Venemaa sikutab stagnatsioonitekki üle pea

Maris Johannes

Vene lavastaja Konstantin Bogomolov: „Ma ei salli möödunud nõukogude aega mitte niivõrd poliitilises mõttes, kui just esteetilises ja inimlikus plaanis.” Konstantin Bogomolov on lõpetanud 1997. aastal Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna ja 2003. aastal lavastajana GITIS e (Moskva Riiklik Teatriinstituut). „Kuldse maski” festivalil Tallinnas esitas Tabakovi teater äsja kaks Bogomolovi lavastust: Aleksandr Ostrovski „Hunte ja lambaid” ning Sergei Dovlatovi tekstil põhineva „Wonderland 80”, kuhu oli pikitud tsitaate Lewis Carrolli raamatust „Alice Imedemaal”. 2010. aastal kuulus „Wonderland 80” „Kuldse maski” auhinna nominentide sekka. Kas Vene teatrielu kontekstis on noorel lavastajal keeruline tegutseda? Igal algajal on Venemaal keeruline. Noor inimene mõtleb nüüdisaegsetes kategooriates, vene teater on aga stagnatsioonis. Pisitasa midagi liigub, aga muutused on aeglased. Pean silmas teatri esteetilist ja struktuurset külge. Noor lavastaja on oma visiooni tõttu ebamugav partner, sest ta väljub standardsetest raamidest. Teine asi: kuidas pääseda löögile suures teatris? Pole keeruline leida väikest mängupaika ja noori tööhimulisi näitlejaid. Kuid teater ei ole ainult lava koos paari inimesega, see tähendab ka ressursse – igaüks ei ole nõus põlve otsas teatrit tegema. Kui sul on visuaalseid ambitsioone, vajab see professionaalset valgusparki, dekoratsioone jm. Sellised ressursid on ainult suurtel teatritel, mis aga on väga inertsed ja lubavad harva noori üle oma läve. Tabakerka (Tabakovi teater) on selles mõttes noortesõbralik.

Peterburis tõite äsja lavale „Kuningas Leari”?

Leari lugu on toodud XX sajandisse, see leiab aset Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1945 Nõukogude Venemaal. Cordelia ei lähe mitte Prantsuse kuningaga, vaid hoopis Saksa diplomaadiga, kes sõbrustab 1939.-1940. aastal aktiivselt Nõukogude valitsusega. Cordelia läheb sakslastega, kes omakorda tulevad Venemaad sõjaga vabastama. See kutsub esile skandaale ja nördimust. Ei varja, iga näitemäng on mulle väärt võimalus alustada arutelu ja vaidlust. Loomulikult on mõtiskluse ja inspiratsiooni lähtepunkt Shakespeare’i näidend, kus Cordelia on tegelane, kellele kaasa tunneme ja kes lahkub koos vaenlaste prantslastega. Kuidas tuua see vastuolu meie keskkonda, kus inglaste-prantslaste suhe on võõras mure? Kui näeme, et koos hea Cordeliaga tuleb kodumaale vaenlane, hakkame seda olukorda alles tõsiselt kaaluma. Vaatajale on seal palju provokatsioonilisi mõtteid, lavastus on nõukogudevastane ja läbi põimitud nõukogude ajaloomüütidest. Tänapäevasel Venemaal on sõja kohta käibel oma mütoloogia, mida on ebameeldiv lõhkuda. Siiamaani on sõjaväega seotud illusioonid, kindralid ja KGB (toonane NKVD) on sõjaga õilistatud. Meie lavastuses näeb Nõukogude sõjaväeladvik välja nurjatu. Pealegi on lavastus vene teatri kontekstis esteetiliselt teist nägu, Euroopas peaks „Kuningas Lear” olema arusaadav – olemegi saanud mitu festivalikutset.

Kui võrrelda Peterburi ja Moskva teatrikeskkonda, siis kas „Kuningas Lear” oleks sama hästi võinud välja tulla ka Moskvas?

Peterburis olin lavastajana igapäevaaskeldustest vaba, aga Moskva publik on vabameelsem ja oleks võtnud lavastuse adekvaatsemalt vastu. Peterburis löödi selle lavastuse ümber lahinguid, tuli ette imelikke rindekaklusi.

Nõukogude aeg tuleb mängu ka Eestis mängitud „Wonderlandi” lavastuses. On see nostalgia?

Ei, vastupidi, see on antinostalgia. Lavastasin Dovlatovi teksti pigem lüüriliselt kui depressiivselt, aga vastu võetakse seda depressiivselt ning nähakse seal väljapääsmatut olukorda. Aga nostalgiat seal küll pole, mul ei ole nõukogude aja vastu mingit sümpaatiat. Ma ei salli seda möödunud aega mitte niivõrd poliitilises mõttes, kui just esteetilises ja inimlikus plaanis. Häda on selles, et me ei ole sellest ajast veel vabaks saanud. Vene ühiskond ei ole seda ajastut lahti arutanud, aga tarvis oleks mõelda XX sajandi ajalugu endale selgeks, nagu seda on teinud sakslased oma ajalooga. Sakslased on tundnud põlvkondlikku valu, kui olnut tunnistasid. Vene ühiskond ei taha seda tunnistada, pigem soovitakse valu tuimestada.

Miks nii?

Kardetakse ja nii on ka mugavam. Mugavam on tekk üle pea tõmmata ja uinuda kui probleemile silma vaadata. Kui päris ausalt öelda, siis minu arvates on Venemaa jäänud 1917. aastasse. Venemaa on XX sajandil üle elanud jubeda genotsiidi: Esimene maailmasõda, kodusõda, punane terror, suur emigratsioonilaine, stalinistlik repressioon, Teine maailmasõda. Kõik kõige parem on Venemaast välja pressitud. Me ei ole nende pärijad, keda vangis valvati, oleme vangivalvurite järeltulijad. Seda on ju ebameeldiv tunnistada. Aga rääkida on vaja – ja ausalt. Teater peab seda tegema ja rääkima tänapäevast. Oma viimase lavastuse tegin ma nõukogude ajast: see on Tšehhovi „Kajakas” Moskva kunstiteatris, jutustab nõukogude provintsist seda romantiseerimata. See ei ole kaotatud paradiis, vaid õõvastav soomülgas, kust kõik tahavad põgeneda. Pealinna, kus üks põleb läbi, teine jääb ellu. See on kaugel Tšehhovi poetiseerimisest, ilusate inimeste asemel jutustan mõru provintsilugu.

Sovetiaja haisu on Venemaal tänini tunda nii poliitilises atmosfääris kui ka olmesfääris. Inimestel on sellest ajast palju asju alles. Teatrilaval vaatad 1970.-1980. aastate kostüümis inimesi kui tegelasi Magritte’i maalidelt. Nad ei ole meie kaasaegsed, nad ei ole ka XIX sajandist. Kui paned tegelasele selga teksad või fraki, on tal kohe epohhi märk küljes, topid ta 1980. aastate pükstesse ja särki, on ta ilma aja märgita. Ta on tuttav inimene ja need asjad puudutavad vaatajate südant, sa usaldad inimest neis riietes.

Usaldate seda sovetiaegse väljanägemisega inimest, kuid olete tema suhtes väga kriitiline – justkui vastuolu?

See aeg jätkub, loob ja lehvitab – sellest minu kriitikameel. See ei ole nostalgia. „Wonderlandi” lõpus kõlab 1980. aasta Moskva olümpia lõpulaul, Venes tõmbavad kõik kohe paralleele tulevaste Sotši olümpiamängudega. Seal räägib mees, et KGB on riigi kõige progressiivsem organ, millised humaansed inimesed seal töötavad – kõik saavad suurepäraselt aru, et jutt käib tänapäevast. Räägitakse soovist ära sõita, ent ka võimetusest kodumaalt ja oma keeleruumist lahkuda. Kui ei emigreeru, pole su lastel ja lähedastel tulevikku. Tänaste noorte, andekate ja tarkade noorte inimeste mõtted on paljuski samasugused. Väga paljud lahkuvad Venemaalt – ja mitte poliitilistel põhjustel. Motiiv on palju globaalsem. Keegi sind maha laskma ei hakka, pole enam Stalini aeg, aga 1980. aastatest tuttav seisakutunne matab hinge. Stagnatsioon ja seisak, perspektiivituse tunne on sama mis toona. Miks ma võtsin Lewis Carrolli „Alice’i” appi? Stagnatsioon on globaalne! Hästi on meeles 1990. aastate ootused, mil poleks uskunud, et hakkan kunagi mõtlema emigratsioonist. Aga samas saan aru, ära sõita pole võimalik – see on minu lugu, minu maa, minu keskkond. Sellest kõigest jutustangi.

Kas tegite ise Dovlatovi dramatiseeringu?

Jah. Proovide käigus, kui tegelesin Dovlatoviga, tundsin, et see kõik meenutab mulle absurdi kuningriiki ja tekkis soov lisada sinna Lewis Carrolli „Alice’i” lugusid.

Kas teile on olulisem lavastuse esteetiline või sotsiaalne võti?

Mõlemad on võrdväärsed. Esteetilises plaanis tuleb doseerida publiku järgi: ei ole mõtet teha seda, mida publik vastu ei võta. Selleks, et mõte kohale jõuaks, peab esteetika olema enam-vähem vastuvõetav, lubatud on väiksed liialdused.

Palju sõltub lavastuse mängukohast. „Hundid ja lambad” oma nullstiili ja vaoshoitusega oli väga skandinaavialik lavastus, saksa laulukesed ei šokeeri eesti vaatajat mitte üks põrm, teraspilguga tegelases me Putinit ära ei tunne. Vene vaatajal on selle lavastusega vist ärevam suhe?

Jah, venelastele on saksa lauluke Ostrovski kontekstis tõesti küsitav. Tegelikult on tegu väga süütu lavastusega, tehtud kaks ja pool aastat tagasi tellimise peale. Siin pole mingeid teravusi, võrreldes näiteks „Kuningas Leariga” , mis on mitmeid kordi agressiivsem.

Milline on tegija vabadus, kui palju teater repertuaari lavastajale ette kirjutab?

„Kuningas Lear” ja „Kajakas” ei ole tellitud, ise pakkusin. Näiteks Dovlatovi loomingul põhinev lavastus on aga tellitud töö. Tellimuse puhul on oluline, et lavastus ei tuleks välja naftaliinine. Jälgida tuleb ka publiku vastuvõtuvõimet. Mida aeg edasi, seda suurem on minu kui lavastaja vabadus. Nimi kõneleb enda eest. Kui see inimene juba lavastas, tuleb katsuda aru saada, enne seda on ta ju olnud adekvaatne. Nii et aegamisi ja diplomaatiliselt vabaduse suunas saab oma karjääri kujundada küll.

Kas peab olema ka hea eestkostja, nagu on olnud Oleg Tabakov teie puhul?

Mulle ei meeldi, kui mulle tehakse ettekirjutusi ja segatakse. Sel juhul ma kompromissi ei tee.

Mis pakub rohkem rõõmu, kas töö näidendi ja valmis tekstiga või improviseerimine?

Rahuldust pakub töö, siis, kui tunned vabadust. Selline vabadus on võimalik sel juhul, kui sul on absoluutne reputatsioon, kui sinuga ollakse sunnitud arvestama. Muidu tegutsed ikka veidi spiooni moodi, proovid olla see, kes sa ei ole. Vahel see kärbib isiklikke võimalusi, aga see on normaalne. Teisest küljest ma ei varja: olen pärast GITISe lõpetamist tegutsenud lavastajana vaid seitse-kaheksa aastat. Katsetan näidenditega, kõik mu lavastused on eriilmelised. Ma veel õpin, ei saa öelda, et valdan seda keelt vabalt – teater on siiamaani mulle veel võõrkeel. Tööprotsessis õpitakse, inimesed, kes tulevad lavale, peavad samuti õppima. Ei tahaks olukorda, kus kõik on juba ette teada.

Mitu lavastust aastas teete?

Kaks-kolm tööd. See on normaale koormus.

Kas vene teatrisüsteem rahuldab teid, repertuaariteatri voorustesse usute?

Repertuaariteatri voorusi näen ainult tootmise osas: on statsionaarne lava, ei pea mõtlema, kuidas dekoratsioon sobitub rendipinnale, kujunduse võib teha kompromissita. Voorused on organisatoorsetes võimalustes. Mingist erakordsest atmosfäärist ma repertuaariteatri puhul ei räägiks – atmosfäär on seal halb, rõske. Tekib aeg-ajalt kollektiive, kus on oma lavastaja ja atmosfäär on hea, aga see ei ole repertuaariteatri teene. Teater kui organisatsioon võiks olla, aga näitlejad võiksid olla seotud pigem konkreetsete projektide kui teatriga. Nendega sõlmitakse leping konkreetse lavastuse peale. Selline olukord oli, muide, „Kuningas Leari” lavastades. Selles teatris on oma statsionaarne lava, helitsehh, töökoda jm, aga statsionaarset truppi ei ole.

Mille kallal praegu töötate?

Lavastan MHATi (Moskva Akadeemiline Kunstiteater) suurel laval Nabokovit, järgmine töö tuleb Tabakerka laval.

Tabakerka ja MHAT – kas need teatrid kuuluvad kokku?

Trupid küll segunevad, aga finantsiliselt on tegu eri asutustega. Kui Tabakerka mängib MHATi laval, makstakse sama kõrget üüri kui teised rentnikud. Tabakerkal ei ole oma suurt lava, seda alles ehitatakse.

Kas MHAT ei ole kommertslikum?

Mõlemas teatris on nii kunsti- kui ka kommertsprojekte. Kui teed Tabakerka väikeses saalis lavastust 100-150 inimesele, on ju rumal hakata kommertsi tegema. Kui sul on käes 800 kohaga saal, pead mõtlema, kuidas sinna publikut saada. Tühjale saalile mängida ei tohi.

Moskvas leidub vahest publikut igasse saali.

Vale jutt. Kui Euroopast tulevad kunstitaotlustega projektid, suudetakse saalist vaid 30% välja müüa. Moskva publik on keeruline, pole euroopalik ja festivalimeelne, vaid kaldub eelistama kommertsi. Kui tahad teha suurel laval kunsti, ei pääse kommertselementidest – olgu selleks siis tähed laval, magus lugu vms.

Kuhu on teater teel?

Nii kui teater hülgab kunsti ning läheb kommertsi ja pehme meelelahutuse teed, saabub degradatsioon ja surm. Teater jääb ellu, kui suudetakse publikuga pidada dialoogi. See jutuajamine on agressiivne, närvesööv. Rahutu, agressiivne autoriteater on alati huvitav, saad kohe aru, et ei kuluta asjata aega. Aega on vähe ja seda tasub kulutada ainult siis, kui asi sind tõsiselt puudutab. Ainult niimoodi jääb teater ellu. Rääkida tuleb siin ja praegu, tänapäevastel elulistel teemadel.