Vanemuine otsib teed head teatrit hindava vaatajani
Sven Karja: „Me pole ühestki uuslavastusest loobunud ega pidanud inimesi koondama.” Sven Karja: „Vanemuise draamarepertuaar on oma 139. tegevusaastal muutunud nooruslikumaks kui iial varem.” ALAN PROOSA
Nädal tagasi esietendus Sadamateatris Eva Klemetsi lavastuses, Donald Marguliesi „Kogutud teosed” mille üks tõlkijaist oled ka sina. Miks langetasite otsuse just selle näidendi kasuks?
Nagu mis tahes nimetuse puhul meie repertuaaris, oli neid motiive rohkem kui üks. Kõigepealt intrigeeris ikka temaatika: kirjanduse (resp. kunsti) ja elu piir, vastastikused mõjurid, kitsamalt siis elu kunsti allikana ja selle eetilised piirid. Huvitav, et see teema on Eestis teravalt üles tõusnud just kõige viimasel ajal, näidendit mängukavva kinnitades tundus see palju hajusam. Kuna tegelasteks on õpetaja ja õpilane, siis on vaatluse all ka õppimise, õpetamise, õpetaja-õpilase rolli valdkond. See teema tundus ka haakuvat Tartu kui ülikoolilinnaga. Tegu on mingis mõttes väga ameerikaliku näidendiga, aga ise paigutaksin selle kindlasti väärtdramaturgia poolele. Imponeeris ka asjaolu, et tegu on just kahe naise looga – tegelikult väga harv kombinatsioon maailma dramaturgias (erinevalt lugematutest mehe-naise või ka kahe mehe näidenditest). Üks selge põhjus on ka, et Ruthi roll tundus juba esimesel lugemisel imeliselt sobivat Külliki Saldrele. Õnneks arvas sama ka Eva Klemets, kes leidis tekstist üles oma teemad ja kelle ettepanekul lisandusid töögruppi Hilje Murel teise osalisena ning kunstnik Aime Unt.
Tegu on kaheinimesetükiga – otsib Vanemuine teed kammerlikumat teatrit hindava vaatajani?
Vanemuine otsib teed head teatrit hindava vaatajani, olgu see teater mis tahes vormis. Vabaõhu rokkooperist ühe-kaheinimesetükini.
Novembris esietendub Sadamateatris külalislavastaja Liisa Smithi käe all iiri näitemäng, Billy Roche’i „Vaene loom vihma käes”. Kuidas selle koostööni jõudsite?
Siinkohal peaks kohe selgitama, et lavastaja Liisa Smith on küll Londonist, aga tegu on täitsa eesti verd inimesega, kes teinud oma magistritöö Londoni Kuninglikus Teatriakadeemias ning selles linnas ka mitu lavastust teinud, muuhulgas ka Jaan Tätte „Ristumise peateega”. Ülemöödunud aastal tuli mul Londonis kuskilt mõte kaasmaalane üles otsida. Selgus, et tegu on väga asjaliku inimesega, kel oli kohe välja pakkuda ka see näitemäng, mis meile kõigile väga meeldis. Billy Roche on kaasaegne iiri dramaturg ja nimetatud näidend on üks kolmandik tema nn Wexfordi triloogiast. Kitsam määratlus võiks ehk olla suhtedraama: kõik kuus tegelast saavad võrdselt lava-aega, et tuua vaatajate ette oma lugu. Mulle endale oli oluline, et vastukaaluks mitmele lavastusele meie repertuaaris pole selle loo tegelaste omavahelised suhted välised ja võõrandunud, vaid ehedad, soojad, nad märkavad üksteist. Käisin kohal esimeses proovis, kus trupp üksmeelselt leidis, et väga eestilik lugu: räägitakse üht, aga mõeldakse hoopis muud. Ja see on ju ikka ühe hea näitemängu tunnus.
Millest oled lähtunud alanud hooaja draamarepertuaari kujundamisel? Ja millised uuslavastused on veel tulemas?
Endalegi üllatuseks avastasin hooaja hakul, et Vanemuise draamarepertuaar on oma 139. tegevusaastal muutunud nooruslikumaks kui iial varem. Ka lavastajad on sel aastal sattunud kas suhteliselt noored või suisa alustajad.
Teenekamat generatsiooni esindavad seekord kunagised kursusevennad Andres Dvinjaninov ja Hendrik Toompere. Dvinjaninov toob oktoobris üle mitme aasta meie afišile ühe tõupuhta komöödia, inglase Robin Hawdoni „Sviidi”, Toompere päralt on hooaja kõige suurem töö, Franz Kafka „Loss”, millega on hõlmatud pea kogu trupp ja mis tuleb välja veebruaris 2009. Ka noorlavastaja Robert Annus võtab kevade poole ette suure maja suure trupi lavastuse, Ődon von Horváthi „Lood Viini metsades”. Aga veel sügistalvel tuleb Ain Mäeotsa lavastuses välja uus algupärane lastemuusikal „Detektiiv Lotte”, mis valmib valdavalt draamatrupi jõududega. Vanemuise kui kolmežanriteatri küllalt pikk planeerimistsükkel tingib sellegi, et praegu käib aktiivne töö ka kaugemate plaanidega. Paar nädalat tagasi allkirjastasime juba esimese 2009/2010. hooaja lavastajalepingu. Tartut väisas nimekas Shakespeare’i lavastaja Barrie Rutter Inglismaalt, kes alustab natuke vähem kui aasta pärast „Kuningas Richard Kolmanda” proove. See tuleb üle mitme hooaja suurem projekt, osaleb kakskümmend näitlejat. Üks läbivaid printsiipe tuleviku tarbeks on hoida rohkem mängukavas maailmaklassikat. Aga muidugi tahaksime tutvustada ka väärt tänapäeva autoreid, keda Tartus ja ka Eestis veel ei tunta. Loomulikult käib see ka Eesti oma autorite kohta. Eelmise hooaja õnnelik leid oli Loone Otsa debüütnäidend „Koidula veri”, ehk saab see koostöö veel õnnelikuma järje.
Kas teatri koosseisus on alanud hooajal ka muutusi?
Jah, juurde tuli kaks noort inimest, lavakunstikooli lõpetajad Maarja Mitt ning Robert Annus (viimane nii lavastaja kui näitlejana). Vabakutseliste ridadest liitus meiega Maria Soomets. Eraldi tahan mainida, et Lembit Eelmäe, kes tervislikel põhjustel oli sunnitud eelmisel hooajal tööst eemal olema, on nüüd uuesti laval. Helena Merzin, Eva Klemets ja Laura Peterson viibivad mingi osa hooajast Eestist eemal ja on seotud teiste tööde ja tegemistega, aga esimesel hooajapoolel jätkavad nad oma seniste rollide mängimist, ning mõistagi loodame, et uuel hooajal jätkavad nad meil täisjõuga.
Kuidas mõjutavad eelarvekärped Vanemuise teatri tegemisi?
Äsja alanud hooaja plaane mitte oluliselt. Me pole ühestki uuslavastusest loobunud ega pidanud inimesi koondama. Kaugemat tulevikku ei oska mõistagi prognoosida.