Variuse variatsioonid hääle müümise teemale

Pille-Riin Purje

„Nüüd pead teadma kuhu ennast müüd.” (Jüri Üdi) „His Master’s Voice”, autor ja lavastaja Heidi Sarapuu. Muusikajuht Hain Hõlpus. Kunstnik Killu Mägi. Osades PeeterKaljumäe, Priit Volmer, René Soom, Tiiu Laur, Raivo Mets, Indrek Sarapuu. Teater Variuse esietendus 27. XI rahvusraamatukoguteatrisaalis. Variuse uusim lavastus „His Master’s Voice” kujuneb sujuvaks järjeks triloogiale, mille eelmised osad „Paul Pinnat otsimas …” (esietendus 2003) ning „Helisev viis” (2007) püsivad tänini teatri mängukavas. Neid võiks n-ö kolmikpaketina ette kanda ka Estonia teatri katuse all, miks mitte Kammersaalis. Kuivõrd tegelaskujud pärinevad Estoniast, peaksid nad end seal koduselt tundma ja publikule ning kolleegidele äratundmisrõõmu, sekka  ka -kibeduse kübemeid pakkuma. Näiteks kui teatripoliitikas seatakse vaekausile operett ja ooper. Eks see põline tõde, et pole midagi uut päikese all, võib kord lohutada, kord ärritada. Variuse ansambli mängu iseloomustab elutark ja elujaatav muie, mis ei välista tõsinukraid siirusehetki.

Heidi Sarapuu kirjutatud ja lavastatud „His Master’s Voice” võrsub ajalootõigast, et 1939. aastal salvestasid taanlased eesti muusikat. Sõjakaoses kadunuks arvatud salvestused on  õnnekombel säilinud ja jõudsid hiljuti kodumaale tagasi – matriitsid anti üle Eesti rahvusraamatukogule, kus saalis Varius mängibki. Lavastuse keskmes on Estonia lauljate-näitlejate „häälemüümine”, otseses ja kaudsemas mõttes. Loovisiku eluosa on mullu 20aastaseks saanud Variuse peateema olnud algusest peale.

Varius on nii klaari omateemaga teater, et seda pole liiast missiooniks kutsuda. Varius  vahendab ja (taas)avastab andekate inimeste saatust, mille kujunemisel oma roll ajal, aga ka ajaülesel inimloomusel, mis tundlik, vastakas ja keeruline. Riivamata ei jää Heidi Sarapuu tekstides-lavastustes raha võim, inimlik rumalus ja labasus, mis teeb kaitsetuks. Variuse poolehoid kuulub loomingulise sädemega, pühendumissuutlikele, siira hingega andekatele inimestele, kellel pahatihti ei ole elus kerge, aga ilma kelleta luituksid olemise kirkamad värvid,  kaoks kõrgem mõte. Kui vaagida Variuse lavastusi läbi kahekümne aasta, saab märgatavaks noorusidealismi murenemine, mõrude realiteetide tunnetamine. Elukogemus.

Näidend „His Master’s Voice” algab iroonilise proloogiga tänases plaadipoes, kus nimed Benno Hansen ja Agu Lüüdik noorele innukale müüjakutile (Indrek Sarapuu) midagi ei ütle. Resultaati ei anna arvutiotsing, neid hääli helikandjatel müügil ei ole. Epiloogiks aga rõõmsam ja lootusrikkam noot: tänu kunagi jäädvustatud häälte allesjäämisele oleme saanud tagasi osa oma mälust, teatrikunsti kaduvuse kiuste. Mälestused sisendavad eneseusaldust, järjepidevust ja väärikust. Nende raamhetkede vahele mahub lavastuses Estonia teatri argipäev 1930ndatel ja hiljem, seega Eesti loovisiku saatus ajalookeerises.

Lavastuse sära ja sarmi määravad kaks  pikka sirget härrasmeest tänase Estonia trupist: René Soom ja Priit Volmer. Nende lavaelust hoovab nii humoorikat kergust kui varjatumat, ent ehedat tõsimeelsust. Iseäranis stiilsena pääseb mõjule Priit Volmer bassi Benno Hanseni osas. Ehkki näitleja faktuur ilmselt Hanseniga ei kattu, on rolli olemuses „vana kooli artisti” küllaga: nii põhimõttelist pummeldajat ja sõnakat seltskonnahinge kui kaalukate ooperirollide igatsejat ja meest, kes oma  südant väljamüüki ei säti. René Soom, Variuses juba kodustatud, mängib Agu Lüüdikut natuke kitsimalt, tõsise töömehena, jättes põhisära Lüüdiku lavaetteastetesse. Ei ole taotletud Agu Lüüdiku peene saksiku kõnemaneeri jäljendamist (seda võib kuulda Felix Moori teatrireportaažist). Tõsi, duettlaulus „Vaiksel haljal aasal” demonstreerib René Soom ka elegantset imitaatoritalenti, muutes tämbri ja esitusmaneeri vastupandamatult lüüdiklikuks. Et ajaloolisi  isikuid ei mängita välist sarnasust taga ajades, on lavastuse taotlus, mis lisab üldistusjõudu, laseb osalistel vahetumalt samastuda rolliga. Tiiu Laur Milli Rebase osas jääb meespartnerite kõrval mõistlikumaks, naiselikult targaks nõtkeks sekundeerijaks. Peeter Kaljumäe noore Artur Rinne rollis on veenev tagasihoidliku loomuga õpipoisi staatuses: tema kiindumus teatrisse on siiras ning kohakaotus tõsine löök. Temagi laulunumbris aimame viivuks  Rinne intonatsioone („Rinnal liblikana lips – kuid peas tal on üks väike švips!”). Kaljumäe osalahenduses on meeldiv täpne isiklik samastumine. Seda laadi vaikne, mõtlik, sissepoole pöörduv mängulaad, mis väljub pelgalt koomiku ampluaast, on Peeter Kaljumäe rollides varemgi huvi äratanud ja mällu sööbinud: Endla „Gösta Berlingi saaga” Lövenborgist Variuse Eduard Vildeni.

Enam isikupärast karakteersust, kunstirahvast mingi knihviga eristumist kulunuks ehk ära Raivo Metsale Ärijuhi rollis. Kelmikas lauluke kohvijoomisest on tema väikene kõrghetk, mis küll ülejäänud rollijoonisest irdub.

Laulude valik on põnev ja kaasakiskuv osa lavastusest. Laulud ei kujune omaette numbriteks, neist ei hoova üksnes mõnusat nostalgiat, vaid laulusõnad muutuvad kõnekaks tänu kontekstile. Näiteks ärevas ajas, mil maa juba põleb jalge all, võimendub tuntud  laulu „On korras kõik” võllahuumor.

Variuse lavastustel on oma käekiri, püsivaatajale äratuntav struktuur ja turvalised korduselemendid. Aga see ei tähenda rutiini ega monotoonsust. Varius on intelligentne teater, kus vaatajale ja näitlejale antakse vabadus kaasa ja edasi mõelda, aegade seoseid tunnetada, ausa loomingu hingehinda mõtestada. Siin ongi põhjus, miks ses kammerlikus teatris osalemine on tegijatele  nõnda oluline ja meelepärane.

„His Master’s Voice” on nutikam pealkiri kui esialgu paistab: mitte ainult üldtuntud heliplaadifirma nimi, vaid hääle müümise kujundit avardav mõiste. Kellele kuulub loovkunstniku hääl, kes on hääle Lord & Master? Jüri Üdi luulerida „nüüd pead teadma kuhu ennast müüd” lõikab täna täies teravuses ja väljendab Variuse valusat ellujäämise probleemi, ohutunnet. Kas „hääleostjad” kuulevad,  kas mõistavad…?