Vendade hüpe valgusesse ja Ronja kevadehüüd

Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed“ ja Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“ on sügavad ja ausad muinaslood, palsam näitlejate ja publiku hingele.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed“, autor Astrid Lindgren, tõlkija Vladimir Beekman, dramatiseerija Staffan Götestam, lavastaja Tiit Palu, kunstnik Maarja Meeru, muusika ja heliefektide autor Ardo Ran Varres, laulutekstide autor Aapo Ilves, videokunstnik Juho Porila, valguskunstnik Tõnis Järs. Mängivad Oskar Seeman, Kaarel Pogga, Maarja Johanna Mägi, Priit Strandberg, Jaanus Tepomees, Tiit Palu, Veiko Porkanen, Ken Rüütel, Jüri Lumiste jt. Esietendus 5. II Vanemuise suures majas.

Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“, autor Astrid Lindgren, tõlkija Vladimir Beekman, dramatiseerija Siret Campbell, laulusõnade autor Leelo Tungal, lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Priidu Adlas, helilooja Liina Sumera, helikujundaja Mikk Mengel, videokunstnik Aljona Movko-Mägi. Mängivad Doris Tislar, Joosep Uus, Leino Rei, Laura Kukk, Risto Vaidla, Andres Roosileht, Kaisa Selde, Mart Müürisepp, Tiina Tõnis, Karl Sakrits, Taavi Tõnisson, Mait Joorits, Steffi Pähn ja Jevgeni Moissejenko. Esietendus 6. II Ferdinandi saalis.

Veebruari esimesel nädalavahetusel jõudsid kahes teatrilinnas lavale Astrid Lindgreni klassikakaaluga muinaslood: „Vennad Lõvisüdamed“ Vanemuises ja „Röövlitütar Ronja“ Eesti Noorsooteatris. Mõjub nagu teatrite hoolega rihitud ja kenasti ajastatud kokkulepe, aga olla hoopiski „finumenaalne kokkusattumus“, nagu hüüataks Karlssoni sõber väikevend. Esietendusi liidab seegi tõik, et üha möllav viirus kamandas lavastajad ka lavale: Tiit Palu asendas sünkja olemisega Huberti rollis Jaanus Tepomeest, Taavi Tõnisson aga rõõmsasilmse röövli Tjegge osas Karl Sakritsat. Mõlemad sulandusid mängu sujuva lustiga, aga eks see ole kaunikesti ootuspärane – lavastaja ju tunneb ja tunnetab tervikut.

Need Lindgreni kaks hingeminevat lugu, mis ilmusid Vladimir Beekmani tõlkes eesti keeles ühtede kaante vahel 1987. aastal, ei ole mõeldud päris väikestele lastele. Mõlemad lood oma tõsiste teemadega puudutavad ka iga täiskasvanut, kelles elab laps.

Vanemuise kodulehel on „Vennad Lõvisüdamed“ kirjas kui kurb muinasjutt ning tutvustuses rõhutatud adressaadi eatust: „Noorem teatrisõber saab kaasa elada Nangijaalas toimuvale värvikale põnevusloole Kibuvitsaoru vabastamisest kurja türanni Tengili rõhumise alt, vanem vaataja aga mõtiskleda sõprusest, vendlusest, üllusest ning inimelu kaduvusest.“

„Vennad Lõvisüdamed“ algab tõesti kurvalt: üpris ehmatava otsekohesusega pajatab oma lugu surmahaige poiss Karl, keda vanem vend Joonatan kutsub Korbiks. Ootamatult hukkub kõigepealt hoopis Joonatan, kui päästab noorema venna tulesurmast. Vendade surmajärgne kohtumispaik Nangijaala oleks nagu puhastustuli. Võib-olla on see sonimine, nägemus? Ja mine tea, kas Nangiliima, vendade järgmine kohtumispaik, tähistab õnnelikku lõppu ehk algust? Või hakkab hoopis painama küsimus, miks kõrvetab surmatuli Joonatani veel üks kord? Nii karmilt ei peaks muinaslugu tõlgendama, sest oluline on vendade eluvaprus, lootusrikkus ja ühtehoidmine.

Vanemuise „Vendade Lõvisüdamete“ tuumaks ja uljaks mootoriks on vennad Lõvisüdamed: Joonatan (Kaarel Pogga) ja Korp (Oskar Seeman).

Heikki Leis

Tiit Palu lavastuses paotub traagilise koega lugu kahest vennast hoogsa, vaimuka, energilise ja elujaatavana. Maarja Meeru kujundusse on hõlmatud Vanemuise suure lava tehnika, tõusvad ja langevad poodiumid. Kui vendade argine kodu on eeslaval ehk kerkivas orkestriaugus, siis Nangijaalas paotub lavasügavus, kaasatud on atraktiivne video (videokunstnik Juho Porila), valguse mäng (valguskunstnik Tõnis Järs), lavatrikid, pürotehnika.

Kogu selle suurejoonelisuse juures torkavad silma muhedad väiksed trikid, kui nii mõnigi pinev olukord laheneb järsku mängleva kerguse, kiiruse ja naivismiga – täpselt nagu unenäos. Nii kulgeb näiteks Orvari vanglast vabastamine, nii ilmub kui nõiaväel kivi Katla surmamiseks. Toimib ka varjamatu teatraalsus, tänu millele pirakas lohe Katla, keda musta riietatud mehed laval ringi veavad, ei olegi üdini hirmuäratav.

Kurjuse leeri naeruvääristavad koomilised detailid: näiteks poeb Tengili alam Pjuke (Meelis Hansing) kohmakalt välja madalast ukseluugist ja juba ta ongi tobenaljakas! Samuti on pealispinnal ähvardavad, ent parasjagu juhmakad Veder ja Kader (Veiko Porkanen ja Ken Rüütel) oma mustade soomustega viikingitõugu rüüdes ning lõppeks ajab muigama ka tähtsusest puhevil Tengil ise (Ken Rüütel). Kurjust ei tohi karta, seda on toonitanud Lindgren mõlemas muinasloos.

Lavastuse südamlikuks tuumaks ja uljaks mootoriks on vennad Lõvisüdamed. Mõlemad noored osatäitjad üllatavad ja rõõmustavad. Oskar Seeman veel lapseohtu Korbi ehk Karl Lõvisüdame rollis on väga liikuv, tema saab ägedalt möllata. Karli kärmetes reaktsioonides näeb õhulist huumorit ja helget siirust, ta ei lakka olemast laps, kuigi katsumused karastavad Karli aina täiskasvanumaks, ebaõiglaselt varavanaks. Kaarel Pogga Joonatanina on tõeline vanem vend, vastutuse kandja, vapper romantiline õilishing, ka seiklejaverega. Mõlema näitleja mängus on seninägematuid värve, partnerlus veenvalt vennalik.

Maarja Meeru kostüümid on stiilsed ja väärikad, püüavad pilku. Iseäranis vaimukalt saab lahendatud ratsutamine. Tulised ja ustavad hobused elustuvad vendade kiivritel: hobukiiver peas paneb poisid hoogsalt kappama, galopeerima, ratsude perutamist taltsutama. Näitlejate ergas liikumisjoonis käivitab vaataja fantaasia.

Maarja Johanna Mägi on ema põgusas rollis rõhutatult argine. Tundsin korraks isegi pettumust, kui ema ei astunud Korbi haigetuppa. Ent Nangijaalas ülla ja otsusekindla Sofia rollis ilmub Mägi hoopis uue hoiaku ja sarmiga, seejuures poiste emaga sarnasena. Hinge läheb hetk, mil Korp esimest korda Sofiat näeb: Oskar Seeman otsekui tardub ja samas küünitub kogu olemusega Sofia poole, igatsedes leida temas oma ema. Laheda huumoriga muutub Karli vanaisaks Mattis – Jüri Lumiste rollis on tunda sõltumatust ja kartmatust. Huvitav idee on anda Priit Strandbergile kaksikroll: alatu reetur Jossi ja kohe seejärel vabadusvõitleja Orvar. Kogu trupp mängib kirgliku rõõmuga.

Üks lavastuse trumpe on laulud, esitatud küll fonogrammilt, kuid eheda mõjuga. Köitvad on Ardo Ran Varrese muusika ja Aapo Ilvese laulusõnad, laulavad Liisi Koikson ja Peeter Tooma, kelle kaasamine on uhke üllatus. Kui mõjusalt kõlab Peeter Tooma madal kume hääl, tuues esile laulude sisu, just õige romantilise paatose. Sild „Viimse reliikvia“ lauludega loob ideaale juurdegi, ent Tooma laulud mõjuvad muinasjutumaal suveräänselt.

„Vendade Lõvisüdamete“ üks tuummõtteid, vendluse kõrval, on kartmatu vastuhakk kurjusele, et inimene oleks inimene, mitte pisike rämps. Teema on aktuaalne – inimkond sõdib paraku alati. Veelgi sügavamalt pääseb mõjule Joonatani veendumus, et tema ei suuda kedagi tappa. Seepeale vastab võitlejahing Orvar taunivalt: „Kui kõik oleksid nagu sina, siis valitseks kurjus ju igavesti!“ Aga Karl järeldab nutikamalt ja sügavamalt: kui kõik oleksid nagu Joonatan, poleks mingit kurjust üldse olemas.

Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“, lugu julgusest, sõprusest ja armastusest, on adresseeritud koolilapsele. Selle dramatiseeringu autor on Siret Campbell, kes on vastavalt autorikaitse nõuetele järginud Lindgreni süžeed. Kui Vanemuise lavastus kestab kaks tundi ja viisteist minutit, siis Taavi Tõnissoni oma kaks tundi ja viiskümmend minutit. Nooremale vaatajale mõeldes ehk kompromissitult pisut liiga pikk? Esietendusel oligi paar hetke, mil publik plaksutas enne lõppu nii kärsitu tänuga, nagu olekski muinasjutt läbi. Võib ju tabada hetki, mida annaks tihendada: Borka röövlite pikaldaselt mööduv talv või Ronja ja Birki rahulik metsaelu, mistõttu on teise vaatuse algus saanud staatilisem. Ometi mõistan suurepäraselt aja aeglustamise taotlust, tunnustan lavastaja maksimalismi, kuna tervik on nii detailselt läbi mõeldud, leidlik, võluv.

Ka selles lavastuses on oluline osa lauludel (laulusõnad Leelo Tunglalt, helilooja Liina Sumera), näitlejad laulavad ehedalt. Sügavalt puudutab Ronja ema Loviisi laul, mis puhkeb dramaatilises avapildis, äikeseööl tütart sünnitades. See laul jääb Ronjale alati toeks. Laura Kukk loob Loviisina ühe oma jõulisema rolli, tugeva ja uhke naise, kes on kahe jalaga maa peal ja suudab röövlid taltsaks teha. Kontrastiks on isa, röövlipealik Mattis, Leino Rei kehastuses koomiline ja ka omamoodi liigutav, kohmakas ja puhtsüdamlik, tuhisevate tujuiilidega suur laps. Mattise retoorilised pöördumised otse saali paotavad hästi ta lapsemeelset loomust. Tütrega uisapäisa tülli pööranud Mattis on seevastu valuline, traagilinegi.

Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“ peategelane on mõistagi Ronja, keda kehastaval Doris Tislaril on varuks imeväärne hulk värvitoone lapsehinge avamiseks.

Alan Proosa

Kogu Mattise röövlijõuk on kujutatud muhedalt, nii väljanägemiselt kui ka lihtsameelselt hingeilmalt: Tiina Tõnise Väikejõmm kui uljas pöialpoiss, Mait Jooritsa Tjorm sarnaneb ehk enim trolliga; Mart Müürisepa Sturkas ja Taavi Tõnissoni Tjegge lisavad kõnekaid suhtumisi. Kõige enam üllatab Risto Vaidla vana Kolu-Peri rollis, erksa ja mõnusa isepäise olemisega, nii välis- kui ka siseilmas. Liigutav on Kolu-Peri surm, kui vana mees vabanenuna tõuseb surma­troonilt ja pääseb metsa uitama – vastu hingav mets on tema Nangijaala.

Peategelane on mõistagi Ronja ja tema partneriks Birk. Doris Tislaril on varuks imeväärne hulk värvitoone lapsehinge avamiseks. Tema Ronjat, südikat elujulget plikatirtsu, ei ole ju võimalik võrrelda suurte silmadega vaatleva ja vaikiva Momoga (Mait Jooritsa lavastus „Momo“, 2019), ehkki mõlemad lapsed mõjutavad oma ümbrust ja ligimesi. Ja hoopis kolmandat moodi on Tislar poisslaps Antsuna Leino Rei lavastuses „Tagurpidi“ (2020).

Ronjas on tasakaalus temperament, kirglik õiglustunne, ja hell süda. Ta on iseloomult küllap rohkemgi ema kui isa tütar. Borka poeg Birk, keda Joosep Uus mängib uudse, hellema huumoriga, sarnaneb välimuselt oma isaga. Ka Andres Roosilehe Borka on punapäine, ent mõtterütmilt Mattisest veel poole pikaldasem. Silmile tükkivate punaste juuksekahludega Birk on vilkam, impulsiivne, tundliku ja uhke hingega poiss. Kaisa Selde Birki ema Undiisina oma karmi karge olekuga on aimatavalt Loviisi sugulashing. Viimaks tundub vastasleeri röövlipealikute, kahe vana sõbra leppimine kõige loomulikum asi maailmas, kuid ometi läks selleks vaja laste südametarkust ja otsusekindlust.

Ronja ja Birki kohtumised metsas, nende sõpruse tärkamine ja kasvamine, on loomulik ja tundeergas. Kunstnik Kristel Maamägi on loonud imelise võlumetsa, kus näeb vaimukaid üllatusi, näiteks nunnud rebased. Ühtäkki ilmutab end siin või seal, üksi või kaksi, lõbustava juhmi trollinäoga Töts­kääbus – sama ootamatult tärkavad sügisel seened samblast. Metsmardused on tõesti hirmutavad, tulisilmsed Hallvanakesed lähenevad ähvardavalt. Aga enamasti on loodus julgustav ja omane. Armas on vaadata, et Ronja metsas alguses kardab, aga kui ta näeb vaimusilmas Loviisi ja kuulatab ema laulu, muutub mets lahkeks, hakkab sõbralikult hingama. Metsa elluärkamine eeldab täpset, läbikomponeeritud koosmängu.

Kindlasti on „Röövlitütar Ronja“ üks viimase aja läbimõelduma nukukasutusega lavastusi Eesti Noorsooteatris, ükski lavaviiv nukuga pole põhjendamatu ega formaalne. Vaimukalt ja täpselt kajastab nukk Ronja kasvamist: kuidas tirts õpib käima, armsasti tuterdab, kuidas hardunud röövlid lapsukest hoiavad, toetavad. Ilusasti on lavastatud sõnatud, kujundlikud hetked, näiteks kui isa Mattis lohutult üksi puutüvel konutades näeb vaimusilmas oma väikest tütrekest valges kleidis. Ja kui isa ja tütar ära lepivad, suudab Mattis isegi murdunud puu uuesti kasvama panna.

Kõik osalised mängivad kaasakiskuva lustiga. Pühendumus ja maksimalistlik mängurõõm on tunnuslik mõlemale avara adressaadiga lavastusele. Lavastajad Tiit Palu ja Taavi Tõnisson on toonitanud, et Astrid Lindgreni teemad on suured, tõsised ja olulised. Meenub, et kunagi oli aeg, mil teatritele heideti ette lastele jälle Lindgreni mängimist, justkui kergema, tuttavliku raja valimist. Praegu tundub küll risti vastupidi: „Vennad Lõvisüdamed“ ja „Röövlitütar Ronja“ on sügavad ja ausad muinaslood, palsam näitlejate ja publiku hingele.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht