Uus teater – Neoliberalism

EERO EPNER

Nüüdisteatri kunstivõrgustiku all on veel üks võrgustik, tihedama koega ja püsivam kui miski muu – haltuuravõrgustik. Seal liigub informatsioon uute haltuuravõimaluste kohta, grupeerutakse ja jagatakse, haaratakse kinni ning võimalusel tõmmatakse kaasa ka keegi kena kolleeg. Oleme koos nii mõnegi nüüdisteatri esindajaga osutanud pulmateenust, lõbustanud korporatsioonide töötajaid või kasseerinud raha selle eest, et kõrge riigiametniku juubel ei mööduks ilma teda kiitva eeskavata. Häbeneda on nii mõndagi, kuid ellu peab jääma.

Kui on vaja kedagi säärastesse avantüüridesse kaasa tõmmata, siis on kõige kergem saak vabakutselised. Nende graafik on paindlik, rahavajadus lakkamatu ja mingil kummalisel moel võtavad nad isegi haltuurat tõsiselt, valmistavad selleks põhjalikult ette ning proovivad koguni tolaõhtust leida midagigi kontseptuaalselt paeluvat. Ja miks ka mitte, sest neoliberaalne maailm on samasugune reaalsus nagu kõik muu.

Kriitiliselt on juhitud tähelepanu sellele, et kuigi oma teemades võitleb nüüdisteater sageli just neoliberaalse maailma väärtushinnangute vastu, siis tasub vaid imaginaarne eesriie ette tõmmata ja kohe võime rääkida nende väärtushinnangute eriti jõulisest kehtestumisest. Konkurents või kadedus pole sugugi võõrad mõisted. Konkureeritakse nii toetuste, auhindade kui ka tähelepanu peale. Laval aetakse suust küll vasakpoolset juttu, kuid parema honorari või pikema intervjuu nimel ronitakse jumal teab kuhu.

Neoliberaalne on juba kogu süsteem ise: kusagil ei räägita niivõrd palju „produtseerimisest“ kui nüüdisteatris, kus lavastusi luuakse ja etendatakse vastavalt produktsioonireeglitele, pakendades ning disainides neid kas või aimamisi lähtuvalt mõnest domineerivast diskursusest. „Ida-Euroopa ei ole enam ammu moes,“ ütles mõne aasta eest üks etenduskunstnik. See tähendab, et kunagi varem see oli moes: kunagi oli kergem saada toetusi, tõstes endas esile mingi kvaliteedi, mis võib-olla iseendale polegi oluline, kuid turg ootab just seda. Enese kaubamärgistamine, kergesti turustatava käekirja väljavoolimine, üleolevad alluvussuhted kollektiivis – kõik need teemad on nüüdisteatris võib-olla isegi rohkem esil kui müütilises klassikalises teatris.

Vastuolu neoliberalismi kriitika ja seejuures neoliberalistliku modus vivendi vahel on terav ja paljude poolt ka enesekriitiliselt tajutav. Turu hooleks jäetuna tuleb turu reeglitele alluda, kaotamata siiski usku, et selle kõige sees on ehk võimalik leida autonoomne kunstiruum. Ent isegi kui see ruum leitakse, on vaja ennast sealgi mingil moel kehtestada, ja nii venivadki üha pikemaks artistide CVd, üha enam lükitakse üksteise otsa pea-, lisa- ja kaasprodutsentide nimesid, viidatakse sellele või tollele artiklile.

Ma ei moraliseeri. Ellu peab jääma ja häbeneda pole midagi. Kuid neoliberalistliku mõttemudeli imbumine ka kunstilistesse otsustesse, selle eriline võime vormida kõike oma näo järgi – ja seda mitte labaste rahastamisotsuste, vaid palju keerukamate hierarhiliste struktuuride kaudu: mis on oluline ja miks, kes esineb ja kes ei esine, mis saab tähelepanu ja mis ei saa – on epideemiline. See võib ulatuda märkamatust mõttest teha mõni stseen „publikusõbralikumaks“ kuni vaikse hirmuni, et iga järgmise tööga võib kaotada kättevõidetud positsioonid, kas või kolleegide lugupidamise, ja seetõttu keelatakse endale partnereid, teemasid või kujundeid.

Neoliberalismi kõikjaloleku teadvustamine võib aga äratada nüüdisteatris tungi autonoomse poole. Korraga viiakse läbi aktsioone kummalistes ruumides, lavastusi peaaegu ei kujundata ja need on pealtnäha isegi pohhuistlikud. Ei kardeta olla räpakad, vastikud, segased, tungilised, toored, ükskõiksed publiku ja meedia suhtes ning isegi mitte eriti Insta-sõbralikud. Liigutakse eemale kaubastatavast, ei tunta muret „tõsiseltvõetavuse“ pärast, kehitatakse õlgu igasuguste vanade hierarhiate peale (auhinnad, nimetused, artiklid, esietendusel istuv pealinna kriitik vms), mudeldatakse mingi teistsuguste suhete võrgustik, mille keskel saaks luua kunstiteose, mis sellest kõigest natukenegi mööda vaataks. Need katsed ei ole ega saagi kunagi olla väga pikaajalised, sest varem või hiljem kaubamärgistatakse ka see, mis kaubamärk olla ei taha. Müüa saab ka seda, mis on müüdamatu – ja vahel isegi paremini. Ent oluline on siin see, et nüüdisteatris sääraseid katseid pidevalt tehakse. See on olnud juba vähemalt popkunstist saadik üks nüüdisaegse kultuuri käivitavaid mehhanisme: pagemine neoliberalismi eest, ja siis selle küüsi langemine, ja siis uuesti pagemine, ja uuesti lõksujäämine, ja uuesti … ja uuesti … ja uuesti … See on lõputu ring, kuid ka lõputus ringis on oma ilu, õigus ja poeesia.