Valiku klaustrofoobia

„Vivaarium“ on eksperiment, kus kombineeritakse lavastuslikke võtteid, erisuguseid tehnoloogiaid ja algoritme, mitte niivõrd teatrilavastus.

KAUR RIISMAA

VAT-teatri „Vivaarium“, lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Johannes Valdma, videokunstnik Sander Põldsaar, helilooja Villem Rootalu, valguskujundaja Rommi Ruttas, arendaja Helena Väinmaa. Mängivad Maarja Tammemägi, Merilin Kirbits, Meelis Põdersoo ja Tanel Saar. Esietendus 18. I Sakala 3 teatrimajas.

„Vivaariumi“ mängitakse veel täna ja viimast korda homme, 28. jaanuaril, nii et kui on võetud pilet neile etendustele, siis on targem jätta see arvustus praegu lugemata. „Vivaariumist“ on ilmselt võimatu kirjutada eksperimenti ära rikkumata. „Vivaarium“ on just eksperiment, kus kombineeritakse lavastuslikke võtteid, erisuguseid tehnoloogiaid ja algoritme, mitte niivõrd teatrilavastus.

Vivaarium: elu pärast. Etenduses osalemiseks läheb tarvis nutiseadet, mille abil lavastuse maailmas orienteeruda. Esimene ülesanne ootab osalejat Sakala teatrimaja teise korruse fuajees. Seintel on umbes poolsada QR-koodi: nende skaneerimisega saab valida endale üheksa asja, mille võtaksid kaasa pikale reisile. Valida saab näiteks Rubiku kuubiku, 100 liitrit viskit, revolvri, villased sokid, lõhnaküünla jpm.

19.15 avaneb saaliuks. Nüüd näeb reklaamvideot, mis ees seisvat pikka reisi natukene selgitab. Tegelikult mingit reisi ei tule. Hoopis vastupidi. Teadlased on leidnud, et kui sulgeda 70 protsenti maailma elanikkonnast 23 aastaks väikese maja mõõtu kapslitesse, siis annab see planeedi loodusele taastumiseks vajaliku hingetõmbepausi. Kapslid kaitsevad üleujutuste ja metsatulekahjude, kas või tuumatalve eest. Eesti jaksab osta vaid neli kapslit, mis muidugi tekitab kohe küsimuse, et kui kapslisse mahub umbes veerandsada inimest, siis kes jääb välja. Või mis seal mõelda? Ole õnnelik, et ebatavalise ja ähvardava looduse kätte ei jää.

Inimesed jagunevad nelja kapslisse maailmavaate alusel. Maailmavaate paikapanemine algab juba fuajees: djembe ja viiruki valinu satub veidi teistsugusesse seltskonda kui too, kes valis eesti naisluule antoloogia ja tühja märkmiku. See meenutab interneti psühholoogiateste, kus peab tegema valiku „kas kitarr või viiul?“, „kass või ahv?“ ning vastuseks saab teada, kas oled introvert või ekstravert. Seepärast lastakse rakenduses vastata veel mõnele jah-ei küsimusele. Näiteks, kas inimene on planeedi viirus, Jumal on kodumaa nägu või kas tähtis on fakt, mitte emotsioon?

Nüüd on algoritm küllalt teada saanud ning oskab inimese paigutada ühte neljast kapslist: esimeses on pereväärtuste eest seisjad (nende kapteniks Merilin Kirbits), teises rohelised (kapten Meelis Põdersoo), kolmandas tehnoloogiaentusiastid (kapten Maarja Tammemägi) ja neljandas Eesti patrioodid (kapten Tanel Saar). Igal kapslil on oma värv: vastavalt violetne, laim, türkiis ja hõbevalge.

Mina sattusin neljandasse kapslisse ja tegelikult ei tea, mis täpselt toimus ülejäänud kolmes, aga tundub, et muster on sama.

Oled teinud oma valiku, nüüd jätkavad kaptenid ajupesu loosungite, ideede ja küsitlustega, mis lähevad järk-järgult absurdsemaks. Esialgu on kõik naljakas ja põnev: videosild teiste kapslitega annab võimaluse kiigata naabrite ellu. Violetne grupp maksab lapsesaamise eest, rohelised maksustavad selle. Türkiis­sinine grupp, firmaidandajad, on loonud generaatori, mis toodab laipadest elektrit. Hõbevalged lahendavad maailma energiakriisid karude ja siilide kombel talveunne jäädes.

