Vabaduse hõng Narva teatrilaval

Hinnatavaim, mida Narvas Vabaduse festivaliga saavutati, oli Eestis tõsise rahvusvahelise draamakunstifestivali hinguse taastamine.

JAAK ALLIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vabaduse festival 17. – 21. VIII Vaba Lava Narva teatrikeskuses, Rugodivi keskuses ja Kreenholmis.

Narva rahvusvahelist Vabaduse festivali planeerides valisid korraldajad, Vaba Lava juhid Allan Kaldoja ja Märt Meos, Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva kui parima sümboolse aja selle idee teostamiseks. Muidugi ei võinud nad aga ette näha, et päev enne festivali avamist võtab Narva volikogu maha linna ammu sumbunud võimukoridoridesse pisut vabaduse tuuli toonud linnapea Katri Raigi. Nagu ka seda, et Raigi „süüdistusakti“ üks punkte on Vabaduse festivali rahaline toetamine.

Juhtunu näitab, kui habras ja vaid ühest häälest sõltuv võib vabadus olla ka demokraatia tingimustes, ning et ka meil siin, ja eriti Narvas, polegi nii väga põhjust mängida vabaduse saart keset diktatuuri või populismi ookeani, mis mühab praegu paljudes postkommunistlikes riikides. (23. augustil nakatamisvabadust nõudnud „Balti kett 2021“, mille korraldajad väitsid, et „COVID-olukord on toodetud rõhuva poliitika kasutamiseks ja meie vabaduste tahtlikuks piiramiseks kontrollvõimude poolt“, oli selleks ajaks õnneks veel toimumata.)

Üle 100 külalise 15 välisriigist. Hinnatavaim, mis Narvas saavutati, oli Eestis taastatud tõsise rahvusvahelise draamakunstifestivali hingus, mis paraku on Tartu festivalil aastate pikku kaduma läinud. Meos ja Kaldoja on liikunud ringi paljudel maailma teatrifestivalidel ja teavad hästi, et õnnestunud festival ei tähenda kaugeltki üksnes hästi koostatud programmi, kuhu satub paratamatult nii tugevaid kui ka nõrgemaid lavastusi. Rahvusvaheline festival tähendab eelkõige festivaliperet – üksteist varem tundvaid ja uusi tutvusi loovaid eri riikide professionaale, kes omavahel juba hommikusöögilauast alates hoogsalt suhtlevad, lavastusi arutavad ja uusi kontakte kavandavad.

Sellise peretunde loomiseks ei piisa ainult meeldivate ja kompetentsete külaliste kutsumisest, vaid see tähendab ka lavastusi ümbritseva atmosfääri teadlikku ja läbimõeldud korraldamist, nii et kõik tunneksid ennast teretulnud ja hoolit­setuna. Narvas oli selleks tehtud maksimum alates logistiliselt läbimõeldud ajakavast ja sisukast festivali­raamatust, hommikustest poliitilistest vestlusringidest ja õhtustest lavastusaru­teludest, spetsiaalsest videoprogrammist, erialasest loengust, jõeekskursioonist eks­linnapea juhtimisel ning südaöistest džässkontsertidest kuni meeleoluka lõpupeoni vaimustava kohaliku ansambli Avenue saatel.

Varssavi Powszechny teatri lavastus „Mein Kampf“ koosneb Hitleri sama pealkirjaga teose tsitaatidest.

Ilja Smirnov

Festivali kontseptsiooni on Meos sõnastanud nii: „Vaba Lava on väike teater ja me kutsume Vabaduse festivalile oma kolleege – teisi väikeseid teatreid. Need on erateatrid, mis on tekkinud viimase kolmekümne aasta jooksul. [—] Tahame oma külalisi tunnustada ja esile tõsta. Oma kodumaal riskivad nad reaalselt väga palju, näiteks teatri kinnipanemisega. Või isikliku vabadusega.“ Üks festivali kuraatoreid, Venemaa regionaalteatrite patriarh Oleg Lojevski on lisanud: „Festivali kõlav pealkiri „Vabadus“ on eelkõige katse äratada karjega endasuguste tähelepanu.“

Koos esinejate ja tehnilise personaliga osales festivalil üle 100 külalise 15 välisriigist. Igal hommikul peeti vestlusringe kultuuripoliitilisest olukorrast osavõtjate koduriikides (Venemaa, Ukraina, Valgevene, Kesk-Aasia riigid, Poola ja Ungari), neid vestlusi juhatasid Rein Lang ja Toomas Kiho. Ja kuna rääkijaiks olid mitte teoreetikud, vaid praktikud, nende kodumaal valitsevat olukorda kogu aeg oma nahal tunda saavad teatrijuhid, lavastajad, kriitikud ja ajakirjanikud, siis oli jutt konkreetne ja teaberikas.

Lubatu ja keelatu Venemaal. Venemaalt olid kohal sealse teatrikriitika tipud: ajakirja Teatr peatoimetaja Marina Davõdova, ajakirja Peterburgski Teatralnõi Žurnal peatoimetaja Marina Dmitrijevskaja ja Moskva Meierholdi teatrikeskuse direktor Jelena Kovalskaja, kes oli ka festivaliprogrammi teine kuraator.

Lubatu ja keelatu vahekorda Venemaa teatripildis hindasid nad keerukamaks, kui see oli Nõukogude Liidu tsensuuri tingimustes. Praegune põhiseadus on küll tsensuuri keelanud, ent ikkagi toimib see „avaliku arvamuse“ üleskütmise ning sellest juhinduva ametkondliku finantsmajandusliku surve kaudu. Kui varem tuli hirmu parteiorganite ees lihtsalt arvesse võtta ning püüda mängida Aisopose keeles, siis nüüd on raske arvata, kustpoolt hoop tuleb. Seejuures pole rünnakud tihti isegi mitte poliitilised, vaid puudutavad normatiivset esteetikat. Arvukad kirjalikud pealekaebused lülitavad tööle riiklikud uurimisorganid, teatritegelaste „kuriteod“ aga vormistatakse mitte poliitilisteks, vaid finantsilisteks, nagu juhtus Kirill Serebrennikoviga, kes sunniti enda loodud Gogoli keskusest lahkuma.

Lahkhelisid on ka teatritegelaste endi seas, kellest nii mõnedki on asunud režiimi toetama, lähtudes kas omakasust või ka veendunult propageerides konservatiiv-šovinistlikku maailmavaadet. Seejuures on aga olukorras, kui võimul on ükskõik, mis riigis tegelikult toimub, ning teatri mõju on paratamatult meedia omast tähtsusetum, siiski võimalik teha üsna teravaid poliitilise suunitlusega lavastusi, tõestades järjekordselt, et opositsioon võimudega sünnitab heal tasemel kunsti.

Ukrainas ja Valgevenes isemoodi. Ukraina teatritegelasi esindanud teatri Dikii juhi Jaroslava Kravtšenko sõnul algas sõltumatu teatri buum seal peale Maidani revolutsioonist ning nõnda tegutseb Kiievis 28 riikliku teatri kõrval juba 100 vabateatrit. Kui varem räägiti sealses teatris tänapäevast just vene uue dramaturgia kaudu, siis nüüd, kui see on ebasoovitav, olevat pääsenud valla ka ukraina nüüdisdramaturgia tõusulaine. Mis aga peaasi, pärast tänavail vere­valamist polevat Kravtšenko sõnul enam võimalik teatris valetada.

Vastupidine on olukord Valgevenes. Juba tosin aastat Londonis resideeriva lavastaja Nikolai Halezini arvates olevat seal viimasel aastal tõsiseltvõetav teatrielu üldse lakanud ning paljud teatritegelased on riigist põgenenud kas läände, Ukrainasse või ka Venemaale. Enda ning oma abikaasa Natalia Kaliada juhitavat Valgevene Vaba teatrit nimetas ta sealseks ainsaks põrandaaluseks teatriks, kes on andnud etendusi paljudes Euroopa riikides, ent selle seitse näitlejat tegutsevad nüüdseks mitte enam põranda all, vaid samuti välismaal.

Sel ümarlaual puhkes ka ainus põhimõtteline konflikt esinejate vahel. Marina Dmitrijevskaja püüe rääkida praegu Krimmis tehtavast teatrist sai kohe terava vastulöögi Halezinilt, kes leidis, et sõja ja okupatsiooni tingimustes pole sünnis mingist teatritegevusest rääkidagi. Selline mõttekäik tuletas mulle meelde, kuidas omal ajal püüdsid mõned meie pagulasjuhid organiseerida boikotti Jaan Krossi ja Mikk Mikiveri „Pöördtoolitunni“ esitamisele Kanadas, süüdistades Siberi vangilaagris vaevelnud Heino Mandrit koostöös okupatsioonivõimudega.

Võime vaielda sanktsioonide ja boikoti tulemuslikkuse üle poliitikas ja majanduses, ent kultuuri alal on need kindlasti mõlemale poolele kahjulikud. Sõdida võivad poliitikud, kuid sellise sõnavara toomine teatriperre tundus võigas. Küllap leidub ka Venemaa hõivatud Krimmis, nagu kõigis teisteski totalitaarriikides, teatritegelasi, kes „puhast kunsti“ tehes kohanduvad, ja ka neid, kes vajavad „endasuguste tähelepanu“. Aastakümneid on maailma kultuurifoorumeid varjutanud teravad vastastikused süüdistused armeenia ja aseri haritlaste vahel. Oleks kurb, kui see laieneks nüüd ka ukraina ja vene intelligentsi võimetusele rahulikult ühises ruumis viibida.

Kesk-Aasia identiteediotsingud. Kesk-Aasiast jäi festivalile saabumata programmis algselt väljakuulutatud Tadžiki teater lavastusega „Lollide kohus“, vestlusringis osalesid aga Taškendi teatri Ilhom juht Irina Bharat ja festivali „DramKZ“ juht Olzas Zanaidirov Almatõst.

Tore on tõdeda, et Nõukogude impeeriumi ajal kogu riigis esimese sõltumatu erateatrina 1976. aastal sündinud Ilhom, mida kui suurt imet oli mul võimalus Ugala teatri sealsete külalisetenduste ajal 1987. aastal külastada, tegutseb edukalt edasi ka pärast tema asutaja Mark Weili julma (ja kuuldavasti just tema teatritegevusest põhjustatud) mõrva 2007. aastal. Kuulsime ka, et Usbekis kehtib senini lavastuste riiklik vastuvõtmine, mis sõltumatutele teatritele küll ei laiene.

Kasahhis on esimeseks sõltumatuks teatriks aga ART i ŠOK , mis on asutatud 2011. aastal ning on nüüdseks osalenud juba ligi viiekümnel välisfestivalil. Uudse ettevõtmisena on seal tehtud algust iga-aastase näidendivõistlusega, kuhu laekub regulaarselt 50–60 käsikirja (võrdluses Eesti traditsioonilise 70–80ga). Loomulikult on mõlemas riigis ja ka mõlema teatri üks põhiprobleeme rahvusliku identiteedi otsingud ja vahekord radikaalse islamiga. Teatritruppides on nii venelasi kui ka põlisrahvuse esindajaid, mängukeeleks põhiliselt vene keel.

Populism Poolas ja Ungaris. Kõige mõtlemapanevamaks ja „kodulähedasemaks“ kujunes arutlus Poolas ja Ungaris toimuva üle. Neid riike esindasid festivalil osalenud Varssavi Powszechny teatri juht Paweł Sztarbowski ja Budapesti Trafó teatrikeskuse juht Beáta Barda. Vastuseks moderaator Rein Langi provokatsioonile, et me oleme küll kuulnud vaimsest vägivallast Poolas ja Ungaris, aga seal käinud kaasmaalased seda välispidiselt eriti ei tähelda, kuulsime süngelt ühesugust ülevaadet võitlusest sõjaka populismi ja vabadustarmastava intelligentsi vahel neis riikides.

Ungaris annab riigivõim kultuurile küll märkimisväärselt raha, ent selle jaotamine pole läbipaistev ja vastavaid fonde (nagu kultuuri kõrgkoolegi) on pandud juhtima võimutruud, aga ebakompetentsed inimesed. Orbáni ideoloogia põhineb pideval vaenlaste otsimisel ja rahva koondamisel nendega võitlema. Vaenlasteks on Soros, migrandid, LGTB-ühendused. Soov saada riigilt toetusraha kasvatab kultuuritegelastes enesetsensuuri. Valitsuse kontrolli all olev peavoolumeedia ignoreerib otsingulist kunsti. Paljud andekad inimesed ja eriti üliõpilased on Ungarist lahkunud ning jätkavad tegevust teistes Euroopa Liidu riikides. Ungaris olevat ka paljud loomingulised organisatsioonid lõhenenud Orbáni režiimi toetavaiks ja selle vastaseiks, kusjuures Budapestis on võim opositsiooni käes ja mahajäänumad maapiirkonnad toetavad Orbánit.

Poolas valitseva Jarosław Kaczyński Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) ideoloogilist strateegiat nimetasid poola teatritegelased salaami viilutamiseks. See tähendab pidevat rünnakut vaimsele vabadusele ning sellega tugevdatakse nii õiguslikku survet kui ka majanduslikku sõltuvust riigist. Pidev võitlus n-ö väikeste sammude ja muutuste vastu väsitab, tekitab tüdimust ja surub intelligentsi siseemigratsiooni – tegelema igapäevaste poliitikakaugete asjadega –, mis ongi valitsuse eesmärk. Nagu Ungaris, nii on ka Poolas pealinn Varssavi opositsiooni kontrolli all, mille tagajärg on seal riigi rahaeraldiste kärpimine.

Huvitavaks kujunes mõttevahetus sellise vaieldamatult legaaldemokraatlikult sündinud võimu tekkepõhjuste üle mõlemas riigis ehk Fareed Zakaria tõstatatud küsimuse üle: kas poliitilised liidrid tegelikult juhivad rahvast või järgnevad rahvale? Poolakad leidsid, et PiSi-eelne liberaalne juhtkond oli rahvast eemaldunud ja soovis olla läänelikum kui lääs, isegi häbenes oma rahvast, ignoreerides riigi tuleviku määramisel suurte valijagruppide huve. Optimismi sisendas tõdemus, et praegu on opositsioon sellest aru saanud, oma sõnumeid tublisti korrigeerinud ning vahepeal Euroopa Ülemkogu juhtinud karismaatilise Donald Tuski tagasipöördumine Poola sisepoliitikasse annab lootuse PiSi kaotuseks järgmistel parlamendivalmistel.

Beáta Barda tõi esile huvitava joone ungarlaste rahvuspsüühikas: nimelt ei ole ungarlastele omane olla oma ajaloo eest ise vastutavad – see käib nii maailmasõja eelse, sõjaaegse fašismimeelsuse kui ka sõjajärgse Nõukogude Liiduga kollaboratsiooni kohta. Lühidalt öeldes takistavat ungarlaste uhkus oma kunagise suuruse üle ajaloole ausalt näkku vaatamast, et suuta sellest adekvaatseid järeldusi teha.

Kolm lavastust Eestist. Narva festivaliprogrammi olid kuraatorid valinud üheksa lavastust: Eesti ja Venemaa olid esindatud kolme ning Poola, Ungari ja Rumeenia ühe lavastusega. Ehkki lavastuste kunstiline tase oli ebaühtlane, vastasid need temaatiliselt kõik festivali kontseptsioonile.

Eesti teatrit esindasid kolm Marius Ivaškevičiuse kaheaastase kuraatorprogrammi „Murranguaja inimesed“ käigus Vabal Laval valminud lavateost. Teatavasti pälvis Ivaškevičius selle programmi eest ka Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii aastaauhinna, mis talle festivali lõpul ka üle anti.

Valgevene sündmustest kõnelenud „Error 403“ (lavastaja Nikolai Halezin) ning eri tulukvintiilidesse kuuluvate kaaslinlaste korteritesse viinud rännak­lavastus „Inimesed ja numbrid“ (lavastaja Birgit Landberg) on ajakirjanduses juba kajastust leidnud. Olgu vaid öeldud, et Musta Kasti noored olid Tallinnas valminud lavastuse väga ausalt ja asjatundlikult Narva olustikku ümber kantinud. Kuivõrd võib Rimini Protokollist innustuse saanud ekskursioone teatriks pidada, see kutsus pärastise arutelu käigus esile vaidluse, kuid pean ütlema, et minu kaasatehtutest oli see rännak igatahes kõige selgema sihiasetusega ja ka terviklikult õnnestunum.

Pandeemia tõttu korduvalt edasilükkunud lavastuse „Keegi KGBst“ esietendus leidis aga aset just festivalil ning oli mulle selle viie päeva jooksul laval nähtust kõige paeluvam ja mõtestatum. Külalislavastaja Dmitri Jegorovile oli see pärast eesti estraadilauljate Nõukogude Liidus esinemistest kõnelenud lavastust „Transiit. Peatage muusika“ (2019) teiseks kokkupuuteks eesti näitlejatega, ja see, kui vaimustunult ja meisterlikult Ivo Uukkivi, Henrik Kalmet, Helgur Rosenthal ja Martin Kõiv laval tegutsesid, publiku mõtlema ja ka naerma panid, andis selget tunnistust, et lavastajaga oli leitud hea klapp.

Algselt oli lavastuse idee kõnelda kolmes Balti riigis 1991. aastal töötuks jäänud KGBlaste elukäigust. Paraku osutas materjal tugevat vastupanu ning lavastuses räägitakse hoopis sellest, miks ja kuidas see vastupanu avaldus. Töö käigus avastasid intervjueerijad – dramaturgid Andres Popov ja Dan Jeršov Eestist, Danila Privalov Venemaalt ning Aleksandr Špilevoj Leedust – ka nii mõndagi endast ja oma perekonnaloost.

Kunstiküpseim „Kantgrad“. Venemaalt toodud lavastustest oli kõige kunstiküpsem ja hingeminevam vene poliitilise dokumentaalteatri kauase lipulaeva, Moskva Teatr.doci etendatud „Kantgrad“, lavastajaks Anastassia Patlai. Vaatluse all oli elu sõjajärgses Königs­bergis-Kaliningradis, kui sakslased olid oma kodudest välja aetud ning linna võtsid üle tegelikult ju samuti oma kodust patriootlikel ajenditel Ida-Preisimaale küüditatud venelased.

Teose humanistlikuks ideeks on tõdemus, et sõja tekitatud vaenule ja kättemaksule pole võimalik uut elu rajada. Ühe tegelasena on autor loonud ennast Immanuel Kantina kujutleva elatanud sakslase, kelle väljendatavad igavikulised tõed annavad toimuvale ka avarama mõõtme. Näitlejate mäng oli meisterlik, ent Teatr.docile omaselt just sõna-, mitte tegevuspõhine. Hämmastaval kombel on Venemaal peetud seda väga inimlikku lavastust russofoobseks ning tehtud takistusi selle näitamisele Kaliningradis.

Festivali avaetendus, Moskva Meierholdi keskuses tegutseva teatriühenduse Vtoroje Deistvije ja Austria nüüdiskunsti­festivali „Steirischerherbst“ ühistöö „Säh, õgi!“ (lavastaja Andrei Stadnikov) oli aga pigem poliitiliselt aktuaalset teemat ärakasutav rahvusvaheliste festivalide tarvis loodud vaatemäng. Lavastuse teemana välja kuulutatud Venemaa poolt Euroopa Liidu toiduainetele kehtestatud boikott ei tõstatunud probleemina, vaid jäi seaduseteksti ettelugemiseks. Tegelikult nähti laval vaid ilusas valguses ja liturgilise laulu saatel toimuvat Diktaatori matust ning kuuldi tema ülistuseks peetud lõputuid kõnesid, mis, nagu hiljem selgus, osutusidki Stalini matusekõnedeks. Põlvkonda, kes pole nõukogulikke riiklikke matuseid näinud, võisid need ehk erutada, mulle mõjus aga kogu lavastus hästi stiliseeritud igavusena. Tunni lavatsil lebanud diktaator ärkas, muide, etenduse lõpul üles ning pidas millegipärast loengu tervisliku toitumise tähtsusest.

Peterburi teatri Filomela lavastuses „Nähtamatud perekonnad“ räägiti samuti Venemaal väga teravast probleemist – suhtumisest samasoolistesse perekondadesse ja nendes kasvavatesse lastesse. Ka selles kõlasid seadusetekstid, mis sedapuhku olid suunatud homopropaganda vastu. Tegijaid ei saa kindlasti süüdistada teemaga spekuleerimises, kavatsused oli ausad, puudu jäi vaid meisterlikkusest ja mõttetäpsusest.

Rumeenia, Ungari ja Poola võitlused. Rumeeniast oli Narva saabunud välisraha abiga töötav projektiteater Rovegan, mis näitas üht osa oma migratsiooniteemaliste lavastuste triloogiast, mille eesmärk on rääkida vaatajatega majandusraskustest põhjustatud migratsiooni kõrvalmõjudest. Seekord oli teemaks rumeenia naiste kurb saatus, kes töötavad Itaalias hooldajana. Täpselt sama teemat käsitleti ka Kristina Normani mõne aasta taguses lavastuses „Kergem kui naine“ („Lighter than woman“), tõsi küll, ukraina naiste näitel. Kui Norman oli valinud tugeva sotsioloogilise üldistusjõuga video-performance’i vormi, siis rumeenia lavastuse žanriks on eneseirooniline muinasjutt „kolmest kitsekesest“ ehk kolme põlvkonna naistest, kes teenivad kodumaale jäänud perele elatist.

Näitlejannad olid võluvad, Catinca Drăgănescu lavastus aga ekspluateeris leitud võtteid üle ja hakkas venima. Lõpupuändina näidatud video samal ajal Rumeenias vedelavast töötust mehest oli aga tõeliselt ehmatav. Arutelul oli kuulda, et 19 miljonist rumeenlasest töötab praegu välismaal koguni 9 miljonit, enamik neist naised. Paljud mehed on kodus aga jäänud töötuks, sest nende vähekvalifitseeritud töökohad on hõivanud veelgi vaesematest riikidest saabunud migrandid.

Poliitiliselt kõige tugevama sõnumiga olid festivalile tulnud teatrid Ungarist ja Poolast. Ungari ainsa sõltumatu repertuaariteatri Studio K lavastuse „Sacra Hungarica“ (lavastaja András Urbán) eesmärk oli mõtisklus rahvusluse teemadel ja demonstreerimine, kuidas sel teemal tänapäeva Ungaris räägitakse (karjutakse). Parodeeriti teatrit, kes oli algul loodud Sorosi raha toel, aga siis „pettunud“ vabaduse, võrduse ja sõltumatuse ideaalides ning rakendunud tööle valitseva ideoloogia teenistusse. Kolmveerand tunni jooksul etendasid kuus meest ja kaks naist üha pöörasemaks muutuvat vaenukõnet kõige „mitteungariliku“ suhtes. Vaenlasteks, keda lavalt mõnitati ja sõimati, olid algul Ungari vähemusrahvused, seejärel kõik naabrid ning lõpuks lendas seosetuid vihanooli juba ka ungarlaste endi pihta – linnarahvas sõimas maarahvast ja need omakorda linlasi. Mängiti puust ja punaseks ette, mida tähendab elada pidevas vaenlase otsimise õhkkonnas. Lavastuses oli vähe esteetikat, küll aga palju poliitikat. Imestada võib, kuidas seda lavastust Ungaris mängida saab, aga hitiks olevat see kujunenud just väikestel maalavadel.

Festivali oodatuimaks ja ka ainsaks suurel laval (Narva linna ametlikus kultuurimajas Rugodiv) toimunud etenduseks oli kuulsa Varssavi Powszechny teatri lavastus „Mein Kampf“. Nagu tegijad väidavad, uurisid nad Hitleri teost, et saada teada, mil määral on rohkem kui üheksakümmend aastat tagasi paberile pandud ja oma hukatuslikkust miljonite verega tõestanud ideed tänapäeval aktuaalsed. „Küsime, mitu sõna tuli öelda enne seda, kui holokaust sai toimuda, ja kui palju sõnu tuleb veel öelda, et ajalugu võiks korduda,“ kirjutavad nad kavalehel.

Lavastuse tekst koosneb vaid „Mein Kampfi“ tsitaatidest. Ligi kahetunnises esimeses vaatuses illustreeritakse Hitleri antisemiitlikke ja rassistlikke vaateid, põlgust parlamentaarse riigikorra ja viha sõltumatu ajakirjanduse suhtes. Hämmastav, kuidas Hitler suutis täiesti normaalsed sotsialistlikud ideed võitlusest vaesuse ja ebavõrdsuse vastu ning Versailles’ rahulepingule järgnenud saksa rahva häbistatuse keerata pööraseks revanšihimuks ning arendada see täieliku hulluseni eesmärgiga manipuleerida alandatud ja solvatud rahvamassiga. Vaid paarikümneminutiliseks teiseks vaatuseks võtsid näitlejad tohutute alasti inimahvide kuju ning nende pideva kopuleerimise saatel loeti publikule Hitleri rassipuhtusest ja eugeenikast kõnelevaid loosungeid.

Lavastuse tekkeloo seostas noor lavastaja Jakub Skrzywanek Poolas 2015. aastal vendade Kaczyńskite võimule­tulekuga, mis sundis teda mõtlema, mida sellise pöörase demagoogiajõu vastu ette võtta. Kui ta nägi oma kodulinna Wrocławi keskväljakul korraldatud miitingul võllasse tõmmatud juudi kujutist, sai talle selgeks, et tegemist on poola rahvale suurimaid kannatusi toonud fašismi uues rüüs taassünniohuga ning ta jõudis „Mein Kampfini“.

Lavastuse arutelul kõlas ehmatav tõdemus, et see tekst polegi tänapäeval enam nii hirmus, sest enam-vähem samu ja veelgi hullemaid mõtteid oleme viimastel aastatel kuulnud ja lugenud kõigi festivalil osalenud riikide populistlike poliitikute suust. „Mein Kampfi“ kasutamine tänapäevase teatritekstina on muidugi geniaalne ja lavastajale ei saa ette heita kujundliku mõtlemise puudumist või poliitilise pamfleti žanri mittevaldamist. Mind kummitas aga tunne, et kui selle tekstiga oleksid töötanud meie Ojasoo, Semper ja Epner, siis oleks kunstiline tulemus ka lavalise tegevusena olnud veelgi läbiraputavam.

Festivali tulevik. Vaieldamatu kordaminek annab korraldajatele kindlasti hoogu ja kindlust sellise teatripeoga Narvas jätkata. 200 000 euroni küündinud eelarvest kattis Narva linn 10%, riik (kultuuriministeerium, kultuurkapital ja EAS ) 40%, pool vaja läinud summast laekus erakapitalilt. Festivali toimumiskoht otse Euroopa Liidu ja Venemaa piiril leidis väliskülaliste seas erutatud ja vaimustunud vastuvõtu ning kindlasti on sel korral tekkinud festivalipere valmis Narva tagasi pöörduma ja seda kohtumispaika teistelegi soovitama.

Paraku jäi narvalaste osalus tagasihoidlikuks ega ületanud kindlasti seda 10%, mida linnapea oli söandanud festivali toetuseks eraldada. Enamikku lavastustest mängiti vaid üks kord ja küllaltki väikestes saalides. Ka linnas oma plakatiga suurt kõmu tekitanud „Mein Kampf“ ei kogunud Rugodivis kaugeltki täismaja. Ning asi pole sugugi väheste harimatute inimeste protestis, vaid selles, et selline (ja krõbedate piletihindadega) eksperimentaalteater Narva teatripublikut ei huvita. Sellest annab ka tunnistust, et Vaba Lava tavalavastusi seal üle paari korra mängida ei õnnestu. Varem või hiljem võib selline „vabaduse ekspansioon“ kohata linnas aga nii sisuliselt kui ka finantsiliselt veelgi tõredamat vastuvõttu kui seekord.

Mida teha? On selge, et poleks õige hakata Narvas teatrit tegema seal rahva poolt armastatud Peterburi antrepriisetenduste vaimus, kuid katse teha teatrit seljaga kohalike elanike poole viib mõtte paratamatult kurvale paralleelile ameeriklaste ponnistusega eksportida Afganistani demokraatiat.

Oleme lugenud SA Vaba Lava etteheidetest kultuuriministeeriumile seoses Narva Vaba Lava riigitoetuse vähesusega. Ent seejuures võib ministeeriumi mõista, sest kerkib küsimus, kellele ja millist teatritegu siis riik Narvas toetama peaks. Pealegi tuleb tunnistada, et ka eesti teatripraktikute huvi lõppenud festivali vastu oli napp, kriitikuid siiski liikus ning eriti tahan tunnustada Tartu ülikooli noori teatriteadlasi, kes pidasid iga päev ERRi kultuuriportaalis festivalipäevikut.

Kas meie vaba riik aga on nii rikas, et maksta kinni maailma eri otstest siia lendavate ja vabadusest jutlustavate teatritruppide esinemise teistest maailma otstest kohale kutsutud külalistele. Ehkki sellises missioonis oleks õilsust.

Kutsun SA Vaba Lava juhte siiski üles nõustuma kultuuriministeeriumi ettepanekuga luua Narvas riigi, Narva linna ja Vaba Lava ühine sihtasutus, mis looks aluse kohapeal ja oma jõududega sündiva kutselise teatritegevuse taastamisele Eesti suuruselt kolmandas linnas. Loomulikult oleks selline sihtasutus siis ka tulevaste rahvusvaheliste festivalide organisaator ning hoolitseks repertuaari narvalastele suurema avatuse eest.

Vastulause – ALLAN KALDOJA, Mõned õiendused Jaak Alliku artiklile „Vabaduse hõng Narva teatrilaval“*

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht