Uus teater – Kaaperdamine

EERO EPNER

Maailmas on palju rohkem teatraalseid formaate kui teatriõhtu. Mõelgem näiteks peiedele, grupiseksile, kunstinäituse avamisele, parlamendiistungile või raamatukogutöötajate suvepäevadele. Kõigis neis on oma dramaturgia ja pingestatus, lahti harutatakse inimsuhete lõimi ning kõik nad kõnelevad mõnest ühiskonnaelu tahust. Säärased teatraalsed formaadid on justkui lukuaugud, läbi mille on võimalik vaadata inimelu uue nurga alt, kus segunevad elu ja teatraalsus. Miski neis ei ole lõpuni läbilavastatud, kuid kõigis neis on rituaalseid elemente, mis loovad ürituse struktuuri ja rollijaotuse ning suunavad tähenduste teket.

Näiteks teame kõik, mismoodi tuleb käituda järjekorras: seal seistakse, mitte ei istuta. Eelnevaga hoitakse teatud sotsiaalset distantsi, me ei taha võõraga lähedust. Intiimseid valjuhäälseid telefonikõnesid välditakse, uste avanemisel hoidub viisakas inimene trügimisest, sappa ilmunud lapsega ema või abitu vanainimene lastakse ette. Tähendab, järjekorras on meil võimalik jälgida tervet väärtuste, suhete, kommete ja käitumiste kaskaadi ning see on seda võluvam, et tegemist pole fantaasiaga, vaid elulise, alati pooleldi improviseeritud sündmusega. Kõik on ühtaegu rituaal ja elu, teater ja tõsi.

Ilmselt sel põhjusel kirjutas vene näitekirjanik Vladimir Sorokin romaani „Saba“. Romaan on kirjutatud anonüümsete dialoogidena, mistõttu võib seda vaadelda ka näidendina. Nimeta tegelased vahetavad repliike, arutavad maailma sündmusi, kuid puhkevad ka konfliktid ning jäädakse magama, korraga tehakse aga näiteks kohaloleku kontroll, mis laiub 34 leheküljel, mille vältel hüütakse 720 nime ja neile vastatakse lakooniline „jaa“. Moodustub groteskne pilt autoritaarsest ülevaatavast silmast, kuulekusest ja argielu absurdsusest, kõik perekonnanimed peitmas endas saladust, mida me kunagi teada ei saa. Võte on seega järgmine: näitekirjanik on kaaperdanud päriselus esineva formaadi ja täitnud selle oma sisuga, nihestades tähendusi ja olekuid.

Nüüdisteater kasutab säärast kaaperdamistaktikat ühel või teisel moel. Näiteks kümmekond aastat tagasi ostis teatritrupp Rimini Protokoll paarsada autoettevõtte Daimler-Benz aktsiat ning sai seeläbi õiguse kutsuda iga aktsia kohta ühe teatrikülastaja ettevõtte aastakonverentsile. Midagi enamat teatritrupp ei teinud, skandaali ei korraldatud ja ürituse rehve tühjaks ei lastud. Küll aga raamistati kogu sündmus „teatrina“. Enne ürituse algust korraldati fuajees „sissejuhatus etendusse“, jagati kavalehti ning kogu konverentsi kirjeldati teatrimõistetega: saalis on „lava“, laval istuvad kontserni juhid on „osatäitjad“, seejuures kui saalis on aktsionäride puhul tegemist teise osaga „trupist“, kogunemist nimetati „lavastuseks“ ja üks Rimini Protokolli liikmeid ütles teleintervjuus, et see on „teatriõhtu, mis on tõeliselt päris“.

Seega: kaaperdati üks tegelikkuse teatraalseid formaate ning publikule pakuti ilma sekkumata uut vaatenurka, uut lukuauku – kontserni koosoleku kirjeldamine teatrina laskis seda vaadelda mänguna, konstruktsioonina, sotsiaalsete rollide tulevärgina, tühistades seeläbi seniseid tähendusi ja luues uusi. Direktorist sai primadonna, majandustulemustest näitekirjandus ning kogu üritusest rikkuse ja võimu demonstratsioon.

Mõned aastad tagasi kaaperdas Mart Kangro ühe teise formaadi. Nimelt toimuvad välismaa teatrites sageli pärast etendust publikuga kohtumised, kus näitlejad ja lavastajad vestlevad publikuga, vastates küsimustele ning esitades ka ise küsimusi. Kangro võttis selle formaadi ja väitis, et see ongi lavastus. Publik sisenes saali, mingit etendust (justkui) ei toimunud, vaid oli just äsja lõppenud ning näitlejad istusid ootevalmis laval. Poolteist tundi hoiti formaadist kinni: toolidel näitlejad vastamas küsimustele, kusjuures võimalus küsimusteks anti ka publikule. Ent siiski oli tegemist Kangro hoolikalt orkestreeritud sündmusega, kus isegi kehaasendid olid fikseeritud, loomulikuna mõjuvad reaktsioonid lavastatud ja kõik järjekorrad kokku lepitud ning mitmel korral proovitud. Publik vaatas justkui vabalt kulgevat vestlust, neile rohkem või vähem tuttavat formaati, kuid tasapisi hakkasid kokkulepitusse tekkima planeeritud mõrad, publikule reedeti üha enam, et „loomulik“ on tegelikult konstrueeritud – näitlejad kordasid mõnda stseeni või teatud paus oli teatraalselt pikk. Formaat, mida publik oli võtnud tõelusena, osutus lavastuseks.

Säärane kaaperdamistaktika on viljakas. Kaaperdatud on reality show’sid ja erakondi, ajaloolisi sündmusi ja muidugi ruume – on võetud üle mingi tegelikkuses asetleidev sündmus, koht või hetk. Vahel on seda ainult esitletud teatrina, vahel viivad kõike läbi siiski näitlejad, kuid mingil moel jäetakse kaaperdatud väline kest puutumatuks või vähemalt äratuntavaks, ent teatrikäona munetakse sinna pesasse oma teatraalne muna. Nii saavadki taas kokku teater ja tõde, elu ja poeesia, lava ja elu, ühiskonna protsessid ja nende muutumine kujundiks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht