Väikesed inimesed ja suur ajalugu

BB pidas end vahel suurimaks kirjanikuks ja näis üldse olevat veendunud, et kui poleks teda, peaks maailm ta välja mõtlema.

MARIO PULVER

Tartu Uue teatri ja Von Krahli teatri „BB ilmub öösel“, lavastajad Ivar Põllu ja Mart Koldits, dramaturg ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Mikk-Mait Kivi. Mängivad Robert Annus, Henrik Kalmet, Tõnis Niinemets, Kristel Leesmend, Maarja Mitt ja Maarja Jakobson. Esietendus 15. XI Tapa raudteejaamas.

Ajalootundi peab kordama, sest empiirilisel teel kogunenud tarkus ei tohi kaduma minna. Ent ajalugu ennast ei pea kordama, vastasel juhul pole sellest tarkusest mingit tolku. Igal aastal sünnib uusi inimesi, kes ei ole veel kursis sellega, milline totrus on sõda – neile ongi mõeldud kool ja selles sisalduvad ajalootunnid. Neile ongi mõeldud sõdurite ja diplomaatide mälestused, et kaoks ettekujutus sellest, et sõda on mingi (siin ja edaspidi marksistlikus mõttes) dialektiline areng täiuslikkuse poole ja et utoopilise omleti valmistamiseks tuleb purustada mõningaid päid.

Ometi näitavad nii Mati Unt kui ka Von Krahli teater ja Tartu Uus teater, et ka pealtnäha intelligentsed inimesed nagu Bertolt Brecht (BB) võivad ajada suust välja juttu, mis parimal juhul sobiks väljuma inimese teisest otsast. Isegi Euroopas sunniviisilist ringreisi tegev Brecht ei suuda kõigi tõendite ja poliitiliste oludega silmitsi seistes loobuda jonnakast järeldusest, et sõda on vajalik ja ülima õnne tagamiseks tuleb kõigepealt päästa valla ülim õnnetus.

„BB ilmub öösel“ ehk Von Krahli teatri ja Tartu Uue teatri koostööprojekt etendub ametlikult küll „EV 100“ raames, kuid sündida oleks see võinud nagunii. Osalistel on oma tausta tõttu sinna palju panustada. Tartu Uuele teatrile on Nõukogude taaga sees ja peal toimetamine tuttav, nii „Odüsseia“ kui ka „Naised valitsevad maailma“ ristusid strateegiliste pommitajate mängumaaga. Nüüd põimub see Von Krahli teatri võõritava stiili ja sapise lähenemisega ajaloole – juba „Budapestis“ istusid külastajad mugavalt veiniklaasi taga ja kuulasid laisalt lugusid ungarlaste piina­misest.

Ehkki Brechti koolkond mõjub mulle kohati pigem võõrastavalt, on ajaloo räiguste käsitlemine võõritavas stiilis vahel lausa kohane. BB-lavastuses käiakse mängleva kergusega üle tervete rahvaste alistamine ja küüditamine, mida Unt oma raamatus käsitleb kohati rusuva detailsusega. Palun mitte valesti mõista, mulle tundub, et erisuguse vormi tõttu ongi erilaadsed vaatenurgad põhjendatud. Mati Undi raamatus käib näiteks Maksim Unt (Tõnis Niinemets) pigem närvidele oma tekstivahelise tilbendamisega, lavale aga sobib ta suurepäraselt selliseks koomiliseks jutustajahääleks, kes sätendava naeratusega teavitab publikut oma peatsest surmast. Samamoodi on Undi Konstantin Päts tõsine ja muserdatud vana kuningas, lava-Päts (Henrik Kalmet) aga pigem ehmunud ja hädine ettur.

Huvitava vahelduse pakub ka BB variant, kuna Undi ja Feuchtwangeri põhjal jääb sellest „väikesest, haisvast ja kõõmasest“ mehest silme ette mingi kileda häälega neurootiline röökur, kelle käpad ei püsi paigal, vaid käivad kogu aeg õnnetu Grete (Maarja Mitt) või Ruthi (samuti Maarja Mitt) seeliku all. Robert Annuse BB on aga pigem mahe, sametine, stiilne mees, kes oma lakkamatutele monoloogidele „vahelesegamise“ puhul mitte ei kärata, vaid pigem noomib hellalt – enamasti Hellat (Maarja Jakobson), kes armastab rääkida sama palju kui BB. Suure geeniuse abikaasa Helene (Kristel Leesmend) on nii romaanis kui ka laval koomikutele ennekõike tõsimeelseks põrkelauaks, kelle pealt sädelust pillutada. Õnneks on Leesmendil võimalik publikut naerutada Pätsi hullumajastseenis.

Just naerutada ja just nimelt sellises traagilises kohas nagu seevald. „Tujurikkuja“ avastas juba ammu, et selliseid jõhkraid, eepilisi katastroofe nagu küüditamine on võimalik ette kanda ka musta huumori vormis. Nagu Erich Maria Remarque on öelnud sõdurite räige huumori kohta: „Me ei viska nalja sellepärast, et meil on huumorimeelt, vaid me püüame huumorimeelt säilitada, sest ilma selleta oleksime omadega läbi.“ Kui hakata empaatiliselt mõtlema, mis tunne oli istuda kaks ööpäeva Tapa raudteejaamas loomavagunis oma sülelaste ja surevate kaaslastega või mis tunne oli istuda presidendilaua taga, kui hirmunud sekretär tuleb ütlema, et tankid on kohal, siis me kaua vastu ei pea.

Kui filmirežissöör (Henrik Kalmet) ja tema assistent (Maarja Mitt) käsivad Moskvast saabuvat rongi hurraadega vastu võtta ja järgmises stseenis liikumatult püsida („Nagu „Risttuules“, teate küll“), ei saa seda võtta Eesti ajaloo mõnitamise või pilamisena. Sellistes teemades töötab võõritamine teinekord sama mõjusalt nagu „Risttuule“ agooniaks tardunud tõsidus. Vaatenurgad on erisugused, kuid mulle tundub, et nii „BB ilmub öösel“ kui ka näiteks paatosest pakatav „Tuulepealne maa“ suhtuvad ajalukku pieteeditundega, lihtsalt eri keeltes.

Suure osa BB-lavastuse õnnestumisest annab tegevuspaik. Esimene osa, mis viib vaataja Tapale, võinuks olla ka lihtlabane rongisõit, kuid idee anda külastajale kõrvaklapid ja kuuldemäng on väärt kiitust. Küll aga oleks teatrid võinud korraldada asja nii, et tublid reisisaatjad kupatavad teatripiletiga sõitjad rongi ühte ossa ja muu rahva teise – see oleks vähendanud jubedat interferentsi, mida kõrvalistmel viibija oma nutitelefoniga tekitab. Sest pole vahet, kui paljud külastajad on oma mobiili välja lülitanud, läheduses on kellelgi ikkagi levi sees ja sellega kaob osaliselt kuuldemängu mõte. Kohati võis see meisterlikult esitatud heliteos jäädagi kurja undamise varju.

Aga muidu on see mõnusalt dialektiline käik, et Undi postmodernistlikult harali romaan sõidab kõrvalekaldumatult punktist A punkti B. Kuuldemängu tõttu läheb Tapa-ots suhteliselt märkamatult ja teine osa leiabki aset mõjuvas, juba eespool mainitud ajalooliste põhjuste tõttu emotsionaalselt jõhkras Tapa raudteejaamas.

See, et paksu Nõukogude värvikihi alt koorub välja eestiaegne krohvimaaling ja peegellagi, paneks Brechti dialektikanärvi lausa rõõmust tõmblema. Kogu see vastandite pillerkaar ja vastuolu Euroopa ajaloos annab II maailmasõda käsitlevale lavastusele jubeda kaja.

Ühest küljest naerad Kalmeti Hitleri … vaimustava … sõnu … lahutava … kõnepruugi ja Niinemetsa Stalini kelmika hoiaku üle, teisest küljest ei saa lahti mõttest, et ligi seitsekümmend aastat tagasi seisis minust kümne meetri kaugusel rong, kus surid inimesed. Igal asjal on muidugi oma piir ja näiteks Auschwitzis ei lavasta satiirilist, võõritavat näidendit holokaustist (vt ka Jerry Lewis), aga Tapa raudteejaamas Voldemar Panso (Henrik Kalmet) juttu küüditamisest võib näidata küll, see jääb siiapoole piiri. Sest mõlemad teatrid peatuvad täpselt enne viimast sammu, mis keeraks vahedalt küünilise ja lõikavalt iroonilise lavastuse nüriks ja tundetuks farsiks.

Inimesed elavad oma elu, ka sõja ajal, ka põgenikena. Ehkki BB pagulus „kehva“ õlle ja „kehva“ sigari saatel ajab Süüriast põgenenud ja kusagil Euroopa laagris lõkke ümber külmetava pagulase närvi. BB vingumine „ainult“ 80ruutmeerise pagulaskorteri või Hella mõisas elamise üle on muidugi iseloomulik sellele suur­eurooplasele, kes laseb armukesel enne kukke ja koitu endale oakohvi keeta ja teisel armukesel kogu oma jutu üles kirjutada. Ilmselgelt kodanliku taustaga BB olevat pidanud endki töölisrahva esindajaks … Nojah, dialektika ju. Ja see, et tal jätkub jultumust šovinistlikult arutleda selle üle, kui mõttetud on väikesed riigid ja kui paratamatu on see, et suurriigid peavad enda kaitsmiseks need ära kaotama, ei tulene mitte mingist reaalpoliitilisest filosoofiast, vaid sellest, et BB on elust sama võõritatud kui tema teater. Aga eks ajalugu on maksnud talle kätte ka sellega, et BB elu kujutav lavastus on sama karikatuurne ja dialektiline. BB pidas end vahel suurimaks kirjanikuks ja näis üldse olevat veendunud, et kui poleks teda, peaks maailm ta välja mõtlema. Ilmselt pöörleb ta selliste lõõpivate kehastuste peale praegu hauas. Geeniuse kohtlemine austuseta – milline hõrk dialektika.

„Sajandi loo“ raames tehtavad lavastused sunnivad kokku kooslusi, millest ei pruugi sündida suurt midagi peale visina. Ja Mati Undi romaani puhul ei teki mul küll esimese mõttena tunnet, et see on lavale sobiv tekst. Sama hästi võiks dramatiseerida Lennart Mere „Hõbevalge“. Aga Tartu Uue teatri ja Von Krahli teatri süntees on loonud pauguga midagi, mis väärib küünlaid. Kas see oli ajalooline paratamatus või mitte, kasulik on see igatahes nii mõlemale teatrile kui ka Eesti (teatri)loole.