Veel kord laulu- ja tantsupeost, snoobitsemata

Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastuse „Performance STLis“ sisu on tähelepanuväärne ning lähenemislaad värske ja vajalik.

VALLE-STEN MAISTE

Sõltumatu Tantsu Lava „Performance STLis“, lavastajad Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov, kunstnik Oliver Kulpsoo. Esitavad Kai Valtna, Raido Mägi, Anumai Raska, Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov. Esietendus 28. III Sõltumatu Tantsu Laval.

On olnud aegu, kui ühiskonnaelu on tajutud asise, raamistavana, ning janunetud piireületavast kunstist kiirguva vabaduse järele. Lähisajandil on aga nii kunsti- kui ka elurindel esinenud eruptsioone, mis pole hämmastanud mitte ainult kitsarinnalisi väikekodanlasi, vaid vahel koguni modernismieritisele enamasti vastuvõtlikke „väärastunud maitsega mandunud isendeid“. Tuntus ja edu pälvitakse meie ajal mis tahes alal ju ikka peedile, pesumasinale ja millele tahes üsna valimata taha keerates.

Antikombeline piiriületus lokkab ühiskonnaelus kultuurist enamgi. Bulvarilehe veerud on jahmatavamad kui ärritada üritav kunst. Esipoliitikud on nüüd varga- ja ahistajakooliga kulid, kes näevad perspektiivi Endlösungi-ürituse taaselustamises, et koondada natse ja „ärritada liberaale“. Postimees24, Heimar Lenkide ja Donald Trumpide toel on ühiskonnaelu ja nihilistlik klounaad sulandunud. Davai, lets karneval, chiquitica bombón! Dändielemendil ei puudunud oma võlu fin de siècle’i vaimus lokaalis. Savisaare sabaliputajatest endise kooli- või Moskva TV saatejuhi kohmakas esituses tekitab see ent seede­kulglas vastureaktsioone.

Juhan Peegli vaimus avalikkuses ei olnud eksperimentaalveergudelgi sünnis žongleerida stiilis „Kes tappis Urmas Oti?“. Tänapäeval kasutab selliseid võtteid raha teenimiseks riikliku peretelevisiooni saatejuht. Informatsioonivalla uperpallides võib näha Hegeli absoluutse vaimu triumfi perversset teostumist, on arvanud (stalinismi homo­vabastusliikumiseks pidav kasulik idioot, aga teravapilguline esteetik) Gianni Vattimo.

Kui kloaak on hõlmatud … Ent turuühiskonna ja tehnoloogiliste meediumide fantasmagoorias on ka kunstid Vattimo meelest olelenud ilma igasuguse metafüüsilise maskeeringuta, eksistentsi autentse põhja otsinguteta.¹ Uudsuse ja kuuldavuse nimel võidu tõmblemises on kultuur hingeldanud halli keskmikuna. Müügi-, tähelepanu- ja tarbimisväärtuste meres pole mõjuvat endale kohast positsiooni leitud, pigem on kunstnikud instrumentaalse efektitsemiskire valdkonnaüleseks muutudes andunud sellele erilise arrogantse ekstra­vagantsiga.

„Sukeldutakse kangelaslikult sõnnikukuhila elavasse fermenti ja kõigesse halba, et seda poeesia abil süüst lunastada,“ kirjutab Jacques Maritain „Kunstniku vastutuses“. Mitte ainult Tšehhovi kangelasi ei istutata tsikli selga lootuses, et sisukus ja mõte iseenesest pihku potsatavad. Charlotte Roche’i „Märgala“ tüüpi romaanid, kus erotomaan rahuldab kirgi avalikes tualettides võõra rooja abil, tulvavad peale, trend ei ole kuhtumas, kinolinal praetakse spermat jne.²

Teatud pagas on niisiis loodud ja pole võimatu, et XXI sajandi alul ei ole sporaadiliste eksperimenteerimis- ja vormipööritustuhinate viljadest karjuvat puudust. Vormimängurite ponnistused ei kuku alati välja mehise ja mõistliku ühiskonnakriitilise vastu­aktina. Teinekord on purkilaskmine ka lihtsalt purkilaskmine. Nii võiks kunstnik taiest luues vahel ehk mõelda kontseptsioonilegi ning püüda intuitiivseltki tajuda, kuidas võiks plaanitav sobituda mõnda vaimselt püsivasse sisulisse tervikusse?

Ometi tuleb kultuuris, sh eesti teatris Undist ja Von Krahlist Mart Kangro & Co-ni ikka tõdeda, et mõjuv kunst sünnib käsikäes leidlike stiiliotsingute ja -uuendustega. Tänavusedki suurimad teatrielamused on olnud valdavalt avangardset laadi ja pärinevad eks­perimentaalse mainega institutsiooniväliste katuste alt. Meenutagem või Arolin Raudva, Katrin Kreutzbergi, Mari-Liis Eskussoni ja Alise Bokaldere lavastust „All That Goes Right“ („Kõik, mis läheb paremale“), Joonas Tageli lavastust „A Good Run“ („Tubli jooks“), mitut Madli Pesti artiklis „Viisik veniva etenduskunstide mõiste vallast“ (Sirp 17. V) kirjeldatud lavastust jm.

Soovides veidi vastanduda, võtan siinkohal vaatluse alla vaid Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastuse „Performance STLis“, mis äsja etendus ka SAALi biennaalil. See vääriks viit erilaadset eritelu, mitte ei peaks leppima veeruga viietaieselises ühisevalvatsioonis, kui iga pisipursuikitš saab topelt­lehekülje. Lavastusel „Performance STLis“ on olemas tähelepanuväärne sisu ning maneeriga eputajate ja tähelepanuvajaduse all kannatajate pastiššide ajastul värske ning vajalik lähenemislaad, hea täiendus Jaak Tombergi kirjeldatud osalusteatri muutumisprotsessile.³

Antibowie’likkus, identiteeditruuduse tagasitulek. Allan Vainola on meenutanud, et Vennaskond oli abituimate oskustega bänd meie 1980. aastate muusikajumalannast niigi hüljatud punklavadel, aga pälvis ometi tormilisima vastuvõtu. Sisemise veendumusega tehtud kunst imponeerib tänapäevalgi hingetust virtuoossusest enam. Suvaliste selgroota, ent suureliste piiriületuste vohades on teretulnud pigem teatav antibowie’likkus, tagasipöördumine identiteeditruuduse, rõhutatud isiklikkuse juurde, aga ka kaasamine, lava ja publiku vahelise piiri kahandamine, pungile omase igameheosaluse taastamispüüd ning koguni sellega seonduv amatöörlik iseõppijalikkus.

Niisugused jooned kordusid arvukate sellesuviste elamuste puhul. Tänavuse „Viljandi folgi“ mõjuvaima etteaste tegid Liivi kubermangu chola’d, rühmitus Naised Köögis. Nende esikplaati kuulates tundus, et nii äpu ei saa olla isegi halvim Untsakate tribuutbänd. Nüüdseks on sest kohutavast toorikust koorunud ent armutute naisšovinistlike nootidega soouuringutsirkus. „Siiruse endana“ esineda püüdev Kristiina Ehin on muidugi esimene, kellelt eputamist ja poose maha raputada annaks. Ent erinevalt valdavalt põhiharidusega poprokkaritest ei puudu vaid magistritest koosneval helina- ja regiräpigrupil kindlakujuline identiteet ja isiklikult läbi tunnetatud oluline sõnum.

