Vastulause – Hea Eero Epner!

JAAK ALLIK

Selline pöördumisvorm pole viisakusavaldus. Pean sind tõesti praeguse Eesti parimaks publitsistiks ning parimaks kunstiloolaseks meie viimase aastakümne kunstielus, samuti julgen arvata, et ilma sinu vaimse osaluseta poleks NO99 tõusnud Euroopa teatrite esiritta. Ühtlasi oled ainus kahekordne Reet Neimari nimelise kriitikaauhinna laureaat, seega meie teatri pärjatuim kriitik.

Mulle üllatuslikult tundsid end puudutatuna1 kolmest lausest, millega iseloomustasin lavastuse „Lehman Brothers“ arvustuses Eesti Draamateatri noort kunstilist juhti.2 Seejuures sa ju kindlasti ei eita fakti, et Hendrik Toompere jr on oma lühikese lavastajakarjääri kestel eelistanud töötada tuntud autorite heade näidenditega ning näinud oma rolli nendes tekstides peituvate lugude lavalises interpreteerimises valdavalt psühholoogilise teatri vahenditega. Selles osas nägin sarnasust tema kuulsate eelkäijate Tammuri, Panso, Mikiveri ja Pedajaga, kes vist tõesti pole ühtegi omakirjutatud näidendit lavale toonud. Küll aga on Panso ja Pedajas lavastanud mitmeid oma instseneeringuid.

Muide, minu suurimad teatrielamused ongi vist pärit sümbioosist, kui lavastaja on valinud aluseks tippkirjanduse ja toonud sealt oma instseneeringuga välja selle, mida ta tänapäeva vaatajele kõige olulisemaks ja endale hingelähedasemaks on pidanud (Panso „Inimene ja jumal“, Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja „Polonees 1945“, Šapiro „Isad ja pojad“, Nüganeni „Kuritöö ja karistus“ ning „Karin ja Indrek“ jt). Rõhutan seda näitamaks, et ma sugugi ei eita lavastajale vajalikku oskust ka ise sulepead pihus hoida.

Lugesid mu Toomperet kiitvatest ridadest välja tema loomelaadi vastandamise teistsuguse meetodiga töötavaile lavastajatele. Vabandan oma mõningase iroonia pärast, millega ilmselt selleks põhjust andsin, ja muidugi ma ei eita, et suurepäraste tulemusteni võib teatris jõuda eri teid pidi, kindlasti ka loo jutustamise asemel hoopis „voolava struktuuriga tervikut“ välja voolides, nagu rõhutad. Loomulikult olen saanud teatrielamusi ka lavastustest, mis on valminud lavastaja enda kirjutatud või proovide käigus loodud teksti põhjal. Seda eriti NO99s, aga ka Von Krahli teatris ja Tartu Uues teatris, kui piirduda eestimaiste näidetega.

Enamiku sinu kirjutatuga olen nõus ja mulle tundub, et murrad sisse lahtisest uksest ja kaitsed asju, mida ühelgi tervemõistuslikul teatriinimesel ei tule pähegi eitada. Kes võiks näiteks vaielda vastu, et „nüüdisaegses teatris kõlab proovis ka näitlejate hääl, sageli saavad sõna ka muusikalised kujundajad ja valguskunstnikud …“ jne.

Mulle tundub, et sinu pika artikli tuum on sõnades: „Vastandades ühte või teist teatrikeelt, ehitatakse üles barrikaadid, mille kasulikkuses julgen sügavalt kahelda. Kuna toidutaldrik on Eestis väike, siis selle nimel võideldes tahavad kõik end õigustada, sageli ka teiste arvelt, kuid tuha langedes võiks proovida pigem tunda huvi kui põlgust.“ Ka siin saab sinuga vaid nõustuda ja loota, et need sõnad polnud otseselt minu pihta sihitud. Kuigi pean tunnistama, et olles teatri aastaauhindade žürii liikmena pidanud aastatel 2017–2019 ära vaatama kokku umbes 300 kutseliste lavakunstnike loodud sõnalavastust, läheb teinekord huvi ülevalhoidmisega raskeks ning ka toidutaldrik ei tundugi nii kitsas olevat. Aga see selleks, kirjutan sulle, et täpsustada mõnd põhimõttelist asja.

Ütlesin pisut pealiskaudselt, et moodne etenduskunst eitab arusaadavat lugu. Sa vaidled sellele vastu, kuid tood ootamatult tõestuseks Juhan Ulfsaki lavastuse „Pigem EI“ Von Krahli teatris. Mulle tundub, et segad ära mõisted „etenduskunst“ ja „etendamiskunst“ selle brechtlikus tähenduses (versus Stanislavski „läbielamiskunst“). Lavastus „Pigem EI“, mis on lõppeva aasta minu üks vaimustavaid teatrielamusi (tänu autoritele Ulfsakile, Taavi Eelmale ja Eero Epnerile), kujutab endast puhast kodu- ja hästi kootud Brechti, millel pole minu arvates vähimatki pistmist etenduskunstiga, vähemasti selles tähenduses, milleks loodi Eesti Teatriliidu aastaauhind. Tsiteerin statuuti: „Auhinnaga tunnustatakse otsingulisi teatrivorme, mis põimivad eri kunsti- ja teatriliike“. Ilma otsingulisuseta ei saa vist ühtegi auhinda, aga eri teatri- ja kunstiliikide põimumist oli näiteks lavastuses „Lehman Brothers“ kindlasti rohkem kui lavastuses „Pigem EI!“.

Statuudi sõnastus pole mitte pealiskaudsuse tulemus, vaid vastupidi. Kolm koosolekut kulus teatriliidu juhatuses selle arutamiseks ning tolle auhinna eestvõitlejatelt Ott Karulinilt ja Hedi-Liis Toomelt sõnastuse anumiseks. Seepärast pole mõtet jätkata poleemikat etenduskunsti ja tema „loolisuse“ üle enne, kui sõnastame vähemalt endale, mida selle all täpsemalt mõistame. Mina pean etenduskunsti all silmas lavastusi, kus on segunenud sõnateater ja liikumisteater (sageli ka videokunst) sel moel, et lavastust ei saa üheselt kummagi määratluse alla paigutada. Just määratlematuse tõttu sündis ka spetsiaalne aastaauhind.

Üks võimsamaid elamusi etenduskunsti vallas on mulle olnud teatri NO99 „Kõnts“. Lugu küll polnud, aga kindlasti oli olemas teema ja ka sõnum, mis minu meelest sarnanes Tšehhovi „Onu Vanja“ sõnumiga. Kui mõelda, kas mulle meenub mõni etenduskunstiteos, mille aluseks on olnud lugu, jään vastamisel raskustesse. Sellest ei tulene aga kuidagi sellise teatrisuuna eitus.

Ütled õigesti, et sellised teosed algavad teemast. Nägin äsja Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastust „Inimesed ja numbrid“ (lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Mihkel Seeder). Kindlalt kuulub ka see hea etenduskunsti alla: lugu polnud, liikusid hoopis vaatajad ning dramaturgilise teksti asemel sai kuulata statistilist loengut. Aga kui selge teema ja kui oluline sõnum! Minu eitus etenduskunsti suhtes algabki sealt, kus teema jääb arusaamatuks ja sõnum ei jõua pärale. Mõnikord teeb selle mõni kunstitundlikum kolleeg mulle selgeks, annab n-ö võtme kätte. Teinekord aga ei tee ja siis hakkavad saalis istudes pähe tükkima paralleelid Mark Twaini „Huckleberry Finni seikustes“ kirjeldatud võrratu „Kuninga kaelkirjaku“ lavastusega. Selles seisnebki lool põhineva lavastuse erinevus teemal põhinevast: lugu võib olla kehv ja halvasti jutustatud, aga arusaamatu see üldjuhul siiski pole.

Julgen väita, et kui traditsioonilise teatri alla võib mahtuda rohkem andetust, siis etenduskunsti alla mahub rohkem šarlatanlust. Sugugi mitte tahtlikku: lihtsalt on inimesi, kes on veendunud, et see, mida nad oma lõbuks teevad, ongi kunst, ja seepärast peab ühiskond selle kinni maksma, sõltumata sellest, kas see üldse kellelegi korda läheb ja pärale jõuab või mitte. Ja Mark Rothko mustad (või punased) pildid ei puutu siin asjasse. See, et need sadadele tuhandetele inimestele korda lähevad, on fakt, nagu ka see, et kui mina (või isegi sina) peaksin ühe lõuendi mustaks värvima, ei annaks see mingit õigustust nõuda, et ühiskond selle harrastuse kinni maksaks.

Teine teema, mille üle tahan arutleda, on lavastajate loodud dramaturgia õigustatus. Nii eesti kui ka maailma teatrilugu on siiski tõestanud kahe andelaadi erinevust. Muidugi on erandeid, kuulsaim neist Molière, aga sel juhul omandavad nende näidendid iseväärtuse ja jõuavad aja jooksul paljude teatrite mängukavva.

Kas Eesti teatriloos on midagi sellist juhtunud? Tätte ja Kivirähk lähevad ajalukku päris kindlasti ikkagi dramaturgidena, mitte kirjutavate lavastajatena. Režissööride endale kirjutatud tekstidest on minu teada kahel korral korduvkasutamist leidnud vaid Epneri, Ojasoo ja Semperi „GEP“. Loomulikult ei tulene sellest keeld lavastada omaloodud tekste.

Kirjutad ilusasti, et kui keegi tahab laval rääkida otsesõnu Rattast või Seedrist, siis ei pea ta selleks tingimata kasutama „Richard III“. Muidugi ei pea, aga kirjutagu siis paremini kui Shakespeare. Kiitus Mari-Liis Lillele suurepärase „Väljast väiksem kui seest“ eest (koostöös dramaturg Maria Lee Liivakuga), aga EKREst on kõnelnud väga mõjuvalt ka Kertu Moppel Gorki „Väikekodanlaste“ abil. Ning mis võiks olla selle vastu, kui keskkonnahoiu ja olupoliitika kokkupõrget näitaks keegi radikaalsemalt kui Ibsen „Rahvavaenlases“, aga … Dokumentaalteatri, kus on Eestis oivalisi saavutusi tänu Merle Karusoole, aga ka teatrile NO99 ja Eero Epnerile („Ühtse Eesti suurkogu“ ja „Savisaar“) ning Lillele ja Piigile, jätame arutluse alt välja. Siin on autori ja lavastaja (osaline) kokkulangemine õigustatud ja ka paratamatu, sest inimesed ajavad tõesti selgelt oma asja. Ilukirjandusliku dramaturgia puhul määrab hinnangu ikkagi resultaat, ja mis teha, kui teinekord hakkad saalis istudes kuulma raha kõlinat, sest ei julge ometi lavastajat lihtsalt väheses lugemuses kahtlustada.

Rõhutades, et paljudes asjades mõtleme sarnaselt, jõudsin ootamatult tulemuseni, et mis tahes teemal positiivset näidet tuues põrkasin kokku nimega Eero Epner: dramaturg, teatrijuht, lavastaja, nüüd ka näitleja-etenduskunstnik ja etenduskunsti aastaauhinna 2019. aasta laureaat ning küllap ka 2021. aasta nominent. Äkki sa mõõdad kõiki ja kõike enda järgi?

Ikka su tegemisi huviga jälgides

JAAK ALLIK

1 Eero Epner, Nüüdisteater keset üldistusi ja vastandumisi. – Sirp 30. X 2020.

2 Jaak Allik, Usaldage mind! – Sirp 9. X 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht