Vana hea psühholoogiline teater
Räägitagu mis tahes, üsna vähe on seda, mida psühholoogiline teater ei suudaks. Tallinna Linnateatri „Koletis kuu peal”, autor Richard Kalinoski, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik KustavAgu Püüman, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Aleksander Eelmaa, Hele Kõrve, Priit Võigemast, Jaan Aleksander Konze, Egert Kadastu. Esietendus 26. III Tallinna Linnateatri väikeses saalis. „Mida tullakse vaatama Tallinna Linnateatrisse? Päris täpselt on seda muidugi võimatu öelda, aga ilmselt on see sõnalavastus, valdavalt psühholoogilist laadi, millega vaatajal on üpris lihtne ennast samastada, oluline tundub inimhinge mõtestamise püüe.” Nõnda kirjeldas Elmo Nüganen Tallinna Linnateatri 45. sünnipäeva eel publiku võimalikke ootusi, millega tullakse sellesse teatrisse (Sirp 10. II 2011). Ootuspärasus pole võib-olla see esimene omadus, millega peaks uuslavastust esile tõstma – seda vähemalt kriitikute ja uuendusmeelsema publiku hulgas –, kuid nii Richard Kalinoski kirjutatud kui ka Madis Kalmeti lavastatud „Koletis kuu peal” vastab ilma kahtlusteta Tallinna Linnateatri vaatajaskonna suure osa siiratele ootustele. Vana hea psühholoogiline teater. Ütlen seda vähimagi iroonia ja halvakspanuta, pigem tunnustavalt ja mõõduka kaasaelamisega.
Kui nüüd (sala)kavalalt kiskuda kontekstist välja üks lausejupp, siis teatrikriitik Madis Kolk on siinsamas Sirbis kirjutanud, et „räägitagu mis tahes, õigupoolest on siiski üsna vähe seda, mida psühholoogiline teater ei suudaks” (Sirp 18. II 2011). Seega, kui mõni psühholoogilise kangamustriga lavastus on esikvasika kombel tara taha läinud, ei viita see veel selle teatrilaadi auväärsest east tingitud jõuetusele ja suutmatusele. Nagu laulusalmist hästi teame: kõik ei ole Kivirähk, mis mõistuse sult sööb. Õnnetu juhuse eest ei ole kaitstud ükski teatritegemise viis, pigem tasub siis põhjust otsida tegijate oskamatusest tuua esile ja lüüa hiilgama psühholoogilise teatri olemuslikke trumpe. Või ka tüdimusest, mida seda sorti teatri aastakümneid kestnud mõõdutundetu domineerimine on meis vähem või rohkem tekitanud.
Selle teatrilaadi tugevaid külgi kirjeldades tuleb enamasti jutuks kaks teemat. Räägitakse psühholoogilise teatri pakutavast võimalusest tegelastega samastuda, neile kaasa elada ning kogeda laval toimuva taustal äratundmise mõrkjasmagusat maitset. Samastumise osas olen mõnevõrra skeptiline, see on rohkem kindlatel kellaaegadel teleri ette istuvate pensionäride hingekosutus, aga äratundmisest ja mõistmisest võib vist küll sündida üht-teist mõtlemis- ja tundmisväärset. „Koletises kuu peal” on publiku ja samastumise vahele asetatud kaks ajafiltrit, mis hoiavad need üksteisest mõistlikult soliidses kauguses. Näidendi tegevus toimub valdavalt minevikus, täpsemalt Wisconsinis Milwaukee’s aastatel 1921–1933, kust aeg-ajalt minnakse omakorda – vähemalt valusates mälestustes – tagasi 1915. aasta Armeeniasse, aega, kui armeenlased langesid türklaste julma genotsiidi ohvriks. Ajamasina roolis istub Aleksander Eelmaa kehastatav härrasmees, kes vahepeal vanaks elanud jutustajameenutajana hoiab käes ja koos näidendi dramaturgilist tervikut. Selles tervikus pole ehk midagi ekstra originaalset ja enneolematut, kuid näitekirjaniku tehtud töö lavateksti tundlikul läbikomponeerimisel väärib küll tunnustussõnu.
Oskuslikult kirjutatud näitemäng, kõik aja- ja tegevusliinid on omavahel kadestamisväärse täpsuse ja pingega (võib-olla liigagi) paika sätitud – kohe näha, autor on aastakümneid selle alaga süvitsi tegelenud. Kui nüüd naasta korraks veel äratundmise ja mõistmise teema juurde, siis on eesti vaatajatel siin kindlasti mõningane eelis. Seda tingituna kas või juba meie ajaloost, kus genotsiid ei ole sugugi võõras mõiste – või kuidas teistmoodi nimetada eriti 1940ndatel aastatel, aga ka üldse kogu selle pika vastiku poolsajandi kestel siinmail toimepandut. Kui meespeategelane Aram Tomasian (Priit Võigemast) kirjeldab oma vägagi mõjusas lõpumonoloogis, kuidas ta lapsena puges türklaste eest põranda alla tehtud peidikusse ja värises seal isa mantli varjus kogu selle aja, kui pealpool põrandat tema perekond võikalt tapeti, siis kangastusid mulle tol hetkel küll mitmed loetud memuaariraamatud küüditamise ja metsavendluse aegadest. Seetõttu kipun arvama, et eestlased võtavad selle armeenlaste minevikuvalu näiteks ameeriklastega võrreldes palju isiklikumalt ja tundlikumalt vastu. Ajalooline trauma, mille mõlemad rahvad on pidanud läbi elama, peaks süvendama mõistmist. Ei saa muidugi ka välistada, et eestlaste ühisteadvuse hämarates soppides seni peituv äng põhjustab lavalt millegi samalaadse nägemisel-kuulmisel hoopis eitust ja soovimatust sel teemal kaasa mõelda, aga see võimalus pole siiski kuigi tõenäoline.
Kui suunata prožektori valgusvihk psühholoogilisele teatrile taas otse näkku, torkab teise olulise eeldusena silma näitlejate meisterlik mäng, ilma milleta ei ole sel teatrilaadil suuremat mõtet. Omakorda eelduse eeldus on hoolega läbi mõeldud ja lihvitud näitemängu olemasolu, millest „Koletise …” puhul oli eespool kiitvalt pisut juba juttu. See on lugu kahe inimese teineteiseni jõudmise teekonnast: paradoksaalselt astutakse küll kõrvuti, kuid erineva sammu ja kiirusega. Seta Tomasiani (Hele Kõrve) kujunemistee arglikust tütarlapsest otsusekindlaks ja samas ohvrimeelseks pereemaks on publikule selgem ja arusaadavam. Ei saa küll öelda, et publik näeb toimuvat Seta silmade läbi, aga vaatenurk on selgelt sätitud just temast lähtuvalt. Nagu Richard Kalinoski ka siinsamas Sirbi intervjuus ütleb, on see näidend eelkõige Seta lugu: „Seta kindlameelsus, kannatlikkus ja õrnus, püüd mõista ja end mõistetavaks teha, siirus ja vankumatus on selle näidendi alus”. Ühest küljest teeb see Hele Kõrve ülesande lihtsamaks, on, mida mängida, on arengut ja reljeefseid iseloomujooni, samas aga lasub just temal kohustus kanda suurt osa neist humanistlikest väärtustest, millest selles näidendis kõneldakse. Arami tegelaskuju avaneb vaatajaile tõrksamalt, tema minevikupainest antakse siin-seal aimu vaid vihjamisi, sümbolite kaudu, ja nii peaaegu kuni etenduse lõpuni välja. Priit Võigemasti rolli võlu ja meisterlikkus peitub ennekõike oskuses lasta läbi karmi ja jäiga pealispinna kumada kõigel sellel igatsusel, valul ja ka headusel, mille mees on hoolikalt endasse peitnud.
Peenelt tehtud töö. Vähemalt psühholoogilise teatri kontekstis kõlab see ilmselge kiitusena. Lavastaja Madis Kalmeti põgus naasmine oma kunagisse koduteatrisse on kandnud rõõmustavaid ja kindlasti ka selle teatri põhipublikule meelepäraseid vilju. On võimalik, nagu ütles Elmo Nüganen arvustuse alguses mainitud intervjuus, et praegust teatrisituatsiooni iseloomustabki teatrite oma publiku väljakujunemine: inimesed teavad, mida nad ühte või teise teatrisse minnes sealt otsivad ja ootavad.