Uus teater – Publik

KAJA KANN

Olen aru saanud, et sõna „publik“ ei ole hea kasutada, sest sel juhul on etenduse vaatajad justkui passiivne hall mass. Kõlab lugupidamatult. Siiski on see hea üldnimetus teatrivaatajale, -kuulajale, -kogejale, -osalejale, -tarbijale jne, olgu ta teatriarmastaja või kolleeg. Seega jätkan mõistega „publik“, mis sisaldab kõiki teatri kogemise vorme. Siin tekstis on see, kellele näitleja uues teatris ettepaneku teeb, publik.

Hoolimata sellest, et uue teatri tegijad korrutavad ühest suust, et neid publik ei huvita, kunstnik loob seda, mida süda ütleb, nemad teevad teatrit ega pea vaataja pärast kompromissile minema, hakkama meelelahutajaks, on publik siiski väga tähtis etenduse osa ja veel tähtsam osa lavastamises.

Lavastusprotsesse on loomulikult mitmesuguseid, sageli alustatakse vormist, mingist tehnilisest jubinast, koreograafialõigust, lavaruumist või atmosfäärist, harvem, aga ka seda juhtub, on alguspunktiks mõte, mida ei taheta veel publikule öelda. Lavastajal on hämar mõte, mingi mure või tunnetus. Ei ole vist vaja üle kinnitada, et valmisnäidendist nad lavastamist kindlasti ei alusta. Korraga on hulk materjali koos, kõhutundega tajutakse, et siin midagi on. Mis see täpselt on, ei olda kindlad.

Sageli kutsub trupp publiku saali juba protsessi keskel, selleks et katsetada oma ettepanekut ja kontrollida argumentide paikapidavust. Peab lisama, et need inimesed ei osta piletit, vaid tulevad tööle. Publikul on tähtis roll lavastuse valmimisel, nad mõjutavad lõpptulemust. Seepärast valitakse ka publiku liikmeid hoolikalt, arvestades nende tausta. Näiteks kui kõhutunne on toonud protsessi ruumi nihutamise idee, siis kindlasti kutsutakse nüüdiskunstnik, või kui on olnud salajane soov moodustada lugu fragmentidest, on publiku seas ka keegi asjatundlik loojutustaja.

Valitud publikuliikmed on väikestviisi dramaturgid. Siin ei ole publiku töö öelda, kas meeldis või mitte. Trupp kuulab tagasiside ära, vaidleb vastu, minnakse tülli, aga protsess jätkub proovidega. Tegijatele saab üha selgemaks, mida nad tahavad. Kas see jõuab pärale. Näiteks võib tagasiside olla ühe konkreetse koha kohta rõõmsalt heakskiitev, tuuakse esile väga naljakas koht. Etenduse kontekstis on see hea, aga kui tegijad leiavad, et see ei olnud nende eesmärk, siis muudetakse hea koht veidi halvemaks (vähem naljakaks), alati vastavalt algsele ideele.

Võib ka juhtuda, et koos publikuga läbimänge tehes tuleb täiesti uusi mõtteid, mida tegijad pole mõelnud, ent on siiski laval teinud. Vahel need haaratakse protsessi, vahel mitte. Igal juhul timmitakse oma mõte täpsemaks ja nüüd juba hakatakse arvestama teose mõjuga, mitte enam kõhutunde väljendamisega. Nädala pärast kordub sama. Esietendus juba läheneb. Sel ajal on palgatud dramaturgi peamine ülesanne juba truppi julgustada, teha pisimuudatusi, selleks et saavutataks kindlustunne. Aga see valitud publik on tagasisides taas karm. On olnud juhtumeid, et pärast publiku protsessi kaasamist tehakse lavastus täielikult ümber. Visatakse välja kuus näitlejat ja etendatakse sama ideed duetina või otsustatakse, et muusikaline kujundus tirib fookuse ideest kõrvale. Välja! Teeme vaikuses. Esietendus.

Lavastamisprotsess jätkub ka siis, kui pileti ostnud publikuliikmed tulevad saali, sest laval on ju näitleja, kes teeb oma rollisoorituse, tunneb meetodit ja teab lavastuse ideed. Ta on performer. See on ka põhjus, miks žüriid ei suuda uues teatris esile tuua pea- ja kõrvalosatäitjaid. Uues teatris on publikut hädasti vaja, sest lavastus moodustub koos nendega. Siit võib järeldada, et publik on ikka väga tähtsalt kohal, mitte meelelahutuse või kompromissi mõttes, vaid täpsema mõju saavutamiseks.

Need trupid, kes teevad koos vahetu publikuga paar läbimängu (vanasti nimetati neid kontrolletendusteks) eesmärgiga materjali lihvida ja anda terviklik etendus õiges ruumis, kalduvad tegelema traditsioonilisema teatriga. Nende katsepublik on passiivne, kuid tegijatele kasulik selleks, et nad enese kokku võtaksid ja logistika­vead esile tuleksid. Seejärel esietendus. Vahel ka kaks. Edasi liigub valmisteos repertuaari.

Aga on ka vahepealseid meetodeid. On truppe, kes lähevad esietendusele katsetama ja proovima. Nendel juhtudel osaleb pileti ostnud inimene etendusel, mis ei ole teadlikult valmis tehtud. Lavastuse mõju jäetakse lahtiseks, olgu mis on. Vahel seda ei olegi.

Näiteks koreograaf X ei soovi protsessis publiku osalust, tema idee on kindel. Y vajab seda vägagi, sest sageli ta ei tea, mida otsima läheb, kuid enne esietendust tahab teada saada. Samuti vajab publikut koroonaajal töötav kunstnik Z, veel enam, tema ehitab veebi- või telefonikeskkonna ainult selleks, et publik karantiinis istudes teatrist ikka osa saaks, ning läheb selle kontseptsiooniga vahel publikuga kompromissile, lahutades koduseinte vahel meie närbunud meelt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht