Uus teater – Naised

KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eero Epner esitas kaks nädalat tagasi väljakutse, öeldes siinsamas sarjas, et tal pole veel sõnu kirjeldamaks, mida need naised seal uues teatris teevad, aga teevad ägedalt, iseseisvalt ja enesestmõistetavalt.* Lisades, et see tema pilk kipub endiselt olema aadliku pilk pärismaalasele. Nojah. Vana hea dilemma: mehed ei mõista naisi ja naised ei mõista mehi. Erinevus vanast on see, et ta kohtleb noori naisi lugupidamisega ega rõhuta klassikalist konflikti. Need vähesed sõnad, mis tal on, ei suurenda kujundit naisest kui ussist või nõiast, kes kõik vussi keerab, andes seejuures aga mehe elule ja ka teatrietendusele eksootilist põnevust. Niimoodi soopimedana vaadelda võib küll.

Proovin siis appi tulla ja leida mõned sõnad ning argumendid noorte naiste olemasolule. Esiteks see, et naised on laval, ongi enesestmõistetav, kuna statistika­ameti andmetel moodustavad naised poole meie rahvastikust. See ei vääri isegi eraldi rõhutamist. Noorte naiste skepsist kulminatsiooni ja katarsise suhtes saab seletada taas elementaarselt seksuaalsuse kaudu, kas siis tilliga või tillita. Tänapäeval kuulub naise seksuaalsus talle endale ja seksi peamine siht ei ole orgasm ega dramaturgiline rasestumine. On hoopis nauding protsessist, teekonnast ja seiklusest. Ja mitte ainult noortel naistel.

Vanasti oli naisel ainuvõimalik põhjendada oma olemasolu mehe kaudu. Nüüd enam mitte. Mehed ja naised on uues teatris sõbrad ja kaaslased. Ei võistelda teemal, kumb inimene on tähtsam, kumb pea ja kumb kael, pigem vaieldakse mõtete üle. Peale jääb see, kelle mõte on pädevam. Üleüldse on uue teatri väli sõbralik ja kaasav. Siia pole veel jõudnud üksteise ideede vargused või klassikalised olukorrad, kus poisid tulevad proovi ja esitavad lavastajale garderoobis kuuldud tüdrukute head mõtted omaenda mõtete pähe. Viisteist aastat tagasi imestasid välismaalased, kuidas teil siin nii on, et kui on vaja juhet või mingit video­lahendust või kontrollida oma mõtet, siis kõik kolleegid pakuvad tuge. Enesestmõistetavalt kuulub, soost olenemata, kunstniku töökohustuste hulka kolleegide prooviprotsessi vaatamine ja tagasi­sidestamine, rääkimata ühe juhtme laenamisest. Konkurents käib mõtete ja teostuste, mitte inimeste vahel.

Olen pidanud kümneid kordi osalema mitmesugustes uuringutes, kus küsitakse patriarhaalses teatrimaailmas naisena hakkama saamise kohta. Varem vastasin nii mina kui ka teised uue teatri tegijad, et ei näe probleemi, meie oleme tugevad naised. Ha-ha-ha. Vale vastus. Kujutasin ette, et olen mees ja tühistasin probleemi. Keegi meist ei ole mees, aga pole ka naine – sellisena, nagu üks vehm seda mõistab. Tõsi on aga see, et ma tõesti ei näinud probleemi, mind ümbritsesid mitmesuguse sooidentiteediga inimesed. Praeguses teatris ei tagasisidesta Karl Saks või Henri Hütt Joanna Kalmu või Sveta Grigorjevat viisil, et muidu on su lavastus täitsa kihvt, aga, vaata, see konflikt on ikkagi puudu, see ainuke oluline ja ühiskondlik konflikt, et kas saab mehele või mitte. Uues teatris ei ole see ammu enam ei naiste ega ka meeste mure.

Pikka aega on olnud põlu all kõhutunde pealt loomine. Naiste värk, nad ju ei oska mõelda. Mehed teevad mõistusega. Uues teatris ja uues maailmas teevad ka nokuga tüübid kõhutunde pealt, tajuvad südamega, seejärel sätivad selle ajusüsteemi ja, voilà, nii nagu ka naised. Ja siinkohal ei saa enam kunstnikke nii soopimedalt lahterdada. Mängu tuleb mittebinaarne sooidentiteet, mis jääb väljapoole kaksikjaotust mees või naine. Riietuse ja kehakeele järgi ei ole enam võimalik arvata, kas too inimene läheb varsti koju lapsi kantseldama või istub traktori rooli, kas ta on rikas või vaene, elab maal või linnas. Mõistan sellega kaasnevat tohutut segadust vaataja peas.

Uue teatri põhi on tantsus ja liikumises ning seal on keha. Teatrikoolides on järjepidevalt õpetatud, et laval on keha selleks, et väljendada naisesust, mehesust või tugevust ja nõrkust. Noh, et siis on vaatajal, millele kaasa elada ja samastuda, poolt valida. Uues teatris ei ole keha väljendusvahend. Keha on normaalne, huvitav ja mitmekesine. Keha toimib. Nii nagu elus tegutsevad inimesed. Binaarsus on endiselt olemas, aga parem ja vasak jalg ei tähenda, et kõndides parem alati juhib, astub selle esimese sammu ja vasak järgneb. Vaata ja uuri, mitte ära hinda.

Ja siis saavad need noored naised vanemaks ja kaovad lavalt. Nad saavad teadlikumaks traditsioonilise teatri allhoovustest, astuvad dialoogi kõigi nende Maestrote, Erakute ja Isandatega ning väsivad ära. Olles teadlikum oma kehakuvandist, ei taheta enam olla väljanäitusel, kui endiselt nähakse rangluus, puusades või perses metafüüsikat ning naises vaid lahtimuukimise objekti. Ikka ja ainult mehe jaoks. Selline tunne tekib ikka siis, kui vana teatri inimestega dialoogi pidama on hakatud. Üks võimalus ikkagi on: teha teatrit lastele. Sellise tee on valinud Zuga ühendatud tantsijad, sest seal ei ole ainuõiget väljakujunenud suhtumist laval nähtule.

* Eero Epner, Noored naised. Uus teater. – Sirp 15. X 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht