Vaba inimese valikud kaasatundmise kriisi sajandil

Aare Toikka lavastustes põrkub sureliku inimlapse õnneotsing ja armastuselootus ühiskondliku (poliitilise) mänguvälja küüniliste mängureeglitega.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rakvere teatri „Suvitusromaan“, autor Indrek Hargla, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Iir Hermeliin, videokunstnik Sander Põldsaar, helilooja Veiko Tubin, valguskujundaja Märt Sell, lavavõitluse juhendaja Tanel Saar. Mängivad Elar Vahter, Natali Väli, Anneli Rahkema, Tarvo Sõmer, Tiina Mälberg, Märten Matsu ja Rainer Elhi. Esietendus 15. X Rakvere teatri suures saalis.

Indrek Hargla näitemäng „Suvitusromaan“ Aare Toikka lavastuses Rakvere teatris paneb vastukaja kirjutaja võrdlemisi keerulisse olukorda. Siililegi on selge, et kriminulli puhul pole hea toon paljastada mõrvarit, mõnikord isegi mitte laipa. Aga kui kõik paljastused välja kärpida, ei jää järele nagu üldse mitte midagi?!

Üks võimalus oleks võrdluseks kaasa kahmata paar Toikka äsjast lavastust VAT-teatris: William Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ (2020) ja Andrus Kiviräha „Juudit“ (2021). Siit ei moodustu küll sirgjoonelist triloogiat „Suvitusromaaniga“, ent ühisosaks on relvad, apokalüptilisus, tragöödiahõng. Eks ole ka David Schalko „Toulouse“ (kaaslavastaja Margo Teder, 2021) üks omapärane „suvitusromanss“. Korrektne hoiatus „lavastuses kasutatakse relvapauke“ on lisatud ka Toikka „Dekameroni“ tõlgendusele (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti XII lennu diplomilavastus, 2019). „Suvitusromaani“ juures on teatri veebisaidil märge: „Teater ei soovita lavastust alla 15aastastele. Lavastuses on valjud heliefektid ja ropendatakse.“

Aare Toikka sõnumi saab mahutada ühte klassiku lausesse: aeg liigestest on lahti. Tema lavastustes põrkub sureliku inimlapse õnneotsing ja armastuselootus ühiskondliku (poliitilise) mänguvälja küüniliste mängureeglitega. Selgub, et armastus ei ole tugevam kui surm. Aga armastusest, tunnetest lahtiütlemine ei tee ka õndsaks, kuigi nii võib viivuks näida võimu- ja võidujoovastuses – nagu „Juuditi“ finaalis.

Lavastaja ise on sõnastanud, et tema arvates kõneldakse „Suvitusromaanis“ vaba inimese valikutest. Tsiteerin Toikka intervjuu üht võtmekohta, mõtisklust meie aja ja teatri olemusest: „Aga teatril on empaatia hoidmisel ja kasvatamisel vaieldamatu ja märkimisväärne roll. Teatrisse tuleme mõistma teist inimest mängu vormis. Vaatame neid väljamõeldud tegelasi ja mõistame neid, taipame tegevuse motiive, saame teisest aru. Sest arusaamisest on me ühiskonnas puudu ja kaasatundmise kriis võiks olla selle algusjärgus 21. sajandi liignimi … Kuid, et see nõnda ei läheks, sellist ühiskonda aitavad luua nimelt kaunid kunstid.“*

Indrek Hargla näitemängu pealkiri mõjub pärast lavastuse nägemist süsimusta huumori või lõikava sarkasmina. Aga kuna peategelane on kirjanik Ervin, kes suvel turismitalus puhates kirjutab romaani, lisandub fiktsiooni tasand. Pigem küll soovunelm, et ümberringi toimuv jõhkrus ja täiega toimiv vihkamine on kõigest kirjaniku üle kallaste tulvav fantaasia. Aga see illusioon muutub lavastuse kestes üha nõrgemaks, kuni viimaks kaob sootuks. Ei pakuta ka kuigivõrd leevendust groteski või absurdi kaudu. Lugu on julm mis julm.

„Suvitusromaani“ peategelane on kirjanik Ervin (Elar Vahter), kes suvel turismitalus puhates kirjutab romaani.

Kalev Lilleorg

Suvituspaiga väljareklaamimine turismitaluna on suurusehullustus või lihtlabane petukaup, sest linnameest Ervinit ootab looduse rüpes kõigest armetu haagissuvila, kuhu perenaine Anna toob süüa. Lavastus algab idülliliste filmikaadritega, suurejoonelised metsapildid toovad meelde mõne loodusdoki või „Eia jõulud Tondikakul“, ainult suvisel ajal. Iir Hermeliini kujunduses, Sander Põldsaare videokunstis ja Veiko Tubina muusikas põimuvad atraktiivselt teater ja filmikunst.

Esmapilgul idülliline romantikafilm, kus ei puudu oma „põgene, vaba laps“ motiiv ehk printsess valgel hobusel, (taand)areneb järk-järgult, järjekindlalt, pöördumatult trilleriks. Looduse taandumine, muundumine kõrgeks halliks müüriks, mis täidab maast laeni videoekraani tegelaste selja taga, väljendab mineviku ja tuleviku armutust kõige ilmekamalt. Müüri taustal jutustab Anna loo kahe suguvõsa sajandipikkusest kättemaksusaagast, millega liitub äraspidine Romeo ja Julia motiiv. Eesti küla Montecchid ja Capulettid sõlmivad vaherahu lepituspulmaga, milles puudub armastus. Anna ohverdab end vanemate nimel, kui abiellub rohmaka jõmmi Gunnariga. Veel üks variatsioon koduvägivalla teemale teatrilaval.

Lavapildis see saatuslik müür taamal kerkib, nihkub ja liigub prognoosimatult, pahaaimamatut Ervinit üha hiilivalt ähvardades. Näitlejate ansamblis ongi vahest tiba täbaramas või tänamatumas olukorras kirjanik Ervini ja tema kirjastaja Kertu osatäitjad Elar Vahter ja Natali Väli. Kuigi Kertu lootusetut ühepoolset armumist Ervinisse ning Ervini absoluutset taipamatust ses liinis kujutatakse nii mõnegi vaimuka nüansikesega, on mõlema tegelase sinisilmsus ja eluvõõrus üpris üheplaaniline. Ervin elab kirglikult oma rüütliromaani sisse, komponeerib seda igal sammul, tema kirjaread ilmuvad videoekraanile.

Kui Ervin tutvub Annaga, astub ta lihtsalt ühest romaanist teise. Aga mitte päris­ellu, kuigi kirepalang on reaalne. Kõige tabavam ja iroonilisem kirjaniku suhtes on lavahetk, kui Anna nõrkeb ja Ervin professionaalse huviga takseerib minestanud naist, isegi imiteerib korraks kukkumise protsessi, et seda tulevase romaani lehekülgedel veenvalt kirjeldada. Alles pärast seda taipab mees Annale abi pakkuda. Mulle tundub, et Elar Vahteri sarm on soojem ja humoorikam, tema natuur looduslähedasem, mistap Ervini vaatlejahing ja elukaugus ei veenagi.

Jõuliseks peategelaseks kujuneb Anna, kelle ohvris(t)aatust avab Anneli Rahkema mõjusa, sentimendivaba traagikapingega. Anna roll sobitub Rahkema saatusliku naise teemasse. Maine naine, aga igatsustes lennuvõimeline, alistuv ja trotslik ühtaegu. Anna pihtimus kahe suguvõsa vaenust, mis Eesti külas kestnud läbi sajandi, mõjub paraku läbinisti usutavana. Nii et Ervini refrään-õhkamine „Eestis ei saa ju niimoodi olla …“­ kinnitab veel kord kirjanikuhärra jäägitut naiivsust. Saab ikka küll, eks demonstreeri seda kas või dokumentaalse aluspõhjaga verised-võikad telesarjad „Kuum jälg“ ja „Eesti krimilood“. Üksiti on aga ses Anna loos halastamatut allegoorilist väge: eestlaste vaenu vaibumatu kestmine läbi terve meie vabariigi sajandi, ainus põgus lepitushetk sinimustvalge lipu taustal anno 1991, seegi päädib ohverdusega.

Anna mehe Gunnari rolli oleks jube lihtne trafaretsesse jämekoomikasse käänata, ent Tarvo Sõmer mängib teisiti, napilt ja sünkjalt. Gunnar viskab küll kõige labasemaid nalju, põlgab ja pilkab kirjanikuhärrat (paras samastumistest publikule, reaktsioonides kuuldav), aga tümika pealiskihi all miilab rahutus ja tumedas ähvarduses peitub ebakindlus. Nii jätab näitleja võimaluse, et on siiski olnud hetki, kus elu võinuks minna teisiti. Rahkema ja Sõmeri kontsentreeritud rollid hoiavad lavastuse läbivat pinget, kumbki oma vahenditega, mõlemad kargelt ja täpselt.

Kolmas tugev roll on Märten Matsu Andrus, Afganistanis sõdinud noor mees, kelle endassesulgunud olekus peitub ohtlik vastane. Matsu lavaelus mõjub väline staatilisus värskelt. Sõnatu stseen, mil Andrus jälgib oma ema ja Ervini armatsemist, valgustab poja hingelist segadust kui helgiheitjaga. Pisutki koomilisemas, kerge võõritusega tervikut korrakski leevendavas laadis sekkub mängu ning taltsutab mehepoegi Tiina Mälbergi politseinik Luule, kelle hoiakutes ilmneb mõndagi mõistatuslikku ja vastakat, eriti suhtumises Annasse. Luule päralt on näitemängu puänt, tulvil kõige mustemat huumorit. Seitsmes tegelane Veiko (Rainer Elhi) ei ilmuta iseseisvat suhtumist, tema peab kuuleka memmepojana innukalt jahti.

Kuis on siiski lood vaba inimese valikutega? Anna on juba otsustanud, et tema ei ole vaba. Aga siis saabub suvitaja. Kirjanik Ervini kõige loogilisem valik oleks plehku panna, kuni veel võimalik. Olnuks turvalisem jääda truuks esialgse rüütliromaani süžeele. „Suvitusromaani“ finaali tahaks muidugi kogu südamest pidada liialdatuks, märulifilmi ülevõlliparoodiaks, mida iganes. Aga Toikka režii välistab sellegi, hoiatusena, et happy end’i pole kaasatundmise kriisi sajandil kusagilt võtta.

Ja ometi jääb viimane (kirja)sõna kirjanikule. Tähendab see, et kusagil kirjutab Ervin oma ajaloolise suvitusromaani siiski lõpuni? Või leiab keegi Ervini märkmed? Kui ei leia, tunnetab õhust ja paneb tõe kirja? Mitte selles maailmas, vastab lavastus. Mitte sel sajandil, mille liignimeks kaasatundmise kriis. Aga selline vastus ei tähenda, et tolle liignime, inimsüdameid laastava kriisi tühistamine oleks võimatu. Teatri kaudu oma südame läbikatsumine on üks vaba inimese väärikaid valikuid. Kordan Aare Toikka kreedokaaluga sõnu: „Aga teatril on empaatia hoidmisel ja kasvatamisel vaieldamatu ja märkimisväärne roll.“

* Kristi Helme, Aare Toikka: teatrite suur töö on saanud koroona ajal tugeva põntsu, kuid usun, et Eesti teater elab katsumuse üle. – Eesti Päevaleht 16. X 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht