Väikene õhupall lendab kõrgele ära

„Kalaranna 28“ on tulvil üllatusi ja humoorikaid vinjette nii Uku Uusbergile ülimalt iseloomulikes sõnamängudes ja muusikapuhangutes kui ka osavasti läbikomponeeritud ruumikasutuses.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Linnateatri „Kalaranna 28“, autor ja lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Anu Lamp, Märt Pius, Kalju Orro, Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Epp Eespäev, Piret Kalda, Ene Järvis, Mikk Jürjens, Külli Teetamm, Priit Pius, Kristiin Räägel, Simo Andre Kadastu, Argo Aadli, Egon Nuter, Maris Nõlvak, Tõnn Lamp, Alo Kõrve, Rain Simmul, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu, Markus Helmut Ilves, Mart Toome, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Märt Keerutaja, Kaspar Velberg ja Indrek Sammul. Esietendus 4. VI Patarei merekindluses (Kalaranna 28).

Uku Uusbergi autorilavastus „Kalaranna 28“ on üksiti tema esimene uuslavastus Tallinna Linnateatri peanäitejuhina. Senistes vastukajades on nii mõndagi selle suvelavastuse olemusest juba sõnastatud. Mu esmamulje kattub Danzumehe blogis1 kirja pandud assotsiatsioonidega. Kristjan Suitsu leidlikult kujundatud mängupaik Patarei merekindluse hoovis meenutab tõepoolest Jaak Vausi õdusat naivistlikku vabaõhulava Rakveres Pikal tänaval, kus mängiti Andrus Kiviräha ja Urmas Lennuki „Maailma otsas“ (lavastaja Raivo Trass, Rakvere teater 2016). „Maailma otsas” on lugu heade inimeste elust, Kalaranna 28 elanikke headeks inimesteks nimetada oleks aga üksjagu küsitav, ent nemadki on omamoodi veidrikud ja ehedad eesti inimesed. Kalaranna 28 koduõue kaitseinglit vist ei läkitata? Ent jäägu see poolretooriline küsimus esialgu hingele kripeldama. Huvitav, et ka „Maailma otsas“ viidati Saint-Exupéry „Väikesele printsile“.

Samamoodi kangastus mulle nüüd Oskar Lutsu „Tagahoovis“. Ennekõike meenutas Alo Kõrve ekstsentriline ja lehviv Nikolai Einbach kangesti hiromant Pastellit. Aga ka Anu Lambi Lea Raugas, ühistu eksesinaine, sarnaneb hingelaadilt tubli Tatjana Nikolajevnaga. Ma ei ole täiesti veendunud, aga ehk peaks lisama kolmandagi seose: satiiriparalleeli Eino Baskini Vanalinnastuudio „Prügikastidega“.

Suvekomöödia keskkond on reaalse aadressiga pealkirjapaik Kalaranna 28 kui meie väikese vabariigi mudel. Intriigi lähtepunkt ootamatult koduõuele ilmunud asfalttee, mida rajades unustati majaelanikud lihtsalt ära. Suurejooneline on kõikvõimalike sõidukite mängu­kaasamine, see meenutab Uusbergi autorilavastust „Karjäär“ (Vanemuine 2012), kus Sadamateatri akende taga efektselt tiirutasid autod. Ühel momendil eksleb Kalaranna 28 hoovis kogunisti seitse autot korraga, nende manööverdamine loob ühtaegu koomilise ja hirmutava kiirtee allusiooni.

Tallinna Linnateatri suures suvelavastuses osaleb kakskümmend kaheksa nimelist tegelast, aga ka vaimukalt eksponeeritud vaskpilliansambel Brassical ja ootamatult sinna-tänna sööstvad massid. Lavastus on tõesti tulvil üllatusi ja humoorikaid vinjette nii Uusbergile ülimalt iseloomulikes sõnamängudes ja muusikapuhangutes kui ka osavasti läbikomponeeritud ruumikasutuses. Süsteemiks kujunevad naljakad jooksujalu-misanstseenid, mis varieeruvad algusest lõpuni, kusjuures nii mõnigi jooksmine mõjub kui tegelase kirglik sisemonoloog.

Kalju Orro rikka rollipartituuriga Otto Kupuna lavastuses „Kalaranna 28“.

Siim Vahur

Näitlejatöid ei ole vastukajades põhjalikult vaetud, mõistetava ja õiglase põhjuse on sõnastanud Karin Allik: „Sisuliselt kõik tegelased, kes lavale ilmuvad, lahkuvad lavalt samasugustena kui tulles. Psühholoogiliselt kujunevad Kalaranna 28 asukad niisiis pealiskaudseks, üheplaaniliseks.“2 Kalaranna rollid kui põgusad, hoogsa pintsliga pillatud saržikesed ei sunni end innukalt interpreteerima. Ometi sugeneb siin-seal puändikesi, näitlejad haaravad mängulustiga kinni igast pisukesestki võimalusest.

Iseäranis särav-tobeda keelekasutuse ja stiilipuhta kohatu kohalolekuga torkab kõrva ja silma Mart Toome IT- ja ettevõtlusminister Kristjan Plomm. Muhe halenaljakas vennike oma avaliku häbiga liivakastis. Ministrile sekundeerib mõnuga Laiasveede paarike. Elisabet Reinsalu tšilliva kehakeelega kommunikatsioonispetsialist Rebecca Laiasvee liigitab muretu spontaansusega vapsid vapsikuteks. Indrek Ojari õllekõhtu kasvatanud ettevõtja Ralf Laiasvee on suvepäevadel pähe õppinud napaka laulu austusest ja leelotab seda nüüd igal võimalusel.

Siit kinnistub väärtuste lamestamise ja labastamise teema, mida näidendi tekst rõhutab mitut puhku ja korduste kaudu, aeg-ajalt (sihilikult?) tüütukski muutudes, kuni tekib kahtlus, kas ja mil viisil on üldse mõtet labasuse peltsebuli surkida. Musternäide on Kaspar Velbergi võrratult startinud roll, rännumees Walter Remmelgas, kes oma kogu universumit embava eufooria lahtudes jääb rikkiläinud grammofonina korrutama ühtainsat sõna: pohhui. Ju seda kuuldes peabki hakkama piinavalt häbi, liiatigi kui osa suveteatri publikust samastub heakskiitvate mühatustega. Eelnimetet sõna sugulassõnad on kogunud teatavat põlguseväge Ukraina sõja kontekstis, ent selle pruukimine lodeva parasiitsõnana eesti keele keskel on ikka räigelt piinlik. Ja just seda lugu kirjutades kuulen ERRi uudistest ühe poliitiku tsitaati, kuidas miski läks „nihu“. Kumb see siis nüüd on, rumal emakeeleline piiratus või vihuti rahvalik labasus? Mnjah, milleks kiruda peeglit, kui …

Muuseas, et veel tibake eestlase kombel (v)iriseda: näidendi teksti viited e-riigi võõrandumisele lihtsast inimesest asuvad ootamatult dialoogi publikut teenindava puhvetiga, kus ainus võimalus mis tahes joogipoolist tarbida on mobiilirakendusega tagastatavad topsid. Hoidku taevas, ma ju ei kahtle, et see protsess on maksimaalselt keskkonnateadlik ja puha, aga millegipärast tekib ebalev alaväärsuskompleks, kuna too teatrikülastaja, kes ei ole äpindusvirtuoos, muundub, nätaki, teisejärguliseks olevuseks.

Mitmed absurdihelgiga etteasted on homeeriliselt naljakad. Alo Kõrve siniverelise Einbachi hüsteeriline muruniidukitants, ka purskkaevu aristokraatlik käitlemine. Märt Piusi asekantsler Märten Mägise subtiilne koreograafiline soolo. Simo Andre Kadastu üürilise Boriss Klaasi mahlakad monoloogid lõunaeesti keeles. Jan Ehrenbergi mehaanik Ülar Võsa soome teatrikunstist lummatud deliiriumivoog.

Eesti mehe variatsioonidest kõnetavad vahest kõige läbikirjutatumalt Priit Piusi ühiskonnakriitilisi avaldusi pilduv siseviimistleja Rasmus Soost, kelle lapseootel kaasa Susanna (Kristiin Räägel) pillab mõnegi esoteerikapärli; eriti aga Egon Nuteri sümpaatselt mängitud südametunnistusega mees Rudolf Raugas, üks peategelasi, kelle mureküsimus kaduma läinud vendlusest kasvab kirkaks juhtmotiiviks. Muigavat (enese)irooniat loovintelligentsi suhtes kiirgab Argo Aadli kunstnik Villi Tiksi rollist, Aadli valdab ja vahendab laitmatult Uusbergi sõnapiruette.

Üllatab vabakutseliste loovisikute duo, valetellimuse tõttu tsirkusevankril hoovi sõitev kahenaisebänd. No annab mõistatada, kumb neist laululindudest on Hele Kõrve, kumb Sandra Uusberg. Mänedžer Toomas Lermontovi rollis on läbinisti orgaaniline teatri staažikas autojuht Märt Keerutaja. Tõik, et korstnapühkijate asemel ilmuvad loovisikud, on samuti (üle?)mõeldav kujundiks, mis läbistab Uusbergi teksti.

