Vastulause – Mõned õiendused Jaak Alliku artiklile „Vabaduse hõng Narva teatrilaval“*

ALLAN KALDOJA

Esmalt tänan Jaak Allikut festivalil toimunu kena kirjelduse eest. Kuna Allik on Eesti kogenumaid teatrimõtlejaid, on tema hinnangud („Narva Vabaduse festival oli vaieldamatu kordaminek“, „Hinnatavaim, mida festivaliga saavutati, oli Eestis tõsise rahvusvahelise draamakunstifestivali hinguse taastamine“) korraldajatele rõõmuks. Narva Vabaduse festival oli Vabale Lavale esimene korraldada ning praegu pole kindel, kas tulevik järge toob, mistõttu pean ajaloo tarbeks siiski vajalikuks õiendada mõned valeväited, mis on autoril artikli lõpulõiku „Festivali tulevikust“ sisse lipsanud.

Nii ütleb Allik: „200 000 euroni küündinud eelarvest kattis Narva linn 10%, riik (kultuuriministeerium, kultuurkapital ja EAS) 40%, pool vaja läinud summast laekus erakapitalilt.“

Faktiliselt korrektne olnuks sedastada, et 200 000 euroni küündinud eelarvest kattis Narva linn ligi 10% ning riik (kultuuriministeerium ja kultuurkapital) ligi 8%. Suur abi oli EASi turismitoetusmeetmest (ELi vahendid), mis toetas Vaba Lava korraldatud festivali ligi 30% ulatuses festivali eelarvest, samuti Integratsiooni Sihtasutuse toest (ligi 10%). Suurimaks toeks Vabaduse festivali korraldamisel oli aga erakapital, kellelt laekus 40% festivali korraldamiseks vajalikust rahast, mis on selliste festivalide puhul Eestis üsna erakordne tulemus. Vabadus ja Narva on olulised ka ettevõtjatest metseenidele.

Allik kirjutab: „Paraku jäi narvalaste osalus tagasihoidlikuks ega ületanud kindlasti seda 10%, mida linnapea oli söandanud festivali toetuseks eraldada.“

Siin on taas ilmne faktiviga (sellise väite esitamine on iseenesest absurdne ning eeldab, et Allik tunneb kõiki narvalasi nägupidi ja seisis etenduste eel ukse juures neid kontrollimas). Korrektne oleks öelda, et narvalaste osalus festivalikülastajate seas oli ilmselt kokku umbes kolmandik. Mõnel etendusel (nt „Kantgradi“ ja „Säh, õgi!“ teistel etendustel) ilmselt ca 90%. Arvestades, et linna elanikel pole aastakümneid olnud regulaarset teatrikülastuse võimalust ning alles Vaba Lava Narva teatrimaja avamine 2018. aasta lõpus on siia muutuse toonud, on see esmakordse festivali puhul väga hea tulemus.

Erilist rõõmu pakkus paarikümne kohalikust noorest vabatahtliku tagasiside: nad olid oma linna ja festivalil osalemise üle siiralt uhked. Olukorra loomine, kui Narva noortel oleks lisapõhjus oma kodulinna üle uhke olla, on Vaba Lava Narva tegevuse üks peamisi eesmärke ja on rõõm näha, et seda hakkab vaikselt juhtuma. Nii oli Vabaduse festival muu hulgas integratsiooni tegelik teostaja, õigustades sellega ka Integratsiooni Sihtasutuse toetust. Järgmisel festivalil on kohalike osalus kindlasti veel suurem.

Linn teenis oma eraldatud 20 000 eurost suure osa ilmselt juba festivali käigus tagasi: festival ja selle külalised kulutasid Narvas ja piirkonnas toodetele ja teenustele kokku hinnanguliselt 200 000 eurot. Mõju, mida festivalipaiga staatus linnale pikaajaliselt annab, on loomulikult suurem. Festivalil osales külalisi 15 riigist ja peaaegu kõik delegatsioonid uurisid, millal toimub järgmine Vabaduse festival, kuna esimesel festivalil osalenute jagatud info peale tuntavat nende koduriikides järgmisel festivalil osalemise vastu suurt huvi. Just nii tugeva kultuurilise ja sotsiaal-majandusliku mõjuga sariüritust luuaksegi.

Allik kirjutab: „… katse teha teatrit seljaga kohalike elanike poole viib mõtte paratamatult kurvale paralleelile ameeriklaste ponnistusega eksportida Afganistani demokraatiat.“

Vabandan, kuid siin avaldub ilmselt kirjutaja kummaline mentaliteet, kui ta käsitleb inimeste kirjut seltskonda ehk narvalasi mingi ühtse massina, kelle poole festival olevat olnud seljaga – see on üsna piinlik väide. Narvas elavad erisugused inimesed, noored ja vanad, kultuurisõbrad ja teatrikauged – selles mõttes on Narva tavaline linn. Peaaegu kõigil festivali etendustel oli kohal palju kohalikku noorema põlve intelligentsi. Minu poole on pöördunud mitukümmend narvalast, kes on südamlikult tänanud festivali korraldamise eest (selline südamlikkus on minu kogemust mööda üks Narva meeldivatest eripäradest), ja öelnud, et nii ägedat ja sügavat kultuurisündmust pole selles linnas nende ajal varem olnud. Vabatahtlikest ma juba kirjutasin.

Kinnitan, et kuna vaba valiku võimalusi on Narvas vähem kui näiteks Tallinnas, on Narva Vaba Lava olulisus linna elanikele suurem kui ükskõik millise Tallinna teatri tähtsus eraldivõetuna Tallinnas, kui ehk sümbolväärtusega rahvusooper välja arvata. Narva Vabal Laval on paari tegevusaastaga, millest suur osa on möödunud pandeemia rüpes, tekkinud oma püsipublik, kellele teater linnas mõjub kui avali õhutusaken. Asjast ausalt huvitunu ei saa seda mitte märgata.

Allik mõtiskleb: „Kas meie vaba riik aga on nii rikas, et maksta kinni maailma eri otstest siia lendavate ja vabadusest jutlustavate teatritruppide esinemise teistest maailma otstest kohale kutsutud külalistele. Ehkki sellises missioonis oleks õilsust.“

Nagu eespool kirjutasin, maksis meie vaba riik Vabaduse festivalile toetust napilt 20 000 eurot ehk alla 10% festivali eelarvest. Seega on tsiteeritud mõtisklus alusetu. Maailmatasemel teatrisündmuse Narvas maksis lõviosas kinni erakapital, Eesti riik kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali kaudu oli seekord väiketoetajate reas. Küll aga võib tekkida küsimus, kas meie vaba riik peab maksma kuuekohalisi toetussummasid tema enda asutatud ja finantseeritud riigiteatrite Tartu-gastrolliks (festival „Draama“). Või tasuks riigil investeerida muu hulgas just meid ümbritseva maailmaga kontaktis olemisse, mis kohaliku teatritiigi konnade kuningriigiks kasvamist edasi lükkab? Jäägu see küsimus mõneks tulevaseks aruteluks.

Ettepanekuga luua Narvas hübriidne munitsipaal-riiklik Vaba Lava läheb Allik vastuollu omaenda teksti avaosaga, kus kirjeldab põgusalt Narva kohaliku linnavõimu olemust ja tegevust. Olgu see siin veel kord mustvalgelt sõnastatud: praeguse Narva linnavõimu osalusel juhitav munitsipaalne Vaba Lava ei oleks Vabaduse festivali korraldanud ning see tõelise rahvusvahelise festivali vaim poleks linnas hõljunud.

Rääkimata sellest, et püsitrupiga riigiteatri rajamine ja pidamine oleks Vaba Lava mudelist eri hinnangutel viis kuni kümme korda kallim (nt Rakvere teatri sümpaatset tegevust toetab maksumaksja aastas ca 1,6 miljoni euroga), publikule pakutav repertuaarivalik väiksem (2019. aastal nägi publik Narva Vaba Lava saalides kokku 37 (!) lavastust) ning kogu see suund oleks vastuolus Eesti tänapäeva ja prognoositava tulevikuga, mil enamik kultuuris loojanategutsejaid, sealhulgas näitlejad, on vabakutselised (ja Vaba Lava on neile üks suurimaid tööandjaid).

Vaba Lava probleem kultuuriministeeriumiga seisneb selles, et Vaba Lava on isetekkeline, süsteemiväline, kuid elujõuline, viljakas ja tõhus. 13 töötajaga teatrikeskus hoiab töös kaht teatrimaja, kus toimub aastas kokku ligi 500 üritust. Meie kuraatorprogramm on oma sisu ja teostuse eest pälvinud Eesti kõrgeima teatriauhinna. Vaba Lava on korraldanud teatriüritusi, mis väljuvad kitsamas tähenduses kultuuriürituse mõiste piirest (nt 31. V 2021 lavastuse „Error 403“ esietendus, millel osales teiste seas kolm presidenti ja kolm välisministrit) ja nüüd ka tõelise rahvusvahelise teatrifestivali Narvas, ida ja lääne kohtumispaigas. Seda kroonilise riigipoolse alarahastuse tingimustes. Vaba Lava teenib lõviosa oma eelarvetulust ise, kuid kuna teater on riigi poolt rahaliselt toetatav (mis on hea ja õige), ei saa ka Vaba Lava sel „turul“ riigi toeta konkureerida. Alates Narva teatrimaja avamisest pole aga riigi toetus muutunud, püsides jätkuvalt ca 300 000 euro juures aastas ehk samal tasemel, mis ta oli ühe, Tallinna teatrimaja puhul. Kahe teatrimaja puhul on arusaadavalt vaja ligi kaks korda suuremat toetust riigilt ning ka siis oleks Vaba Lava üks Eesti efektiivsemaid teatriasutusi, mis teeniks ca 55–60% oma tulust ise. Iga tark süsteem toetaks sellist isetekkelist võrset, mitte ei üritaks seda „kehtiva reglemendi raamesse“ suruda – loodame, et selle äratundmiseni jõuab ka kultuuriministeerium, kuni Vaba Lava veel elus püsib.

Nüüd, kui need nüansid korras, ei jää üle muud kui tänada veel kord Jaak Allikut põhjaliku ülevaate eest. Aitäh!

Allan Kaldoja on Vaba Lava nõukogu esimees.

* Jaak Allik, Vabaduse hõng Narva teatrilaval. – Sirp 3. IX 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht