Uues eesti näitekirjanduses säravad naised

Eesti Teatri Agentuuri selleaastasel näidendivõistlusel paistsid silma psühholoogiliselt teravad teatritekstid.

VARJA AROLA

Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusele laekus tänavu 47 näidendit, mida oli vähem kui tavaliselt – ju on pandeemiaaeg mõjunud rusuvalt ka kirjutamiseks tarvilikule inspiratsioonile. Praeguse sünge aja hõngu oli võimalik välja lugeda ka võistlustööde teemavalikust: nii mõnigi näidend riivas üksinduse, depressiooni, enesetapu või surma teemat. Ka suheldi mitmes näidendis vaimudega, mis on üsna üllatav. Üllatusi tuli võistlustööde lugemise käigus veel, nende juurde pöördun pärastpoole tagasi. Kõigepealt aga väike ülevaade loetust, olgugi et üldistamine on alati pisut vägivaldne.

Enamik näidendeid esindas psühholoogilist draamat, vähe oli teisi žanre. Haruharva tuli ette ühiskonnatemaatikat, ja kui seda oli, siis enamasti kõrvalteemana. Tihti olid draama keskmes inimsuhted, eriti perekonnasuhted. Ohtralt oli ka päevikulisi, pihtimuslikke, sisekaemuslikke tekste, milles süüviti peategelase probleemidesse. Osa neist jättis küll mulje, nagu oleks kirjutatud rohkem autori kui lugeja või teatrivaataja tarvis, mis on ka arusaadav, sest mida isiklikum teema, seda raskem on arendada teksti puhtalt kunsti printsiipidest lähtudes.

Lugesin võistlustöid ka selle pilguga, kas rollide puhul on näitlejail midagi mängida, sest eesti teatrit jälgides olen pidanud tõdema, et napib sisukaid naisrolle. Rõõmustan alati, kui näen laval mitmekihilist, rikka sisemaailmaga naistegelast, kelle olemasolu ei õigustata üksnes meestegelaste kaudu. Liiga sageli on naistel vaid toetavad, meespeategelastest sõltuvad, ühemõõtmelised rollid. See nähtus torkas silma ka näidendivõistlusel: osas tekstides olid naistegelased meestegelastest palju ilmetumad, vahel ainult ühe iseloomuomadusega. Õnneks aga mitte kõigis.

Vaatamata mõningatele ühisjoontele ja rõhuasetustele oli tegemist väga kireva tekstikogumiga. Katsetatud oli erisuguseid tekstistrateegiaid, dramaturgilisi ja vormilisi võtteid. Oli tihedat dialoogi, pikki monolooge, tekstiküllust, fragmentaarsust, ajahüppeid, tõetruud kronoloogiat, otsest pöördumist publikusse, vaevu aimatavaid viiteid. Tööde lugemine andis üldpildi ka sellest, mida tänapäeva Eestis näidendiks peetakse.

Et võistlustööd saaksid võimalikult objektiivselt hinnatud, kutsub Eesti Teatri Agentuur žüriisse alati erilaadse tausta ja vaatenurgaga inimesi. Tööd antakse žüriile lugeda anonüümselt: ümbrikud autorite nimega tehakse lahti alles siis, kui võitjad on otsustatud. Tänavu kuulusid žüriisse Elise Metsanurk, Ene Paaver, Tiit Palu, Jaak Prints, Priit Põldma, Hardi Volmer ning mina. Varasematelgi näidendivõistlustel olevat olnud nii, et olenemata žüriiliikmete maitsest, vaatekohast või tõekspidamistest eristub võistlustööde paremik selgelt. Nii ka nüüd. Seekord eristusid Katariina Libe „Võrsed“, Mart Aasa „Kaksindus“, Kadri Lepa „Koju“, Heneliis Nottoni „Emesis“ ning Liis Seina „Kutse“.

---

Näidendivõistlus 2021

I preemia: Katariina Libe „Võrsed“

II preemia: Mart Aasa „Kaksindus“ ja Kadri Lepa „Koju“

Äramärgitud: Heneliis Nottoni „Emesis“ ja Liis Seina „Kutse“

---

Esimese preemia pälvinud Katariina Libe „Võrsed“ portreteerib usutavalt arhitektuuribüroo juhti, kes võitleb eraelu kriisiga. Teda räsivad tööelu pinged, lagunev paarisuhe ning haigus, mida ta teiste eest varjab. Kõik need mured seob omavahel kokku küsimus lapse saamisest. Vastamisi on lapse saamise soov ja võimalikkus ning soovi ja võimaluste puudumine. „Võrsetes“ kirjeldab Libe paarisuhet ja selle lagunemise põhjusi teravalt. Näidend lahkab lapsevanemaid puudutavaid norme, elukaaslase ja lapse kaotamist ning kaotustest ülesaamist. Tähelepandav on „Võrsete“ juures ka see, et seksuaalvähemustesse suhtutakse neutraalselt. Peategelane on lesbi, tema elukaaslane biseksuaalne ja selles ei ole midagi imelikku. Vähemusi, sealjuures etnilisi, rahvuslikke, usulisi, soo- ja seksuaalvähemusi, käsitletakse eesti teatris harva. Nii nagu naisrollide kirjutamisel-lavastamisel, langetakse ka vähemuste kajastamisel kergesti stereotüüpide lõksu. „Võrsed“ on aga eelarvamustest vaba. Osalt seetõttu mõjub näidend eriti värske ja nüüdisaegsena.

Mart Aasa „Kaksindus“ on Õismäel lahti rulluv unenäoline lugu üksindusest ja unistustest. Tegelasteks on kaksikpoisid – või kui teisiti tõlgendada, siis ühe poisi kaks poolust, lõhestatud isiksus – ning nende vanemad. Poisid elavad omaette maailmas, mis kujutlusvõime jõul laieneb ja moondub kuni fantaasia ja tegelikkuse piiri hägustumiseni. Poiste soovid ja vanemate ootused põrkavad kokku, laste ja vanemate vahel kõrgub läbipääsmatu sein. Tekstis on aja- ja ruumihüppeid, puudub lineaarsus. Traditsioonilist süžeed, jõude ja vastandjõude ei ole. Siiski püsib pinge ning näidend haarab seletamatult kaasa. „Kaksindus“ on oma mõistatuslikkuses peaaegu mõistetamatu ja seejuures äärmiselt paeluv tekst, mis pakub rohkesti tõlgendamis- ja lavastamisvõimalusi.

Kadri Lepa „Koju“ on psühholoogiliselt täpne düsfunktsionaalse perekonna kirjeldus. Sattunud emotsionaalsesse ummikusse, naaseb kolmekümnendates eluaastates naine koju oma vanemate juurde, kus olude sunnil elavad ka naise töötu vend ning vanaema, kes on juba aastaid vaikinud. Näidendi tugevus on elu­lised tegelased ja mahlakas dialoog, mis joonistab välja perekonnasuhted koos oma keerukuse ja kommunikatsiooni­tõketega. Luubi alla võetakse perekonna­liikmete oskamatus rääkida valulistel teemadel, väljaütlematusest tekitatud pinged, õe ja venna võrdlus, nendevaheline kiindumus ning vanemate ootused ja kannatlikkus. Dramaturgiliselt huvitav lahendus on sõnatu vanaema roll: tema ainukesena paistab peres mõistvat, mis peategelasega tegelikult toimub.

Üks võistluse omanäolisemaid tekste oli Heneliis Nottoni „Emesis“, fragmentaarne ja seejuures terviklik lugu noore inimese siseheitlustest, iseseisvumiskatsetest ja traumaatilistest kogemustest. Noorte elu vaadeldakse terava pilguga, tegelased on usutavad ja noorte keel mõjub loomulikuna. Näidendi ülesehitus on hoolikalt läbi kaalutud, stseenid põnevalt rütmistatud. Mälestused ja nüüdishetk põimuvad, minevik seletab olevikku. Notton käsitleb oskuslikult äärmiselt raskeid ja tähtsaid teemasid: koduvägivald, lapse seksuaalne ärakasutamine ja noorte kaitsetus täiskasvanute ees. Kui „Emesis“ jõuab lavale, võib sellest saada tähenduslik lavastus ka seksuaalvägivalla ohvritele.

Liis Seina „Kutse“ on karnevalilik draama enesekesksest näitlejannast, kes arvab, et on suremas ja korraldab endale peied mõttega mõjutada teiste mälestusi endast. Meenutades tulevast kadunukest harutavad peielised lahti oma suhted temaga. Mida pikemaks pidu venib, seda ausamalt räägitakse ning tasapisi avanevad ka näitlejanna tõrjutud poja haavad. „Kutses“ küsitakse, milliseid mälestusi tahame endast jätta ja millised jäävad. Kui soovime, et jääks ilus mälestus, siis mida peaksime oma järelejäänud elus tegema teisiti?

Kiiduväärsete võistlustööde loetellu lisan veel omalt poolt Kristiina Jalasto filmiliku näidendi „Lainete vahel“, mis samuti väärib lavastamist. Südamlik ja helge lugu valgustab inimeste toimetulekustrateegiaid olukorras, kus lähedasega, sel puhul lapsega, on juhtunud õnnetus. Traagiline sündmus heidab valgusvihu tegelaste elule, sundides neid peatuma ja kaaluma uuesti oma seniseid valikuid.

Selleaastastele võidutöödele on ühine psühholoogiline teravus ja analüüsivõime, inimestevaheliste pingete ja vastuolude tajumine. Samuti ühendab neid see, et kõik tegelased on elulised ja mitmekihilised, soole vaatamata. Mind üllatas see meeldivalt. Kui lavastamiseks läheb, on igal osatäitjal huvitav roll mängida, ka naistel.

Tõlkijana mõtlen näidendeid lugedes ka sellele, kas näidend leiaks vastukaja Soome vaatajates – kas lavastus pakuks ka sealsele publikule mõtlemisainet, uusi vaatenurki, äratundmis- ja samastumisvõimalusi. Seejuures pean tähtsaks seda, et soorollid ei oleks stereotüüpsed, sest muidu mõjub tekst tagurliku ja kohmakana. Nende kriteeriumide valguses on kõik käesoleva aasta laureaatide tööd sellised, mida võiks vabalt ka Soomes lavastada.

Näidendivõistluse suurim üllatus tuli nimeümbrikute avamisel: siis selgus, et domineerivad naisautorid. Selgelt. Üheteistkümnest viimasesse vooru pääsenud näidendist üheksa ja viiest võitjatööst neli on naisautori kirjutatud. Eesti draamakirjanduse küllaltki mehise kaanoni taustal näen seda sammuna üha mitmepalgelisema teatri suunas.

Varja Arola on tõlkija, Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistluse žürii liige.