Leslie Laasner võib ju meisterlikult vallata lugematuid registreid ja lavastuse „sugu: N“ tähe Evelin Võigemasti kaasabil tehtud lugu „Naine“ mõjuda hea, vajaliku ja võimsana, ent kui sellega turustatakse ühtlasi kaubamaja ja lastakse uusvariandis laulu väänata meesšovinistlikus võtmes, naudid pigem amatöörlikku identiteedikindlust. On ju ka võimalik, et poose ei võeta ega varieerita müügiks või nartsissistlikult selleks, et olla cool, vaid kui ülepea maneeritsetakse, poosetada ja cool olla püütakse, siis seetõttu, et asjadele, millesse usutakse, mis puudutavad ning muret teevad, mõjuvust lisada.

Just niisugune näib olevat näiteks briti publiku hetkelemmiku Idlesi imagoplaan. Vaatamata Glastonbury headliner’i Stormzy, Travis Scotti, Lana Del Rey jpt osalusele oli Idles tänavuse Gdynias toimunud festivali „Open’er“ peaelamus. Pealtnäha külvavad Bristoli „mittepunkarid“ toorest, brutaalset raevu, mida võiks kadestada iga hard-, metalcore- ja skinhead’ide bänd. Lähemal vaatlusel esilduvad käramootorist aga eripärased ülilahedad tüübid. Ei haju kahtlus, et jõuk on äsja hullumajapalatist plehku pannud, paeluvad nad siis selle kiuste või seda enam.

Trummi taob veidrate okulaaridega Al Bundy pihkutagujatega sarnane nohik. LGBT-värvides rihmaga bassimees näeb välja nagu ärapööranud ZZtoplane. Üks kitarrist kepsleb ringi kui hipsterhirveke. Teist kitarri mängiv Frank Zappat meenutav alukate väel tegelane ei püsi aga absoluutselt laval. Samal ajal kui bändiliikmed kipuvad publiku sekka, utsitatakse kuulajaid püünele ja leitaksegi sellid, kes rütmikitarri partii ära suudavad teha. Rokikultuurile omase marguspildiliku jõmmjauramise asemel röögib supervormis Joe Talbot ent harali esihammaste vahelt lakkamatult süljelärakaid tulistades: „I’m a feminist! I love immigrants! Fuck you, machos!“ Jne.

Popkultuuri modellilik tehislikkus, staarikultus jm stereotüübid saavad siin pisut ruditud. Idlesi lavaolekus on üksjagu maneere, ent need mõjuvad kui loomu­likkuse ja inimlikkuse tagasi­toomine fabritseeritud formaalsuseks muutunud muusika-show’de masinavärki. Bändi lugudes räägitakse vahetult isiklikest muredest, traagilistest perekondlikest läbielamistest ja kaotustest, briti meditsiini- ja hooldussüsteemis kogetud kibedusest, eraelulistest toimetulekuraskustest. Rohke higi kõrval on laval ehedaid pisaraid, sooje kallistusi.

Tehnilise ja egotsentrilise krohvita isiklikkus. Sellesarnast suundumust näeme ka lavastuses „Performance STLis“. Publik istub kus tahes, erisugustel postamentidel, etendajatest kõrgemal, vaid rahvatantsupedagoogiks kehastunud Kai Valtna tänitused ja laulupeokõne saavad ette kantud jumalaga kõrvuti lae all. Näitlejad eristuvad vaevu külastajatest, on käeulatuses, kõnetavad vaatajaid, liites aktiivsema osa publikust tulemuslikult etendusega. Trupp pakub publikule šokolaadi, õlut, tõmmatakse koos suitsu, lobisetakse hetkemeeleolu ja tõsisemate teemade üle.

Ruslan Stepanov on üle kümnendi olnud Vanemuise teatri balletiartist ja -lavastaja, tunneb akadeemilisi vigureid, muidugi ka nüüdistantsu akrobaatikat, semiootikat jm abrakadabrat. Raido Mägi teab tantsustrukturalismi peensusi, sadu 10 000 korduse toel omandatavaid liikumistrikke jne. Aga milleks need tehnilised imed, kui vaataja vaim ei nihestu ega kasva, kui etendajad valdavad küll meisterlikult vormi, kuid sisuline puude mängitavaga jääb ähmaseks? Stepanov viskab paar hundiratast, tehakse pealtnäha lodevaid karikatuurseid väänlemis- jm numbrid, Mägi koristab saali …

Pelgalt seetõttu, et oled omandanud nt väljendusrikka psühholoogilise esituslaadi, pole põhjust rinda kummi ajada. Shakespeare’i, Tšehhovi ja Bulgakovi tekst ei anna tehtavale iseenesest ajatut kõnekust, iseäranis kui etendaja ainest sisuliselt ei hooma, pärides asju, nagu miks „Meistrit ja Margaritat“ sõjaeelsel ajal ei mängitud?⁴ Mati Undi intellektita lavastajata võib Bulgakov nõnda piinlikuks osutuda või on laval kunstlik tühjus. On siis mõtet teatrikoolis õpitud pooside toel punnitada laval iseteadlikult mõnd koolikaanoni puuslikku esitada?

Lavastuse „Performance STLis“ trupp on andekas, teeb head asja, ent ei püüa tehnilise krohvi taha pugedes uhkena üle kaasaelajate upituda. Esinetakse iseenestena, arutletakse selle üle, mis imelik ja muret teeb. Katrina Helstein kõrvutab lavastuse atmosfääri vabade ja vahetute köögiaruteludega totalitaarses Nõukogude Liidus.⁵ Tabav, kui võrdleme selle lavastuse siirast isiklikkust teatri ja popi tehislikkusega. Kunstioskusi kasutades esitati mõned etüüdid, ent etteastes oli demokraatlikkust, vahetu kaasamõtlemise tekitamise ja tagasiside saamise soovi. Vaatajaidki püüti ajendada oma mõtetega esile astuma, otsekui punkkultuuris, kus igaühel oli bänd.

Raske on olnud … Sisuliselt vaadeldakse lavastuses meie jms postkoloniaalsete ühiskondade kalduvust kompenseerida globalismiajastu identiteedikriisi elutu arhailise vormi külge klammerdudes või oma ohvripositsiooni ülerõhutamise abil, selmet kuidagi huvitavalt või elutervelt tulevikku vaadata. Valtna kehastatud tantsujuht loeb ette soo- ja lembekäitumise ainetel rahvatantsu manuaali: „Tüdruk keerutab ahvatlevalt poisi ees, tantsu teises faasis keerab selja, eemaldub uhkena, siis poiss teeb tagasi, nüüd ühinevad … Kuulake siis, saaksite ometi aru, millega me tegeleme …“

Rividistsipliiniga sisendatud tehnilised võtted ning mitte ilma anakronismitilgata ja lõpuni emotsionaalselt intelligentne sisu. Siis tuleb keegi, kellele ka meeldib tantsida, on aga käinud Berliinis või Viinis, kus ristati oktoobri- ja meikimisfestivali formaate. Kõik tasuta, ainult et mitte tavapärases stiilis „Bratwurst in dein Sauerkraut“ nagu Rammsteini „Pussy’s“, vaid liitrised kannud, vorst ja kapsas on priid naistele, meik meestele. Aga pedagoog ja „isamaalise“ ajalehe koduloo- ja peresuhete hoidja ütlevad, et niisugused elemendid meie rahvuskultuuriga ei ühildu, moodustame või siseministeeriumi all jämedakaelaliste sanitaar­salgad.

Mis siis aitab rahvuskehandil püsida või seda tüürida? Valtna laulupeopedagoog jätkab, nüüd juba püha tule kõrval peopuldis, nagu flegma Mussolini: „Raske on, raske on olnud meie ajalugu, rasked on olnud proovid, raske on siin praegu teie ees seista, leida sõnu ja kõneleda. Aga me teame, saame aru, et neil hetkil, vaatamata kõigele, me tunneme, et elame, et kestame. Eesti ei tagane, kui vaja pöörame Lasnamäe taas ümber. Meie ei alistu, nemad peavad ära minema, jättes meid ja meile kuuluva, vabandades kõige, kõigi aastasadade, kogu möödunud õiglusetu aastatuhande eest. Meie olemus on puhas õiglus, tõde, tulevik …“

Mis silmakirjalikkus? Sama rahaga, millega tõsteti hauast välisministri jm positsioonidele trobikond Venemaalt revanši ja vabandusi nõudvaid oma aja ära elanud „isamaalisi“ pürjeleid, antakse välja üht eliidi ja rahamaailma ülimuslikkust ning kalkust ja ebainimlikkust jutlustavat raamatusarja, kus tögatakse kolonialismi ja imperialismi häbenemist õige lopsakalt. Vasakliberalistid aheldavat valget meest juudalikult süütunde türanniaga, valehäbiga sõja, holokausti, rassismi jms esilekutsumise pärast. „Vallutamine ja kaotajate väärkohtlemine on ju osa enamike maa peal elavate rahvaste ajaloost,“⁶ teatab meile Hardo Pajula maale toodud järjekordne sõdalane. Unustage ära, saage üle oma alandustest, nõrgukesed.

Siinne vaade ja vaadeldav võiks ehk kanda ka pealkirja „Mikk Pärnitsana laulupeol, osa II (alati lahjem kui esimene)“. Lavastuses „Performance STLis“ pole aga hoolimatust ja viha nagu nimetatud klähvitsa sõnavõtus, seda saab nautida ka kodumaad ja rahvuskultuuri armastades ning rõõmu tundes, et su lapsed on käinud laulupeol lausa laulja, tantsija ja orkestrandina rööpräheldes. Juubelilaulupeo kajastustes kõlas palju selle ettevõtmise identiteeti ja mõtet puudutavaid küsimusi ning üksjagu tähenduseta mõminat vastuseks. Ehk lubada nähtusel lihtsalt areneda, muusikaliselt, aga ka sotsiaalse silmaringi osas?

Niisugust mõtlemisainest pakuvad Venemaalt tulnud juut ja eestivenelane, põimides etenduskunstide, köögivestluste ja ka filosoofialoengu elemente. Viimastki veidi amatöörlik-isiklikustatud viisil, nagu Briohny Doyle,⁷ kes on andnud uue hingamise mentaliteedi- ja eraelu ajaloole, mis on samuti kaldunud tähelepanu tootvat ainest leida üritades kohati ülemäära higistamise, pissimise jms protsesside renni. Doyle ei vaatle täiskasvanu olemise kriteeriume ja tähendust ajaloos mitte uurija, vaid huvilisena. Käsitluse teeb tugevaks ajalooteadmiste kõnekaks muutmine milleniumlase igapäevaelu küsimuste kaudu.

Tore, et leidus punt eestlasi, kes juudi ja venelase teemapüstitusega kaasa tulid, „Performance STLis“ on mõnusalt värske tuuleiil meie pidevalt kinnikiilumisohus kultuurielus.

1 Gianni Vattimo, Modernsuse lõpp. EKS, 2013, lk 59 ja 123.

2 Osundatud on Jaan Toomiku filmile „Maastik mitme kuuga“.

3 Jaak Tomberg, Koostööl põhineva ühiselu võimalikkusest. – TMK 2019, nr 6.

4 Unt ja Bulgakov. Mati Undi e-kirju Irina Belobrovtsevale. – Looming 2019, nr 7.

5 https://blogi.kultuur.info/katrina-helstein-tsensuurita-koogikultuur-ja-positsioonide-vahetamise-oskus/

6 Douglas Murray, Euroopa kummaline surm. Post Factum, 2019, lk 179–202.

7 Briohny Doyle, Adult Fantasy: searching for true maturity in an age of mortgages, marriages, and other adult milestones. Scribe, 2017.