Nimetamata jäänud persoone on võimalik grupeerida. Sõnakehvad töömehed ajavad oma asja: vanemmehaanik Alvar Siisk (Andero Ermel), tee-ehitaja Marek Nikitin (Tõnn Lamp) ja nendega liituv päkapikuhabemesse mähkunud Nikolai-Mõkolai. Alo Kõrve on kõrgvormis, ootan huviga tema uusi, kõikvõimalikke rolle. Vähema või enama groteskiga vääristatud eduinimesed: hüpersportlik kinnisvaramaakler Lilian Einbach (Külli Teetamm), salamahti susserdav idufirma arendaja Siim Pedasoo (Mikk Jürjens), modell Liisel Rogers (Maris Nõlvak). Aimatavalt positiivsemasse leeri liigituvad psühhiaater Ellinor Poots (Piret Kalda) ja distantseeritud muigega ümbritsevat jama seirav harrastussurfar Rein Kodarik (Rain Simmul), neil kahel on ka minevikuslepp. Anu Lambil on karakteerseid ja emakeeletundlikke momente ühistu koosolekut ohjata püüdva Lea Raugasena; Epp Eespäeval uue esinaise Sirje Eelviisina küll üks sugulaslik puänt, aga muidu tekstilist isikupära kasinamalt.

Ja kaks vana kooli vanainimest, kelle tuleviku pärast süda kripeldab, aga kes kõigest hoolimata vitaalset elujaatust ei mineta. Ene Järvise südikas proua Helmi ja Kalju Orro rikkama rollipartituuriga Otto Kupp. Otto suhe rahaga laieneb üheks üldistust taotlevaks refrääniks, tasub kuulatada, kuidas pillutatakse märksõna „raha“.

Läbivaks selgeks kujundiks on sõnamängud laetud ja laadimata patarei ümber. Omaette ja justkui märkamatult askeldab hoovis müüri taga ülesvõetava koostöömängufilmi helitehnik Kenneth Barew (Markus Helmut Ilves). Kui nähtamatult võtteplatsilt kaigub hardaid ja pidulikke laulupeonumbreid ja katuseharjale ilmuvad pillimehed, hakkab ajapikku tärkama aimus, et helitehnik ei tulnud siiapoole mitte üksnes patareisid laadima. Küllap peitub kuskil varjatud kaamera ja vähemalt osa, kui mitte lõviosa, filmist varastatakse Kalaranna 28 rahvalt.

Ja ongi jäänud vaid kahekümne kaheksas tegelane: peaminister Margus Mõtslik. Et teda mängib kadunud pojana oma esimesse koduteatrisse naasnud Indrek Sammul, mõjub suisa ehmatavalt. Tunnistan häbenemisi, et mul on ääretult keeruline seda tegelast tõlgendada, ka huumorimeel kipub hanguma. Sest ainuüksi see, mismoodi Sammul peaministrina ratsutades saabub, toob hoobilt meelde musketär d’Artagnani. Elmo Nüganeni mälestusväärne suvelavastus „Kolm musketäri“ esietendus 1995, peaaegu kolmkümmend aastat hiljem lööb Uusberg letti küsimuse, kas nüüd on siis käes toona ette kuulutatud pudukaupmeeste ajastu – või midagi palju hullemat.

Ka Saint-Exupéry tekst mõjub Sammuli puhul kodeerituna, arvestades, et ta on raadiokuulajate rõõmuks lugenud nii „Väikest printsi“ kui ka „Lahingulendurit“. Ent kõige tüsilikum, suisa mõistusvastane katsumus on tõlgendada lavastuse finaali. Härra peaminister Mõtslik, kelle sõnavaras ja ilmselt ka mõtteilmas puudub mõiste „palvetamine“, annab kummatigi oma rahvale kobava korralduse põlvili langeda. Kas ühislaul peaks väljendama sarkasmi, künismist laetud ettekuulutust orjarahvast? Ent sedavõrd kalget šokiteraapiat on nii Uusbergi kui ka Sammuli dirigeerituna ohakane uskuda. Või sisaldab lõppakord siiski harrast lootust? Kahe vaatamise põhjal ei söanda ma kaljukindlalt väita ka seda. Muidugi jääb kolmas võimalus: finaali eesmärk ongi panna publik esitama endale noid rampraskeid küsimusi. Kui nii, siis on ju korras kõik.

Kõige südamlikum, otsekui kogemata kergusega sündinud viiv lavastuses „Kalaranna 28“ on aga Kalju Orro päralt. Kui härra Otto Kupp tuleb õhupalliga, õnnelik nagu laps, tõuseb pall tema käest lendu. Väike õhupall kerkib rõõmsa otsusekindlusega, püüdmatuna kõrgele laotusse. Süda värahtab korraks. Püüan jälgida õhupalli äralendu nii kaua kui silm vähegi seletab. Ja mu hing on laetud.

1 Vt http://danzumees.blogspot.com/

2 Karin Allik, „Kalaranna 28“: kõige kuumema suvelavastuse arvustus. – Postimees 18. VI 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht