Vihmapiisad, armastus ja surm

Kristina Paulini balletilavastust „Vihm detsembris“ hoiab koos tundlik tasakaal, harmoonia lavastuse komponentide vahel – tehniline teostus on ideaalilähedaselt paigas.

KRISTIINA GARANCIS

Vanemuise „Vihm detsembris“, helilooja Frédéric Chopin, lavastaja, libretist, koreograaf ja kunstnik Kristina Paulin (Slovakkia/Saksamaa), kostüümikunstnik Stephanie Bäuerle (Austria), muusikaline kujundaja ja helilooja Davidson Jaconello (Kanada), valguskunstnik Imbi Mälk, pianistid Margus Riimaa ja Tommaso Maganzani. Tantsivad Raminta Rudžionytė-Jordan, Georgia Toni Hyrkäs, Benjamin Newman, Alain Divoux, Caroline Maquignon, Olivia Lenssens, Gus Upchurch, Akihito Shimogata, Bradley Howell, William Halton, Alexandra Heidi Foyen, Maria Engel, Emily Ward, Gerardo Avelar, Hodaka Maruyama, Benjamin Kyprianos, Gustavo Pedro, Alexander Germain Drew jt. Esietendus 2. III Vanemuise väikeses majas.

Balletilavastus „Vihm detsembris“, Vanemuise balleti 85. aastapäeva tähistaja, on omamoodi märgiline lavalugu. Kristina Paulini ballett esitleb kõike, mis teeb teatri tantsupoole tugevaks: moodne, kuid klassikabaasiga liikumisleksika, trupi tugev ansamblitunnetus, teemana ülikoolilinna vääriliselt kirjandus- ja muusikaajaloo suurkujude elu, helikoeks laval kõlav romantismi suurkuju Frédéric Chopini klaverimuusika ning selle taga rahvusvaheline ja põnev lavastusmeeskond.

Noore slovaki päritolu tantsija-koreograafi Kristina Paulini lavateost sai esmakordselt näha 2022. aastal Salzburgi riigiteatris balletiõhtu „3 × Chopin“ raames, kuid spetsiaalselt Tartu lava tarvis on see juurde saanud teise vaatuse. Ehkki Paulini loomebiograafias on ligi üksteist hooaega kogemust Hamburgi balletiteatri tantsijana, on ta ise loojana veel noor ja katsetav. Andekas koreograaf on jõudnud juba lühemaid ja täisõhtu lavavorme luua mitmel pool Saksamaal, Slovakkias, Kasahstanis, Inglismaal ja Itaalias.

Lavastust „Vihm detsembris“ hoiab koos tundlik tasakaal, vaatamata sellele, et laval jutustatakse kõigest muust peale unistuste täitumise ja hingerahu leidmise. Harmoonia valitseb pigem lavastuse komponentide vahel – tehniline teostus on ideaalilähedaselt paigas. Otsekui saksa täpsusega on paika timmitud kogu tervik.

Paulin on seejuures ise nii koreograaf, libretist kui ka kujundaja. Salzburgi riigiteatrist tulnud kostüümikunstniku Stephanie Bäuerle loodud poolläbipaistvad kostüümid on maitsekateks värvilaikudeks salongile ja George Sandi Nohant’i lavaelamisele. Muusikaline kujundaja ja helilooja Davidson Jaconello on peenlihvitud nüansitäpsusega komponeerinud auditiivse koe: selles on hiilivat pinget ja agooniaks kasvavat helitormi, Veiko ja Linda Porkaneni loetud Chopini kirju ning pärlina poola päritolu helilooja otse laval kõlavat klaverimuusikat.

Paulin ei karda mõrkjat. Kristina Paulin sukeldub hooga inimhinge kannatuste ja piinade mõrkjusse. Ta ei karda madalaid tundevõnkeid ja elu tumedamat poolt. Surm, haigused, elulõpu agoonia, armastuse kuhtuv pool, kui reaalne elu selle poriga katab, unistused, mis jäävadki igavesti hulkuma, inimvaimude endi suutmatus õnne hoida ja toita.

Koreograaf usaldab oma loovat vaimu, mis inimkehade liikumisega tema taotlusi edasi annab. Intensiivne, otsekui palavikuline kirg elu, loomise ja armastuse järele kannab „Vihm detsembris“ lavastust esimestest hetkedest hooga viimasteni. Igatsus ja nukrus ning minoorse lõpu aimdus on algusminutitest sees.

Esimene vaatus algab Chopini surmaga. Tema väsinud ja haigusest kurnatud keha on lavapõrandal. George Sandi tütar Solange ja helilooja vanem õde Ludwika on sündmuskohal. Helilooja soovi kohaselt viib õde ta südame pärast surma Poola. Kõlavad Chopini kirja meeleheidet peegeldavad read, et ta ei saa surra, nagu kunagi lubatud, oma armastatu kätel.

Pilt vaheldub ja laval on Sandi kodu. Tütar tuleb matustelt ja paneb mängima grammofoni. Kõlab Chopini muusika. Sandile meenuvad head ajad, tuleb armukade poeg Maurice ja katkestab muusika. Naise mõtted lendavad tagasi hetke, mil ta heliloojat esimest korda kohtas.

Lood, mis eelnesid. Kristina Paulini on ballette looma inspireerinud suur klassika: tema loomebiograafias on Dante Alighieri XIV sajandi „Jumalik komöödia“, Ovidiuse „Metamorfoosid“ ja Kreeka mütoloogiast pärit Ikarose lugu. Chopin pole ka esimene helilooja, kelle elu sõlmpunktid ta on tantsukeelde vorminud. Lavastuses „Jumala silm, kolmas korrus“ on sureva Mozarti mälestused kaunist noorusest ja kohtumisest armastatud Constanze’iga. Pealkiri viitab Viini pansionaadile, kus helilooja noorena ja õnnelikuna oma teoseid lõi ja koos naisega elas.

Tähendusrikas on kindlasti see, et Paulini esikteoseks on „Oratio“, mis sündis Hamburgi balletiteatri noorte koreograafide programmi raames ja oli tantsukeelne järelehüüd lahkunud vanaisale. Alustada balletilooja teekonda leina ja hävitava poole uurimisega on julgustükk. Teisest küljest on selline looming aga sügavalt teraapiline, sest kurbus muutub kunstis puhtaks tantsukeelseks iluks.

„Hea öö, päev“, koreograafi teine teos, annab suuna loomingu teisele harule. Narratiivist või tekstist ammutatud balletid on üks tee, teine aga puhtalt emotsionaalsete seisundite füüsiline esteetika. Lugu, mis kättpidi juhataks, selles teoses pole – on vaid paljale silmale nähtamatu kehasisene salaelu. Seisundid saavadki nii kehakõnelise väljendusjõu. Päevavalgusse ilmuvad impulsid, reaktsioonid, kehatajud ning hakkavad kõnelema omaenda lugu, tantsija keha on lihtsalt osav instrument. Kui muusik on interpreet, kes tõlgendab heliteost omal pillil, siis tantsija füüsis on samal moel nahaaluse dünaamika meisterlik väljendaja.

Järgmised Paulini lavastused on tõukunud kirjandusklassika varamust. Thomas Manni tekstile ja Arvo Pärdi muusikale loodud teos „Püha patune“ loob aluse tulevaste tantsuteoste ülesehitusele: koreograaf hakkab juhtima oma liikumisjoonistega tegelaskujude siseheitlusi. Kronoloogiline, loogiline kirjanduslik tekst jääbki paberile, laval on karakterite emotsionaalsete teekondade haripunktid ja langused. Ja just sel viisil, nagu neid tajub lavastaja.

Peategelase Gregoriuse sees on segadus, käib suur eetilis-moraalne võitlus, ning laval on ka mitu alter ego laadis tegelast, kes tema alaisiksustena seda edastavad. Vanemuise lavastuse „Vihm detsembris“ kaks tegelaskuju ehk Näitlejad on välimuselt ja tantsustilistikalt väga sarnased just selle loo karakteriga.

„Vihm detsembris“ koondab noppeid. Vanemuise lavastus ongi mitme varasema koreograafia tulem või kogu. Otsekui oleks igast juba sündinud lavaloost nopitud midagi, et torgata see lõimeks läbitunnetatud tervikusse. Kõigepealt on kohal emotsionaalselt rasked teemad, seejärel tuntud ajalooliste tegelaste armastus ning siis ka tundeseisundite koreograafia, mis hakkab reaalse elu narratiivi kõrval hoopis lavastust juhtima.

Vanemuise loos on olemas ka kolmas peategelane ehk Chopini nõrk tervis ning, nagu hiljem lahkamisel selgus, kobarhaigused ning sellest lähtuvad keerulised füüsilised ja emotsionaalsed seisundid. Haiguse ja armuelu hingepiinadega seotu suunas Chopin helidesse. Saatus oleks otsekui vorminud tema elu kindla käega, et tema olemise keerdkäigud, igatsus kodumaa järele ja romantilised tundepiinad saaksid muusikaks. On ju teada, et romantismi aeg tõstis ausse paisutatud tunded pianissimo’st tormini ning moes olid kangelased, keda kannatused õilistasid ning kelle saatus oli kõike muud kui kerge ja õiglane.

Paulin toob rambivalgusse kuulsa armuloo. Paulin loob oma lavastuses „Vihm detsembris“ mehe pseudonüümi alla peitunud kirjaniku George Sandi ja Chopini romantilise armuloo kõrghetkedest lõpuni, liikudes peamiselt mööda kahe inimese tundedünaamikat.

Chopin ja Sand nägid teineteist esmakordselt 1836. aastal Marie d’Agoult’ salongi muusikaõhtul. Chopin leinas parasjagu luhtunud kihlust lapsepõlvesõbra Maria Wodzińskaga ning Sandi selja taga oli suhe advokaat Michel de Bourgesiga. 1838. aastal kohtusid Sand ja Chopin taas. Naine, kes oli oma armusuhetes alati kirglik, vaimustus kohe Chopinist ja tema muusikast. Nii alustas ta ise aktiivselt lähenemist ning kutsus meest korduvalt külla oma kodukohta Nohant’i.

Peategelanna George Sand oli erakordse tahte- ja loomejõuga naine, kelle sulest on pärit umbkaudu 90 romaani, jutustust, memuaari, näidendit ning kes oli mingis mõttes Chopini vastand. Et kirjanikuna läbi lüüa, võttis ta Aurore Lucile Dupini asemel pseudonüümiks mehe nime. Ta käsitleb oma loomingus naisteemasid, indiviidi vabadust, sotsiaalselt tundlikke küsimusi. Eraelus oli ta julge, vabameelne ja jõuline. Heliloojale jättis suitsetav ja meeste riideid kandev naine esmakohtumisel pigem eemaletõukava mulje. Sand kirjutab avameelse kirja Chopini sõbrale, kus selgitab oma tundeid. Seejärel kohtuvad nad Pariisis ja veedavad koos kogu suve. Algab üheksa aastat kestev armastuslugu.

Raminta Rudžionytė-Jordani jõuline kirglikkus on Sandi tarvis ideaalne. Vabameelne, mehelikult tahtejõuline, oma väljendusviisis südikas ja avatud karakter sobib nagu valatult leedulanna emotsionaalse ja füüsilise plaaniga. Koreograafilised liinid ja duettide intensiivsus toovad suurde plaani tema tehnilise võimekuse ja tugevuse tantsijana.

See kõik on kontrastis Benjamin Newmani pehme, õrnahingelise ja kannatava Chopiniga. Laval on ka praegu vastandid, kes minevikus päriselt tõmbusid, teineteise loometeed inspireerisid ning isegi mehe-naise traditsioonilised rollid hülgasid. See teeb balleti põnevaks ja pingeliseks ning sätib paika seisundeid ja tundeid liikuva dramaturgia.

Üllatushetked. Kolm kõige suuremat üllatajat olid pianist Margus Riimaa, kaks näitlejat ning eraldi tegelaskuju – Chopini Muusika. Kogu lavastuse vältel kõlab otse lavalt Chopini muusika: Riimaa esituses on helilooja prelüüdid, nokturnid, valsid, etüüdid ja sonaadid tunde- ja meloodiaküllased ning virtuooslikud. Interpreedi tõlgendus on orgaaniline, tundlik ja voolav. Nukrus, helgus, kirglikkus, romantiline tundepaatos, armastuse igatsus, tormiks pöörduv kannatus – kõik on fraasidena saali kanduvates helides sees. Chopini Muusikat esindavat karakterit võiks lausa pidada Chopini hinge tõmmiseks või tema teisikuks. Rolli esitab lüüriliselt ja tundlikult Bradley Howell.

Tegelaskujudena loovad narritava kontrasti näitlejad või pisikud, kes esindavad helilooja haigust ja selle kulgu. Nad eralduvad välimuselt, kostüümidelt, tantsustiililt järsult salongist, kuhu nad seltskonna sekka esmakordselt ilmuvad. Nad on kohal juba Sandi ja Chopini esmakohtumisel, kus meest tabab ootamatu köhahoog. Näitlejate liigutusfraasid on pigem tsirkuse allegooriaga ning nad mõjuvad kui täiesti omaette maailma asukad – kiilakad, jalas läikivad rohelised seelikpüksid, silmad maskiks grimeeritud.

Gerardo Avelari ja Akihito Shimogata esitus on akrobaatiliselt efektne, tõstete, teineteisesse haardumise ning üle kehade rullumise koreograafia. Mängulise, kohati ülbe ja narritavana mõjub see kui kahe maadleja või profikakleja kehakeelne dialoog. Näitlejate ilmumine lisab iga kord särtsu ning üldstilistikast välja kraapivat kontakttantsu maiku. Sel viisil värskendavad nad igal ilmumisel lavapilti ja sakutavad kannatustest ja traagikast tulvil tantsukudet.

Ballett lõpeb täpselt samuti, nagu algas: Chopin sureb. Enne ilmutab end kõik see, mis on tavaliselt nähtamatu. Laval on peaaegu kogu trupp, kes väljendab üha kasvavas tempos helilooja sisemaailma võitlust, haiguse lõppfaasi. Legato’lik helikude on kadunud ja domineerib masinlik, tehniline, rammivate rütmidega rusuv audiofoon. Tantsijad koos pisikutega esitavad surmatantsu. Kuni saabub vaikus. Ring saab täis, muusikalugu aga ühe geniaalse helilooja ja klaverikunstniku pärandi võrra rikkamaks.

Ajaloost tuntud paradoksina on nii Chopini kui ka Sandi looming saanud just selle suhte tõttu külluslikumaks ja meisterlikumaks. Muusikaloolised otseviited on ülituntud paladele: op. 34 teine valss, kus on sees tulevikulootus, helgus ja armastuse puhkemine. Ning Mallorcal kloostris kogetud torm, mis sees kuuldavate vihmapiiskade ja rajuna prelüüdides op. 28.

„Vihm detsembris“ on paras julgustükk praeguse aja pealispindsuse ja ebameeldiva eest põgenemise valmiduse taustal, mil tähelepanuhäirest või võimetusest keskenduda on saanud norm. Kahevaatuseline lavalugu on otsekui provokatsioon: kas laval sündiv suudab naelutada publiku meeltega toimuvasse, nii et fookus ka sellel püsib ja keskendumisvõime puhkab? Chopini muusika, tema loodu meisterlik elav siin ja praegu sündiv esitus lahustab selles lavaloos aga kõik raske. Vihmapiisad, mis on aimatavad Chopini op. 28 prelüüdides, saavad võimaluse muutuda trillerdavast säravast mängust tugevate akordidena suureks tormiks, seda nii helides kui ka koreograafias.