Veider lugu poisist, kes suhtleb punase jänesega

VAT-teatril on õnnestunud tõstatada küsimused, millega maadlemisest ühelgi noorel ilmselt pääsu ei ole.

LIINA VALDRE

VAT-teatri „Estonian hikikomori“, autor Tiina Laanem, lavastaja Margo Teder, kunstnik Liina Unt, valguskujundaja Triin Hook, videokunstnik Rivo Laasi. Mängivad Kristiina-Hortensia Port, Martin Kõiv ja Meelis Põdersoo. Esietendus 24. III rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Üks riiul, laud ja tool, laual arvuti, toa nurgas voodi. Kõige tavalisema korteri kõige tavalisem magamistuba, ainult selle vahega, et selle toa uks on seestpoolt lukku pandud, kuna selle toa asunik, 20aastane noormees nimega Kelvin (Meelis Põdersoo), on otsustanud maailmaga suhtlemise lõpetada.

Kelvin kehastab inimest, keda jaapani kultuuris nimetatakse hikikomori’ks, erakliku eluviisiga noort, kes väljub oma toast nii harva kui võimalik ning on ennast nii-öelda ühiskonnast taandanud. Põhjusi on mitmeid, aga enamasti tuuakse esile suutmatus kohaneda Jaapani ülirange, nõudliku ja rigiidse ühiskondliku süsteemiga.

Kuigi pärit Jaapanist, on siiski tegemist universaalse mõistega. Ka Eesti sotsiaalteadlased on meie noori võrrelnud hikikomori’dega ning kirjeldanud olukorda, kus noorte usaldav suhe ühiskonnaga on kadunud ning asendunud pideva võitlusega või, kui võitlusest ollakse väsinud, siis tõmbutakse oma siseilma. Just sellisele psühholoogilisele kuvandile vastab Kelvin, kes on kaks korda üritanud astuda ülikooli, kuid mõlemal korral pole see õnnestunud. Tööl ta ei käi ning elab koos emaga, kellega suhtleb vaid läbi kinnise toaukse.

Päris üksi Kelvin oma toas siiski ei ole. Tema kaaslaseks on hiiglaslik punane jänes (Martin Kõiv). Jänes on Kelvini hallutsinatsioon, kellega peetud dialoogid aitavad publikul paremini mõista noormehe sisevõitlusi. Eraklik noormees, kellel hallutsinatsiooniks hiiglaslik jänes, tekitab automaatselt paralleeli USA kultusfilmiga „Donnie Darko“, kus Jake Gyllenhaali kehastatud Donnie’t külastab aeg-ajalt hiiglaslik jänes Frank, keda näeb ainult Donnie ning kes tõukab ta ohtlikele ja sageli destruktiivsetele tegudele.

Kui Donnie’t külastav Frank on pigem sünge ja hirmutav, Donnie’ tumedam pool, siis Kelvinit külastav hiiglaslik punane jänes on, vastupidi, noormehe helgem pool, see pool, kes ei ole veel lõplikult loobunud ja alla andnud. Ta ei lase Kelvinil lõplikult inimestest irduda ja sunnib ta päästma Katja (Kristiina-Hortensia Port) lumehangest, kuhu tüdruk on aknast hüpanud, et pääseda teda taga ajavate kantide eest.

Katja on üle pika aja esimene inimene, kelle Kelvin oma tuppa toob. Kelvini kõrval on Katja kui sõõm värsket õhku. Ta paneb kahtluse alla kõik, mis Kelvin oma toas luku taga nii-öelda välja on mõelnud. „Elamine nõuab julgust.“ „Inimesed annavad liiga kiiresti alla ja loobuvad.“ Just selliste lihtsate tõdedega üritab Katja tõmmata Kelvinit välja august, kuhu too on pugenud.

Kui Veiko Märka Eesti Päevalehes ilmunud arvustuses¹ nurises, et Meelis Põdersoo Kelvin on liiga nunnu ning liiga vähe masendav, siis selle kriitikaga ei taha ma nõustada. Jah, on küll nunnu. Ei, tõepoolest ei ole väga masendav. Kuid see ei ole puudus, vaid näitab, et kuigi Kelvin on ennast maailma eest peitnud, on ta siiski valmis selle peitusemängu ka ükskord lõpetama. Põdersoo Kelvinis on pooltoone, tema mäng mõjub veenvalt.

Kristiina-Hortensia Pordi kehastatud Katja on karikatuursem tegelaskuju. Lõhkised sukad, kõrged kontsad, millel ta rohkem koperdab kui kõnnib, hoogne ja kohati isegi vulgaarne kõneviis. Temas on energiat ja temas on värvi, kuid ühtlasi on temas soojust, lihtsust ja elujõudu. Pordi kehastada on lavastuses ka teine roll, Kelvini ema, kellest me näeme küll vaid läbi ukse paistvat varju. Ema tegelaskuju toob lavastusse Kelvini loo kõrvale veel ühe sotsiaalselt valusa teema – eestlaste massilise välismaale töölemineku. Koolisööklas töötava ema unistus on minna Soome koristajaks.

Hikikomori-kultuuri ja välismaale lahkumist on sidunud ka kirjanik ja blogija Triin Loide: „Pole suurt vahet, kas istuda oma toas maailma eest peidus või elada oma elu riigi- ja ühiskonnakaugena, liikudes sihitult ja kohta valimata ühelt lihttöölt teisele.“² Sellest tõlgendusest lähtuvalt võib väita, et hikikomori’sid pole selles lavastuses mitte üks, vaid kaks, nii Kelvin kui ka tema ema.

Eraldi tähelepanu väärib ka lavastuse tekst. Tegemist on nimelt esimese konkreetse koostööga VAT-teatri ja loovkirjutamise kooli Drakadeemia vahel. Kaks aastat tagasi kutsus Drakadeemia oma sügiskooli juhendajateks Piret Soosaare ja Margo Tedre, et tutvustada tulevastele näitekirjanikele foorumteatri võimalusi draamatekstide loomisel. Sügiskoolist võttis osa ka Tiina Laanem, kelle tekst püüdis koheselt ka lavastaja Margo Tedre tähelepanu ning sellest sündinud koostöö tulemusena jõudis sel kevadel „Estonian hikikomori“ ka VAT-teatri lavale.

Kuna olen peaaegu põlvkonna jagu vanem, siis ei saa ma kunagi täpselt teada, kuivõrd samastusid Kelvini maailmavaluga noored, keda nende õpetajad olid toonud teatrisaali lavastust vaatama, kuid mulle endale meenus nii näidendi teksti lugedes kui ka hiljem VAT-teatri saalis istudes väga teravalt, kuidas ma umbes sama vanalt, kui seisin meie Mustamäe korteri väikese magamistoa aknal, olin haaratud täiesti halvavast mõistmatusest, kuidas maailm mu ümber toimib. VAT-teatril näib olevat selle lavastusega õnnestunud tõstatada küsimused, mis on ajatud ja universaalsed ning millega maadlemisest ühelgi noorel ilmselt kunagi pääsu ei ole. Seega sobib see materjal tõenäoliselt suurepäraselt ka näiteks kooliteatrite repertuaari.

1 Veiko Märka, Hikikomori jätab võtmed sissepoole. – Eesti Päevaleht 15. IV 2015.

2 Triin Loide, Hikikomori katkine aluspesu. – Postimees 5. X 2013.