Uus teater – Argine

KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mu lastearstist sõber ütles kord, et tal on siiber, ei jaksa enam. Ei suuda sellist argipäeva taluda, kus väikeste laste vigastused ja surm on igapäevane asi. Lapse surm on tavaline, poliitikale kaasa­elamine on banaalne, sportlaste võidud ja kaotused ei tähenda talle mitte midagi erilist. See kõik on triviaalne. Ta ei tunne ka ennast kangelasena, isegi siis mitte, kui mõni laps on elule aidatud. Tema soov on trotsida erilist, teha tavalisi asju, aga päris elus on see tal võimatu. Kui küsisin, kuidas ta end lohutab ja kosutab, vastas ta, et loeb raamatut. Eriti meeldivad talle argised raamatud, sellised, kus ei juhtu mitte midagi, kus keegi ei armu ega sure. Talle ei ole see tavaline ega leierdatud, ta pole ammu enam kogenud tavalise elu võlu. Kõik on nii kuradi eriline. Kohvi joob ta hommikul selleks, et päeval kirglikult raskete traumadega rinda pista. Õhtul heidab voodisse ikka selleks, et hommikul kohtuda erilisega.

Ükskord käis ta näitusel, kus tavalise kraanikausi servale oli asetatud üks mõttetu hambahari, kaks pooltühja pastatotsikut ja käsitsi kirjutatud silt, et selles kraanis voolab külm ja soe vesi korraga. Tal tulid pisarad silma – ülev hetk. Kodus ütles torumehest abikaasale, et too on võlur, sest suudab panna ühe kraani sisse kaks vett, nii külma kui ka kuuma. Mees naeratas ja ütles, et selles pole midagi erilist. Tuleb lihtsalt aega võtta ja vaadata, kuidas asjad toimivad.

Sellele, kes käib tihti teatris, on pileti ostmine, riietumine, väike konjak puhvetis ja siis eesriide tõusmine harjumuspärane asi. Tavaliselt vastab lugu küsimusele, mis juhtus. Kirjeldatakse allhoovusi, kuidas midagi niisugust üldse võimalikuks sai. Intriig harutatakse lahti ja lõpus siis happy end või harvemal juhul katastroof. Saab Moskvasse või ei saa, abiellub või ei abiellu, kes võidab ja kes kaotab? Tavaline ja traditsiooniline elu. Täpselt samasugune, nagu lastehaiglas töötades. Või ükskõik kus. Meie igapäevaelu on nii eriline, kõigest on saanud elu ja surma küsimus. Alati tuleb valida see või teine, olla poolt või vastu, liberaalne või konservatiivne.

Ja siis vaatad teatrietendust, kus näitlejad kannavad tavalisi riideid, mitte argielust pärit haiglakitlit, kindrali vormirõivast või tunkesid. Näitlejad räägivad igapäeva asjadest. Põletavaks küsimuseks on pesupesemine, selle kuivatamine ja sorteerimine või siis suusatamine. Ei, see oleks juba eriline – nad räägivad kõndimisest. Üks kõndivat nii, et paneb parema jala enne ja siis alles vasaku, ja peab kõndimise alguspunktiks hommikul voodist välja tulemise hetke. Teine leiab, et sisuliselt ei ole jooksmisel ja kõndimisel vahet. Tegevus olevat sama, aga mõju erinev. Samuti jõudvat kiiremini kohale. Kolmas ütleb, et tema viib kapi trepist üles alati jooksujalu. Kiirus olevat oluline ainult siis, kui on raske.

Lastearst ei samastu tegelastega – tema on eriline inimene –, aga ta tajub maailma, millest ta on eemaldunud. Ka tema abikaasa ei mõtle enam ammu, kas keere on lõigatud augu sisse või silindri välispinnale. Talle on need kruvid ja mutrid, millega saab ehitada vägevaid asju. Vaatamata sellele, et argises teatris kisub vahel naljakaks, on see naer läbi pisarate. Tühi loba ei tundugi enam nii tühine. Päris elus, seal tööl või kodus, ei aeta tühja loba, seal tehakse kangelastegusid. Õnnestumise korral kõlab kolleegidelt aplaus.

Pidevalt korrutatakse, et teatri eesmärk on argise unustamine. Teatris peab saama nutta ja naerda, sest igapäevaelus seda eriti ei juhtu. Tänapäeval on meie igapäevaelu täis naeru ja nuttu, meedia täis suuri lugusid. Endiselt tahetakse unustada elu väljaspool teatrit, kuid nüüd on soov olla silmapaistmatu inimene oma igapäevases olemises, teha trenni ja mitte võistelda. Argine ei iseloomusta mitte midagi muud peale argise enda. Ja sealt on võimalik kaevata oi-oi kui palju. Seda ei pea trotsima, vaid ilustamata praktiseerima. Selleks pakub võimaluse argine etenduskunst, mis tuletab meelde kadunud olemist.

Päriselu lavaletoomine on järjepidevalt ebaõnnestunud. Stanislavskile, kes tahtis teatrisse tuua usutavust, heideti ette liigset naturalistlikkust ja tõstetuse kaotamist. Brecht katsetas taas tinglikkuse ja stiliseerituse tagasitoomisega. Nüüdisaegne etenduskunst üritab argise lavaletoomise kaudu vaatajat kõnetada. Muutuv teater pakub vaatajale alati seda, mis puudu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht