli vaja pidevalt ravida. Aga kassi olekust oli võimalik õppida ja niimoodi on kass „Lunaarsetes episoodides“ kohal. Nagu üks tegijatest. Kassi pole enam meie hulgas, aga ta on oma panuse andnud ja see on just see liikidevaheline koostöö, mida ma igalt poolt kunstist otsin. Ma ei ole selle kassiga kunagi kohtunud, aga nüüd tean temast midagi olulist. Pealegi, kes oskaks paremini õpetada une ja ärkveloleku vahel libisemist kui kass.