Välk ja pauk ja tähendusauk

Kairi Prints

Helsingi pidunädalatel jõudis maailma esietenduseni ameerika eksperimentaalse tantsu iidoli Deborah Hay lavastus „Lightening”.      „Lightening”, koreograaf ja lavastaja Deborah Hay, valguskunstnik Heikki  Paasonen, helikunstnik Tuomas Norvio, kostüümikunstnik Monika Hartl. Tantsivad Joona Halonen, Satu Halttunen, Anne Hiekkaranta, Jyrki Karttunen, Jenni-Elina Lehto ja Vera Nevanlinna. Produtseerijad Zodiak – Center for New Dance, Karttunen Kollektiv, Helsingin Juhlaviikot ja The Deborah Hay Dance Company. Maailma esietendus 20. VIII Helsingi Pannuhallis.  Helsingi pidunädalate (Helsingin juhlaviikot) raames lõi ameerika eksperimentaalse tantsu iidol, koreograaf Deborah Hay lavastuse kuuele soome tantsijale. Suurem jagu neist on Hay’le tuttavad juba tema varasematest workshopidest  Helsingis. Lavastuse pealkirja „Lightening” seletab Hay sedasi: „Sõnal „lightening” on topelttähendus. See on jõuline ilmastikunähtus ja samas tähendab ka teatud kaalutust, mis on mulle kui koreograafile oluline”. 

Lava vanas angaaris. Põrand ja seinad, ei muud. Kuus tantsijat. Koledate riietega. Mõttetu lõikega ja suvalisest materjalist beežidpruunid pluusid-püksid, kõigil erinevad. Täiesti mittemidagiütlevad. Just, mittemidagiütlevus ongi oluline. YouTube’is saab vaadata Hayga Helsingis tehtud intervjuud,¹ kus ta veidi seletab oma meetodit. Hay rõhutab, et tema ei jutusta laval lugu ega ürita midagi öelda, vaid uurib, mis on tants, mis on liikumine, mida  suudab inimese keha. Selles on tunda tema kunagise õpetaja, eelmisel aastal tantsutaevasse lahkunud Merce Cunninghami mõju, kelle tööd olid samuti väga kehapõhised. Tants ei väljenda kontseptsiooni, vaid liikumine ise ongi kontseptsioon. See veel puuduks, et sellise eesmärgiga lavastuses riided rääkima hakkaksid. Nii. Kuus tantsijat. Ei seisa, vaid jooksevad ringi. Inimesed valguvad saali ja nemad muudkui jooksevad, väga imelikult. See polegi nagu  jooksmine, vaid pigem mingi jooksiskelu. Korraga, kordamööda, pealtnäha suvaliselt, aga tegelikult väga täpselt. Kohmetu ilme näol, jalgade veidi teineteise taha takerdudes. Siis hakkavad nad laulma. Olematus keeles, jällegi koos ja eraldi, pealtnäha suvalistes kohtades järge üle võttes, kuid ometi nii täpselt, et kõhe hakkab. See kõlab nii ebamaiselt, see näeb välja nii ebamaine.         

Me oleme sattunud mingisse teise reaalsusesse: nemad seal laval pole tantsijad, kes meile esinevad, nad üldse ei märkagi, et nende maailma on tunginud mingid välimuselt nendega sarnased olendid. Paistabki, et oleme nendega eri lainepikkusel, ainult et meil on võimalik neid näha. Kindlasti ei ole laval inimesed,  aga mul on tunne, et nad tahaksid inimeseks saada. Võib-olla on nad kunagi sattunud nägema inimeste maailma – ehk samamoodi publikuna nagu meie praegu – ning üritavad nüüd neid mustreid järele teha ja läbi elada. Selline tagurpidi anamnesis. Kui Platoni järgi inimesed tuletavad maa peal meelde seda, mida hing teadis enne, kui keha ta vangi võttis, siis „Lighteningis” käib kõik teistpidi – laval on pigem ideed, kes tuletavad meelde inimest või  inimlikku.     

See, kuidas Hay laval sellise efekti on saavutanud, on müstika. Tantsijate liikumises pole sünkroonsust, pole isegi pidevat pilkkontakti. (Rääkimata sellest, et lavastusse on valitud väga erinevad karakterid.) Siiski, vahepeal tegutseb kuus tantsijat kahekaupa, nad nagu üritaksid suhelda. vaatavad üksteisele otsa, üritavad midagi öelda, kuid ka siin valitseb kohmetus. Nad ei oska suhelda, sest suhtlemiseks on vaja tundeid, aga tundeid neil pole.  Nad loodavad, et inimese kombel liikudes tuleb peale ka inimese tunne. Püüdlused kulmineeruvad psühhedeelseks karjeks tunnete järele. Mulle ongi see Hay lavastus(t)e essents: uuritakse, kas saame füüsilise liikumise kaudu tekitada emotsioone, kas keha on võimeline liikumise kaudu hinges tundeid tekitama. Merce Cunninghami arusaam tantsust oli sellesarnane, aga kuna tema keskendus peamiselt rütmi ja muusika sidemele tantsuga – sündis ju  suur osa tema töödest tihedas koostöös John Cage’iga –, ei jäänud tema loomingus kohta haylikule näivale suvalisusele, mis võiks paista isegi improvisatsioonina, aga pole seda siiski. „Lightening’i” kõige hämmastavam karakteristik ongi suvalisuse ja täpsuse vastuolu. Suvaliste asjade täpne sooritamine ongi vist selle müstilise efekti tekitaja. Lihtsalt vaatad ega saa aru, kust see tuleb, miks tekib mingil momendil tunne, et see, mida sa näed, on  täiuslik. Täiuslik ilu, täiuslik harmoonia, olemata harmooniline. On hetki, kui tantsijate liikumine korraga aeglustub või kiireneb. Vaevumärgatavalt, sest liigutused on erinevad: ning just seetõttu ronivad nendes kohtades sipelgad mööda sääri üles ja liblikad kõhtu. Peidetud harmoonia, pigem tunnetuslik, kui visuaalne. Tunniajases lavastuses on täpselt üks sünkroonis koht: tantsijad seisavad reas ja pööravad prožektori süttimise peale pilgu  valgusesse, ülitäpselt samal hetkel. Lavastuse kontekstis on see nii ootamatu, et liblikad kõhus kõõksuvad. Vägev.     

Nagu selgub ka intervjuust koreograafi ja tantsija Jyrki Karttuneniga, ei saa keegi mind  takistada kõike sedaviisi interpreteerimast. Mulle luuakse potentsiaal – hoolikalt tundmatuid seemneid täis külvatud tähendusväli – ning saagi, mis seal kasvab, korjan ja identifitseerin mina. Ja keegi ei saa minu kurki kõrvitsaks rääkida!

1 http://www.youtube.com/watch?v=x_gEooOWy_Q