Vaiki, kui võid

TAMBET KAUGEMA

Vanal hallil ajal, kui ma veel põhikoolis käisin – oli see enne või pärast Brežnevi surma, lööge või maha, mitte ei mäleta, aga kindlasti jäi see ansambli Ruja kolmandasse ehk pop-Ruja perioodi –, oli meie klassis (nagu ilmselt paljudes teistes klassides ja koolides samal ajal) kaks rühmitust. Ühed kuulasid ansamblit Rock Hotel ja teised Rujat. Vaevalt see oli mingi maailmavaateline vastasseis, vaid tulenes pigem muusikamaitsest. Kuigi pikad lokkis rockabilly-tukad, valged särgid ja mustad kitsad lipsud olid väga cool, hoidsin siiski selgelt Ruja pooldajate leeri, sest Rock Hotel tundus liiga tilulilu. Stiilne, aga ikkagi tilulilu.

Senise jutu mõte on selles, et nüüd keegi ei arvaks, nagu oleks mul Ruja ja nende muusikaga mingi lind – olgu ronk või kana – kitkuda. Vastupidi, Ruja kuulub Eesti muusikaloos viie olulisema bändi sekka (kusjuures mitte viiendana), pole kahtlustki. Seetõttu ei ole mul midagi halba öelda ka selle kohta, et eelmisel nädalal tähistati lauluväljakul Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva kontserdiga, kus tulid ERSO ja Rein Rannapi esituses ettekandele Ruja armastatud palad. Sümfooniline Ruja ei ole ehk päriselt minu maitse, nii nagu ka kunagine sümfooniline Kino jättis (video vahendusel vähemasti) lahjapoolse mulje, ent väärib muusikalise ettevõtmisena tunnustust. Küll aga häiris tõsiselt asjaolu, et kontserdi korraldajana oli üles antud Ekspress Meedia. Või isegi mitte see, et just see korraldaja – eraettevõte, teeb mis tahab ja ise vaatab, kuidas leheteo kõrvalt lisaraha teenib –, vaid sellega kaasnenud mõõdutundetu turundus.

Teatrivaldkonnas hakkas sellelaadne sagimine häirima juba mitu aastat tagasi, kui Eesti Päevaleht tõi üheskoos teatriühendusega R.A.A.A.M. Viinistul välja suvelavastuse „Kostja ja hiiglane“, kalpsates edasi-tagasi üle kultuuriajakirjanduse ja sisuturunduse õhkõrna piiri nagu jänes jaaniööl. Ega asjata kirjutanud teatrikriitik Meelis Oidsalu: „Teatrikülastusena esitletud firmaüritusi tehakse ju kogu aeg, aga et ajaleht otsustab kujundada lavastuse tervenisti oma turundusürituseks, mis palistatud butafoorse uudisevooga, on küll vist esmakordne. Kahju, et oma asju südamega ja ausalt tegev R.A.A.A.M. tõmmati meediamoguli poolt sisuturundusliku jura keerisesse, nii nagu on kahju ka Eesti Päevalehe kultuuritoimetusest, kelle tulevaste artiklite puhul tuleb nüüd oletada, kas tegemist on järjekordse reklaamlooga või tegeliku, ajakirjandusliku kultuuriuudisega.“1

Muidugi pole see mingi uus nähtus. Juba aastakümneid on Eesti meediaväljaanded ühel või teisel moel pakkunud kontserdikorraldajatele ja (vähemal määral ka) teatrilavastuste väljatoojatele meediapartneri teenust. Olgu nende huvi siis ettevõtmisega kaasas käiv kiiduväärt maine, võimalus pääseda eksklusiivselt ligi ja intervjueerida mõnda maailmakuulsat staari, soov suunata reklaamiks ette nähtud raha (mõningast allahindlust tehes) vaid oma meediakontserni väljaannetesse või korraldajana osa piletitulust. Kes tunneb huvi, võib Ekspress Meedia veebilehelt järele vaadata, millistes ettevõtmistes on sealne elamusturunduse osakond olnud osaline.2 Ilmselge aga, et see pole üksnes Ekspress Meedia бизнес-план, vaid puudutab ka nende konkurente.

Eesti Ekspressi veebilehe avaküljelt leiab rubriigi „Roostevaba maailm“, kust avaneb priske uudisevoog kõnealuse kontserdi teemadel, tublisti üle 30 artikli ja video, mille puhul julgen kahtlustada, et nendest paljude eesmärk pole tegelikult lugeja informeerimine, vaid lihtlabane turundus, katse lugejad kontserdile meelitada. Paraku kahandab selline susserdamine kõvasti kultuuriajakirjanduse tõsiseltvõetavust.

1 Meelis Oidsalu, Liiga suur Eesti. – Sirp 10. VIII 2018.

2 Vt https://www.ekspressmeedia.ee/uritused/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht