Vaadates Godot’d

„Mägedes“ on resignatsiooni ja surmaihalust, nagu noortele kohane, on elurõõmu ja vaikimisoskust, nagu vanad seda mõistavad.

MARIS JOHANNES

Eesti Draamateatri „Mäed“, autor Tõnu Õnnepalu, lavastajad Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor, kunstnik Liisi Eelmaa, helilooja Lauri-Dag Tüür, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Pääru Oja, Christopher Rajaveer, Aleksander Eelmaa, Ester Pajusoo, Külli Teetamm, Liisa Saaremäel ja Leho Karin. Esietendus 14. IX Eesti Draamateatri väikeses saalis.

„Mägedes“ on resignatsiooni ja surma­ihalust, nagu noortele kohane, on elurõõmu ja vaikimisoskust, nagu vanad seda mõistavad. On udu ja selget ilma. Keskealisel paras vaadata poolel teel tippu või lõppu.

Munk istub puu all seljaga meie poole. Mida ta mõtleb, kui ei ütle midagi ja ainult kuulab? Seda me teada ei saa. Või ikkagi … Kas see, mis tema selja taga juhtub, on pelk lugu juhuslike mägedesse eksinud matkajatega? Või on need hääled ja pildid tema enda nooreea rähklemisest? Kas pole ta mitte ise see poiss, kes on otsinud õpetajat ja tõde? Ja nagu iga noor otsija, on pidanud temagi oma õpetaja mõttes maha kõmmutama, et vabaks saada – olgu see sümboolne isatapp kui koomiline tahes. Seejärel peab pagema mägedest linna, et saada laskmistreeneriks või hoopis palgamõrtsukaks, nagu räägib tüdruk, kes tulnud oma armsamat jalule aitama.

Nüüdseks on munk mägede ja inimestega rahu sõlminud, heapalgalised linnakohad seljataha jätnud. Ta istub ja meenutab, vaatab tagasi oma Godot’-ootamisele. See assotsiatsioon vupsab sisse Aleksander Eelmaa lavanoorusest, kui ta alustas Becketti näitemänguga oma näitlejateed. „Mägede“ raagus puu on kui tsitaat kunagisest Lembit Petersoni ilmutuslikust lavastusest. Ainult suure lava avarus on kadunud.

„Mäed“ on taas kord lugu, mille kujundusele tuleks kasuks suure lava mastaapsus, aga siis ei saaks me näitlejat nii lähedalt kätte. Põhiküsimus on kindlasti see, kust leida saalitäied publikut, kes „Mägede“ nõudlikku teksti kuulata oskaks ja sellest rõõmu tunneks. Nii et olgu pealegi kammerlik, aga Liisi Eelmaa kunstnikutööd see lihtsamaks ei tee. Siin on teile Eesti Draamateatri madal, sügavuseta väike lava ja palun andke mulle Alpid! See, mis lõpuks lumevalgusega tööle hakkas, oli isegi väike ime. Video seekord nii hästi ei toiminud, samas koosluses sündinud „Vennas“ oli kujunduselt minu meelest kirkam.

Tõnu Õnnepalu „Mägede“ tekst kõlab kohati väga tammsaarelikult, vähemalt see osa, mis antud naistele. Viiteid Tammsaarele leidus nii Külli Teetamme kui ka Ester Pajusoo lavaolemises.

Selle lavastuse kõige helgem tegelane on Pajusoo vana naine, kes rahuliku enesekindlusega hoolitseb kõigi eest. Ta vaatab rõõmsal meelel elatud elule ja noorele eale tagasi. Isegi kleit on seljas sama, mis nooruse tüdrukul. Räägib luuleliselt, mis kohati tekitab võõrastust, aga siis viskab ühe argise killukese vahele ja jälle saab mõnusas äratundmisrõõmus naeru pugistada. Harjunud oma Godot’-ootajaga heas ja halvas. Kohati näeb läbi ka selle ootaja poosi. Õpetlase naisena võtab õiguse norida teise püha paiste ja üleaisalöömise pärast, aga andestab, ei pea viha. Kust küll selliseid helgeid vanu naisi leida, kas ainult armastavate poegade omailmast, kes neist kirjutavad. Pajusoo mängib selle memme väga ilusaks ja õhuliseks. Isegi väike lava mõjub suurena, kui ta, haokubu seljas, mägedest alla sammub. Meenutab natuke Madis Kõivu „Kokkusaamise“ tegelast. Eelmaa ja Pajusoo duett „Rehepapis“ Imbi ja Ärnina on ilmselt sooja sõpruse üks nurgakivi, millel ka „Mäed“ püsivad.

Vanapaaril Pajusoo ja Eelmaa on vastasmängijaks paar noori, kus kasutusel kaks koosseisu. Suurema lava­kogemusega on Külli Teetamm ja Pääru Oja, verisulis Liisa Saaremäel ja Christopher Rajaveer alles lõpetasid kevadel lavakooli. Neil viimastel noortel tuleb eriti hästi välja lavastuse esimese vaatuse torm ja tung. Kui läheb pettumuseks ja kurvastuseks, on näitlejatandem Teetamm-Oja nüansirikkam – oma osa mängib ka elukogemus.

Ühesõnaga, noortest nooremad on jõulisemad. Saaremäel mängib tarmukat tütarlast, kehalist ja kaunist. Teetamme tüdruk on rohkem õhuvallast pärit, närvid naha peal. Kui ma Teetamme tüdruku juttu kuulasin, siis vasardas kuklas kogu aeg tunne, et midagi on magusalt tuttav, aga mitte ei tule meelde. Ja siis selginemine! Muidugi Tammsaare, kõik need ramilda-rimalda armastuse ja surma heietused. Isegi Mikiveri lavastus „Armastus ja surm“ siinsamas Eesti Draamateatri suurel laval tuli meelde, mida nägin magusas armumise eas. Vaatan mina Saaremäeli ja ei ole seal neid tammsaarelikke paradokse. On moodne ja cool tänapäeva tüdruk, kes flirdib tubli tarmukusega vaimsel hämaralal. Kuidas üks tekst võib tekitada kaks nii erisugust rolli. Kõik liikumised ja misanstseenid on samad, aga see, kelle suust sõnad tulevad, dikteerib mõtte.

Nüüd poiss. Rajaveer mängib kindlasti vanamoodsamat tüüpi, kui seda on Oja poiss. Rajaveere tegelane ei ole vaimselt ja füüsiliselt nii lendlev. Kui ta on midagi lugenud, siis kuulutab ta seda vanatestamentliku tõsidusega. Seda on väga kihvt vaadata. Ma isegi usun, et näitleja on need raamatud ise ka läbi lugenud – milline enesekindlus. Tulevad meelde noorpõlve absoluutsed tõed, täpselt nii tuliselt tõestatud, nagu Rajaveer esimeses vaatuses teeb. Aga midagi naljakat on selles poisis, jah, tema riietus. Need tänavakingad ja püksid põlvikute sees, mees mägedes nagu 50 aasta taguselt fotolt. Rajaveere lavakuju annab tuge teadmisele, et ta ongi seesama munk, kes puu all istub ja oma noorust vaatab.

Oja on rohkem tänapäeva moodi riides, matkasaabastes ja puha. Tema olekus on seda moodsat spliini ja kahtlemist. Ta ei ole nii loogiline, pigem tundlik ja kohati nõrk. Tema krahh ja kokkukukkumine on reljeefsem, tema tagasitulek reaalsusesse huvitavam. Võitlus vaimse uduga isegi lõbusam, mitte nii mooseslik. Relv võib temasuguse tegelase puhul olla isegi paukpadrunitega laetud, igatahes mitte afektiseisundis enesetapuks mõeldud. Nii mulle meeldib mõelda. Väike iroonia spirituaalse maailma arvel võiks siit mängust ka läbi kumada.

Lavastuses on mõni krigisev koht. Alguses on … ei mitte sõna, vaid hoopis tšellist, kes tuleb, kummardab nagu kontserdi alguses. Mängib loo, tõuseb, koorib lahti eesriide. Väikesel laval nii palju rabistamist, on esimene segane mõte. Kavalehelt loen, et Õnnepalule on tšello pill, mis räägib temaga mägede keeles. Lauri-Dag Tüür on tõlkinud selle keele muusikaks ning esitab seda Leho Karin. Elav muusika teatrilaval on elegantne, aga veidi salongilik. Seejärel tšellist taandub õhulise kulissi taha ja tema muusika sulandub mängu. Enam ei ole ta asi iseeneses, vaid terviku hea osa, ja lõpp on väga ilus, tähistaeva mäng.

Pisut ka lõpuparadoksist. Publik soovib intuitiivselt plaksutama hakata pärast seda, kui munk on oma valvepingilt lahkunud. Aga tuleb veel üks pilt. Taas jõuavad noored pingi ja kuivanud puu juurde. Poiss ja tüdruk. Ikka samad näitlejad. Nad on entusiastlikud matkajad nädalavahetusel. Tüdruk on veidi kehvema närvikavaga, millegipärast vajab rohtu. Või on tema tundlikkus noormehele koormaks. Poiss on rõõmsameelne optimistlik sell. Ja siis veel on orav. Justkui viibe eelmisest loost – orav, keda õnneks maha ei lastud, hüppab jälle mängu. Orav, kes palvetab nagu paavst. Kui otsisin kinnitust oma kahtlustele ja seostele „Tõe ja õigusega“, sattusin detailile, kuidas Tammsaare Indrek ostab Tigapuult mõttetu raamatu, sest seal on sees sõna „paavst“. Nüüd siis orav, kes palvetab nagu paavst. Tervisi Tammsaarelt Õnnepalule. Niisiis tulevad uued inimesed, kes luulet enam ei loe, filosoofe ei tsiteeri, vaid guugeldavad. Tüdruk nagu mäletaks midagi eelmisest elust, aga ta on väga väsinud. Ei taha enam surra, tahab elust pensionile minna. Nagu paavst läks pensionile.

Tekstisõbrana sain tunda mängurõõmu, sain lavatuttavaks kahe noore näitlejaga, sain kinnitust, et Pääru Oja ja Külli Teetamm on kõrgvormis ning ei väsinud imetlemast Ester Pajusoo vitaalset headust. Näitlejatest lavastajad Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa koos Tõnu Õnnepaluga on loonud enda ümber väikese mõttekaaslaste kloostri, kuhu on tore tulla. Küll see väikese lava lagi ka kõrgemaks mängitakse.