Muinasjutu lõpp. Ideoloogilised küsimustikud muutuvad kiiresti kurjakuulutavaks. Näiteks tahetakse nüüd teada, kas laulupidu kuulub vaid eestlastele või mitu riigikeelt peaks Eestis olema. Lõpuks on valikud päris karmid: „Kinnisvara omamine on Eestis võimalik vaid vähemalt viiendat põlve eesti rahvusest ja kehtiva Eesti kodakondsusega inimestele.“ Kaptenid näevad vastuseid ning kuna kohe tekivad mõned „vastutöötajad“, pannakse hääletusele, mis nendega peale hakata. Tegelikult kaptenid luiskavad narratiivi huvides: väidetavalt on minu kapslis kaks inimest, kes arvavad, et Eestis võiks olla mitu riigikeelt, ja viis inimest leiavad, et need kaks võiks hukata. Nii hirmus see muidugi ei ole, kui kapten väidab, aga jääd uskuma ja kõhe hakkab küll.

Arvestades, kui läbipõimunud on narratiiv nutiseadme, kõrvaklappide, videoprojektsiooni jm tehnoloogia kasutamisega, on väike ime, et kõik sujub tõrgeteta. Viivuks osalejate vastused hilinevad, aga siis täidab kapten oma jutuga pausi ära. Tanel Saar sobib oivaliselt mulla- ja vereusku patrioodiks, ehkki tema jutt kisub vahepeal koomiliseks. No ei võta tõsiselt inimest, kelle iga teine väljend on „ai-tsih-ai-tsah“. Aga marurahvuslased mõjuvadki koomiliselt (huumor võib olla ka lihtsalt minu kaitse­reaktsioon).

Lavastuse puänt on tehniline rike patriootide kapslis: see täitub otsast otsani tossuga ning kapsli elanikud peavad otsustama, mida teha. Kas põgeneda ja assimileeruda teiste kapslitega või võtta toimivad kapslid jõuga üle? Rohelistel, violetsetel ja türkiissinistel on vastavasisuline küsimus: kas kuulutada sõda hõbevalgetele või võtta nad vastu? Kaptenid seovad vastuse usaldusega: kapten läheb sõtta ja kui sa pole temaga, oled tema vastu.

Valiku klaustrofoobia. Märtsi algul peavad Eesti kodanikud tegema valiku djembe ja teibirulli vahel ning seejuures uskuma, et see valik on kõigile kasulik. 13 aastat tagasi Saku suurhallis peetud „Ühtse Eesti suurkogu“ oli oma aja laps: lipud, marsimuusika, suurejooneline valgus-show ja vihmavarjutüdrukud. „Vivaarium“ esitab samu küsimusi ning opereerib samade vastustega, lihtsalt aeg on muutunud ning tänapäeval valime VR-prillide, äppide, Zoomi-kõnede ja nutiseadmete abil. Mäletan seda elevust, helgema tuleviku ususööstu, kui olin „Ühtse Eesti suurkogul“ valmis hääletama fosforiidi­kaevanduste poolt. Mis seal salata: suur osa Eesti poliitilisest eliidist lootis ja kartis, et „äkki teevadki erakonna ära“.

„Vivaarium“ on meie aja nägu: väiksem ja halastamatum. Lavastus ei mudelda mitte ainult riigikogu valimisi, vaid mängib võimalusega, et ehk me ei peagi kümne aasta pärast kandidaadi poolt häält andma. Algoritmid tunnevad meid märksa paremini kui me ise: eelistame ju mõne negatiivse iseloomuomaduse maha vaikida, endale valetada. Teha õilsaid sõnu inimelu puutumatuse kohta – ja hääletada seejärel kellegi hukkamise poolt. Palju mõnusam oleks teha kodus pikem psühholoogiline test ning algoritm annaks minu vastuste põhjal ise hääle. Mina rullin samal ajal telos kassimeeme edasi.

Elame ajal, mil algoritmi- ja tehno­loogiavaimustus hakkab asenduma kerge kõhedusega. Tehisaru kirjutab tekste ning maalib pilte (tegelikult küll kombineerib inimkunstnike loodud pilte). Ühismeedia algoritmide tagant paistavad reklaamimüüjate tähele­panelikud kikkis kõrvad. Jõuad vaevalt mõelda rosinasaiale ja juba reklaamibki Google sulle kohalikke pagareid.

„Vivaariumi“ lõpul räägivad dramaturg Mihkel Seeder ning lavastuse tehniline aju Helen Väinmaa teistest etendustest. Küsitakse, mis tekitas publikus õudu, mis nad teada said ja kuidas publik oma kapsliga rahule jäi. Seeder räägib, et „Vivaariumi“ trupil on unistus, mis ei ole veel täitunud: kõik kapslis hääletavad oma kapteni vastu. See tähendab, et ükski kapsel pole nõus teiste vastu sõtta minema. Seni pole seda veel juhtunud. Võib-olla viimasel etendusel juhtub.