Vihmar ja vene klassika

Tšehhovi ja Gorki tekste ühendab reaalsuse ja unistuste vastandlikkuse rõhutamine, rahulolematus olemasolevaga, aga ka oskamatus sellest välja saada.

HEDI-LIIS TOOME

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Endla teatri „Kolm õde“, autor Anton Tšehhov, lavastaja, kunstnik ja muusika­line kujundaja Ingomar Vihmar, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskunstnik Iiris Purge. Mängivad Carmen Mikiver, Kleer Maibaum, Kadri Rämmeld, Carita Vaikjärv, Priit Loog, Andrus Vaarik, Jaan Rekkor, Karl-Andreas Kalmet, Märt Avandi, Enn Keerd, Jane Napp ja Ingomar Vihmar. Esietendus 27. XI 2021 Küünis.

Musta Kasti „Kolm õde“, autor Anton Tšehhov, lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguskujundaja Karolin Tamm. Mängivad Laura Niils, Birgit Landberg, Kaija M. Kalvet, Jaanika Tammaru, Liina Guerrero, Rauno Polman, Kristjan Lüüs, Karl Edgar Tammi, Karl Robert Saaremäe ja Kaarel Targo. Esietendus 4. III Genialistide klubis.

Endla teatri „Suvitajad“, autor Maksim Gorki, tekstiredaktsiooni autor ja lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnikud Andrus Jõhvik ja Ingomar Vihmar, muusikaline kujundaja ja laulusõnade autor Felix Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd ja Sten Karpov. Esietendus 14. V Endla teatri suures saalis.

Ingomar Vihmari kolm viimast lavastust põhinevad vene klassikal: 2021. aasta novembris esietendus Endla teatri Küünis Anton Tšehhovi „Kolm õde“, sama teksti tõi Vihmar lavale märtsis Tartu Mustas Kastis ning mais jõudis Endla suures saalis publiku ette Maksim Gorki „Suvitajad“. Minu hinnangul moodustavad need kolm lavastust mõttelise rea, kuna nende vahel saab luua seoseid, nii otseseid kui ka kaudseid, ning siinkohal markeerin neist mõningad. Seega, ma ei analüüsi lavastusi tervikuna, vaid jätan selle ülesandeks teistele.

Välismaise klassika kolm vaala Eesti teatris on Shakespeare, Ibsen ja Tšehhov. Iga endast lugupidava lavastaja loome­biograafiast võib nad üsna kindlalt leida. Vihmarile on seni olulised olnud eelkõige suured põhjamaalased Ibsen ja Strindberg. Shakespeare’i näidendeid on ta lavastanud kahel korral. Tšehhov ja üldse vene klassika Vihmarile huvi­pakkuvate autorite seast seni puudus. Ka tema suhe nüüdisaegse vene näitekirjandusega on minimaalne, vaid Võrõpajevi „Dreamworks“ (Endla, 2018).

Mis siis Tšehhovil viga on olnud, et ta Vihmarile pole sobinud? Pole ju tegemist lavastajaga, kes teeniks poliitilise teatri jumalat ja oleks provokatiivselt päevakajaline. Nii klišeena kui see ka ei kõla, siis Vihmar käsitleb igavikulisi teemasid (seda muidugi alati vihmarlikus võtmes). Tšehhov ja sotsrealismi taagast vabastatud Gorki peaks ju selliseks vaate­nurgaks sobima nagu valatult. Tundub siiski, et Vihmar ei ole Tšehhovit või Gorkit avastanud äkitselt, vaid on leidnud tekstid, mis võimaldavad luua talle endale praegu tähtsat teatrit.

Justkui olematule tekstirežiile vaatamata hakkab Tšehhovi tekst Endla teatri „Kolmes ões“ hoopis erakordselt selgelt kõlama. Olga – Carmen Mikiver, Maša – Kleer Maibaum, Irina – Kadri Rämmeld.

Gabriela Urm

Teatrieksperiment „Kolm õde“. Tšehhovi „Kolm õde“ pidi esmalt esi­etenduma hoopis Endla Noortestuudios, ent koroona tõmbas sellele (mitu korda) kriipsu peale. Endla teatri professionaalsete näitlejate esituses on „Kolm õde“ tšehhovlik teatrieksperiment. Arvata on, et tšehhovlikkuse saavutamine ei ole olnud Vihmari eesmärk, pigem on tuntud tekst andnud võimaluse mängida mängimata.

Kuigi tšehhovlik ja teatrieksperiment ei pea ilmtingimata olema vastandid (eks Stanislavski oli oma ajas ka eksperimentaalne), siis Eestis on Tšehhovit lavastatud pigem psühholoogilise realismi võtmes. Muidugi meenuvad kohe erandid, nagu Saša Pepeljajevi „Kirsiaed“ lavakunstikooli XXII lennuga teatris NO99 (2005), Kristian Smedsi „Kajakas“ Von Krahli teatris (2008) või Andres Noormetsa „3 õde“ Rakvere teatris (2014).

Siiski on Stanislavski süsteemil põhineva haridusega Endla teatri näitleja ette veeretatud proovikivi: mängida „Kolme õe“ tegelasi ilma psühholoogilisi karaktereid loomata. Seda ülesannet toetavad õnneks kujundus ja kostüüm: Vihmari enda loodud lavaruum meenutab pigem tühja sahvrit või isegi poolikut prooviruumi ning näitlejad tulevad alguses lavale nendes riietes, millega nad sel päeval kodust tööle otsustasid tulla. Alles aegamööda hakkavad lisanduma ajastukohased soengud ning argiriideid hakatakse pikkade kleitide ja sobivate ülikondade vastu vahetama. Teksti lihtsalt antakse, selles puudub emotsioon, pateetika, tundepuhangud, aga ka teadlikult taotletud hillitsetus, mis võimaldab rääkida suurtest asjadest nendest tegelikult rääkimata.

Saates „Teatrivaht“, kus Madis Kolgi ja Valle-Sten Maistega lavastuse teemadel arutasime, nimetas Maiste sellist näitlemist nullstiiliks. Nõustun Kolgi väitega, et „mitte-midagi-tegemine“ on etendajale sama keeruline kui „millegi tegemine“. Vihmar on eravestlustes palju rääkinud näitleja hirmust – eelkõige siis, kui minnakse publiku ette. Ükskõik kui pingevabaks teha prooviprotsess, läheb näitleja lavale minnes alati pingesse: kas ma meeldin publikule, kas nad ikka saavad aru, mida me siin teinud oleme?

Ekstreemsemas versioonis käsitles Vihmar seda küsimust Tartu Uues teatris etendunud „Keskea rõõmudes“ (2013), kus iga etendus oli tõesti üles ehitatud nii, et midagi ei olnud enne kokku lepitud. Selline eksperiment tähendas nii väga häid, aga ka ebaõnnestunud etendusi (see on ainuke lavastus, mille pileti oli teater nõus pärast etendust vaatajalt tagasi ostma).

„Kolm õde“ pakub oma fikseeritud tekstiga rohkem kindlustunnet, ent sõltub siiski etendamishetkest, publikust saalis ning sellest, kui avatud on vaatajad ja kas nad on valmis laval toimuvaga kaasa minema. Seega aitab näitlejaid tuntud tekst, kuid tuleb ka arvatavasti ületada publiku tunnetuslik ootus mingi­suguse teistsuguse, „normaalsema“ teatri järele.

Endla teatri lavastuses on näitlejate tegelik vanus ja selle vastavus tegelaste vanusele üsna ebaoluline, mis loob minu meelest omaette tasandi. Näidendi kahekümnendates eluaastates õdesid kehastavad Carmen Mikiver (Olga), Kleer Maibaum (Maša) ja Kadri Rämmeld (Irina). Vana Anfissat, perekonna teenijat, mängis minu nähtud etendusel Endla üks nooremaid näitlejannasid Jane Napp (paralleelis Carita Vaikjärvega, kes oli sel korral Nataša rollis). Selline „suvalisus“ rollide jaotamisel aitab rõhutada aja seismajäämist kohas, kus ainukeseks oluliseks mõtteks saab tagaseinale kirjutatud „Balzac sündis Ber­dõtšivis“ ja „Moskvasse3“. Endla lavastuse puhul ongi keeruline ühte või teist näitlejat välja tuua, aga ühe etenduse vaatamise põhjal jäid silma Märt Avandi Tšebutõkinina (eriti purjus­olemise stseenis) ning Andrus Vaarik Kulõginina (eelkõige teise vaatuse lõpus).

Justkui olematule tekstirežiile vaatamata hakkas Tšehhovi tekst hoopis erakordselt selgelt kõlama. Nagu esimest korda oleksin kuulnud lauset „Mu pea valutab“. Teemad, mida Tšehhovi näidendite puhul ikka esile tuuakse – vana maailma kadumine ja asendumine uuega, kus ei hinnata enam endisi väärtusi, üksteisest möödarääkimine ja oma tegelike mõtete varjamine tähenduslikes pausides, igatsus, nostalgia, tegutsemise ja tegematajätmiste vastasseis, üleüldine mitte millegi juhtumine, tegevuse puudumine – tulevad just Endla „Kolme õe“ lavastuses hästi esile. Lohutu on Andrei (Priit Loog), tema õdede ja nende kaaskondsete elu ja olemine, ükski sündmus (Veršinini ja Maša armastus või Tusenbachi surm duellil Soljonõiga) ei kerki esile, polegi oluline. On mingi seisund, milles ollakse ja millest ei saa välja. Ega keegi eriti proovi ka.

Lihtsa elu“ Olga, Maša ja Irina. Musta Kasti „Kolme õe“ lähteülesanne on hoopis teistsugune kui Endlas. Põhiliseks võtteks on igasuguse allteksti ja teise plaani kaotamine, mis teeb „Kolmest õest“ komöödia üsna nõmedate provintslaste elust. Erinevalt Endla lavastusest on Musta Kasti lavastuses rollid, algusest peale kostüümid, tegevust toetav lavakujundus (kunstnik Illimar Vihmar), mängitakse suhteid ja tundeid. Kuigi tänapäevane, on kindlat tegevusaega ja kohta keeruline üheselt määrata.

Esietendusel tajusin miskipärast selgelt, et tegevus toimub Tartus, saja tuhande elanikuga provintsilinnas, kus ei juhtu kunagi midagi ja kust võiks põgeneda, aga ikka jäädakse sinna kinni. Andrei ja tema õed on lihtsad väike­kodanlased, isegi tühised, nõmedad inimesed. Vaatajatele esitletakse üsna mõttetuid inimesi, kellele vähemalt minul oli raske kaasa tunda.

Seda soodustab ka Tšehhovi teksti sügavamõttelisemate monoloogide võõritamine: nt Veršinini (Kristjan Lüüs) pikemad tulevikuvaated loetakse mikrofoni, mis asetab lausutu justkui tegelasest väljapoole. Kolm õde (Kaija M. Kalvet Olgana, Birgit Landberg Mašana ja Laura Niils Irinana) on hästi praktilised, tegelikult ilma unistusteta naised – vanadel kummimadratsitel magamiskottides lamajate „Moskvasse, Moskvasse!“ õhkamine muutub seetõttu hoopis naljakaks.

Andrei (Karl Robert Saaremäe) on lihtsalt joodik, tema naine Nataša (Liina Guerrero, kes mõjus väga värskelt) meenutab oma roosa kampsuni ja rohelise seelikuga tüüpilist maalt linna tulnud tüdrukut, kes kujutab ette, kuidas tema ja teda ümbritsevad inimesed elama peavad, ega unusta seda ka pidevalt väljendada. Nagu Endlas, kus näitleja reaalsel vanusel ei ole tema tegelaskuju puhul mingit tähtsust, ei ole ka Musta Kasti trupis, mis koosnebki peaaegu ühe­vanustest inimestest, proovitud näitlejaid tegelaskuju kehastamiseks näiteks vanemaks teha. Seksikate tuletõrjujate tantsus teise vaatuse alguses, kui Veršininite maja põleb, lustivad seega nii Tšebutõkin (Kaarel Targo) kui ka Kulõgin (Rauno Polman). Ei tantsi Soljonõi (Jaanika Tamm­aru), kes on vist hoopis Soljonaja.

Musta Kasti „Kolmes ões“ on põhiliseks võtteks igasuguse allteksti ja teise plaani kaotamine, mis teeb sellest komöödia üsna nõmedate provintslaste elust. Veršinin – Kristjan Lüüs.

Gabriela Urm

Need kaks üksteisele nii tihedalt järgnenud lavastust kinnitavad Tšehhovi teksti mitmekülgsust ja selle esitamise erilaadseid võimalusi. Kui Endla lavastuses toovad just minimalism ja staatika esile Tšehhovi teksti sügavamad kihid, siis Musta Kasti lavastus näitab, et Tšehhovi teksti võib mängida kergemeelselt ja lihtsakoeliselt: siin räägivadki tegelased seda, mida mõtlevad. Tusenbachi hüüatus „Ma ei ole täna kohvi joonud. Ütle, et mulle keedetaks …“ ongi lihtsalt soov kohvi saada, mitte potentsiaalse surmahirmu varjamine. Veršinin kutsub linnast lahkumisel küljeuksest Mašat vaid sõrmenipsuga, et temaga ilma suurema tseremooniata hüvasti jätta. Kogu tegevust ümbritseb huumor, tegelaste mured on aga liigagi argised ja naeruväärsed.

Mõlemast „Kolme õe“ lavastusest saavad suurima naudingu need, kes tunnevad teksti ja tegevusliine, suhtekolmnurki ja tõlgendusvõimalusi. Seejuures peaksid mõlemad lavastused toimima ka iseseisvana: Endla teatri „Kolm õde“ võib nõuda avatumat vaatajat, Musta Kasti versioon võiks sobida vabalt ka reede­õhtuse meelelahutuse otsijale.

Ei ma teadnud, et nii kiirelt kaob aeg, suvi läks, sa jätsid mind, mu kallis, üksinda. Musta Kasti „Kolmes ões“ kasutatud võtet jätkab Vihmar Endla teatri „Suvitajates“. Ka siin tuuakse vaatajate ette tühised inimesed, kellele on siiski võimalik rohkem kaasa tunda kui „Kolmes ões“. Tšehhovi „Kolme õde“ ja Gorki „Suvitajaid“ seobki ka teema: kokku saavad inimesed, kes tahaksid olla kusagil mujal, teha midagi muud, armastada kedagi teist, leida elu mõtte. Aga kahjuks nad istuvad ümber laua, joovad teed, mängivad kaarte, unistavad ja räägivad, räägivad, räägivad.

Gorki „Suvitajaid“ on Eestis lavastatud vaid korra, 1977. aastal samuti Endlas, Vello Rummo käe all. Vihmar on tegevuse toonud tänapäeva, nüüdisajastanud ka teksti, aga teinud seda endale omaselt ehk mingeid ajastukohaseid elemente säilitades. Nii peab Vlass (Karl-Andreas Kalmet) ikkagi oma õe Varvara (Kati Ong) abikaasa Bassovi (Priit Loog) pakse anakronistlikke kaustikuid käsitsi ümber kirjutama, mitte arvutiga mässama.

Gorki „Suvitajad“ ei ole Eestis tuntud tekst, mistõttu veidi sisust. Oma suvekodus võõrustavad külalisi abielupaar Varvara ja Bassov. Pidevalt jalutavad uksest sisse ja välja naise vend, kõike naljaks keerav Vlass ning mehe õde, kehv esoteerikust luuletaja Kaleria (Karin Tamm­aru), kuid veel hulk teisigi tegelasi: ennast läbikukkunud emaks pidav Olga (Carita Vaikjärv) ja tema saamatu arstist abikaasa Dudakov (Tambet Seling) ning veelgi mõttetum Suslov (Meelis Rämmeld) oma seksuaalselt vabameelse naise Juliaga (Ireen Kennik).

Maailmavaatelist idealismi pakuvad seltskonnale vananev üksikema Marja Lvovna (Kleer Maibaum), tema tütar Sonja (Jane Napp), pidevalt närviline ja egoistlik Rjumin (Ott Raidmets) ning allakäinud kirjanik Šalimov (Märt Avandi). Kuidagi on selles seltskonnas kanda kinnitanud ka Bassovi abi ja Julia armuke Zamõslov (Sten Karpov) ning seltskonda sulandumatu rikas onu Dvojetotšije (Enn Keerd). Üldiselt ei toimu eriti midagi: juuakse teed, räägitakse maailma asjadest (peamiselt sellest, mida peaks muutma ja teisiti tegema), armutakse õnnetult (noor Vlass endast vanemasse Marjasse), petetakse oma abikaasasid (Varvara kirjanik Šalimoviga ja Julia Zamõsloviga), käiakse kalal ja räägitakse üksteist taga. Tavaline provintsi värk.

Kuigi Vihmar ei ole otseselt lavastanud pea- ega kõrvaltegelasi, kerkivad eelkõige esile Priit Loog, Karl-Andreas Kalmet ja Karin Tammaru. Loodetavasti kirjutab keegi lavastusest pikema artikli, et keskenduda kõikide näitlejate väärt tööle. Siiski rõhutan Priit Loogi jätkuvat head loomingulist vormi. Loog tundub olevat üks neist Endla näitlejatest, kes on ennast leidnud tänu koostööle Vihmariga. Ta on näidanud oma mitmekülgsust ning pole kinni jäänud samasuguste tüüpide kehastamisse. Loogi mängitud Bassov on lühikeste pükste, valge triiksärgi ja päikeseprillidega jõmm, kes sussutab grillil täpselt siis, kui teine inimene lõpuks avaneb ja kõik südamelt ära räägib. Bassovil on alati hea tuju, sest kui sul on raha, naine ja auto, siis ei saa ju elus midagi halvasti olla: „Elus on kõige tähtsam, et oleks tšill.“ Loog ei domineeri, isegi siis, kui on justkui juhtrollis, ja seda on meeldiv vaadata.

Erinevalt „Kolmest õest“ ei ole Gorki „Suvitajad“ tuntud tekst ning selle lavastamine ei ole seetõttu iseenesest sündmus. Seega ei ole oluline keskenduda sellele, mis on Gorki tekstist jäänud ja mille Vihmar on välja visanud. Igal juhul on ta teksti ajakohastanud, lisanud nagu alati väikeseid detaile, mis muudavadki lavastuse vihmarlikuks: nt Suslovi buratinolik vastus „Sest lõbus olen ma ja teisiti ei saa“ küsimusele, miks ta joob, jms. Lisandunud on laulud (sõnade ja arranžeeringu autor Feliks Kütt), mida esitavad ainult naistegelased, ning mees­tegelaste koreograafiline liikumine (Rauno Zubko).

Kõige tähtsam on, et Gorki 1904. aastal loodud tegelaskujud on hästi tuttavad ka tänapäeval. Päikseprillijõmmist Bassovist sai juba räägitud, ent ka kirjanik Šalimov, kes muretseb peamiselt sellepärast, et on tulnud nn uus lugeja, kelle maitsele vastavalt tuleb nüüd raamatuid kirjutada, või esoteeriline Kaleria, kelle lemmiksaade on küllap „Selgeltnägijate tuleproov“, on tüübid meie tutvusringkonnast või kui mitte sealt, siis vähemalt portaalist Elu24.

Vihmar oskab erakordselt hästi tuua lavale tegelased, kelle üle igapäevaelus tihti naerdakse, aga kes tegelikult meenutavad meid rohkem, kui tahaksime seda endale tunnistada. Kuigi laval kõlavad 1980. aastate üsna tundmatute diskohittide tõlgendused, võiksid „Suvitajate“ tegelased grillipeol lihtsate asjade kõrval ka tõsistest rääkida, aga ikkagi kuulata taustaks Kuldse Trio 1990. aastate tümpsu­hitti „Pärnu suvi“.

Kokkuvõtteks. Need kolm lavastust ei ole iseenesest Vihmari seniste lavastuste taustal kuidagi uuenduslikud või erilised. Erandlik on ehk „Kolm õde“, kus tegeletakse näitlemise küsimustega. Pigem pakuvad nii Musta Kasti „Kolm õde“ kui ka Endla „Suvitajad“ äratundmisrõõmu Vihmari lavastajakäekirja austajatele ning Endla „Kolm õde“ on teatrigurmaanile, kes saab rõõmustada, et ka väljaspool Tallinna ja riiklikes sihtasutuses tahab keegi katsetada.

Küll aga moodustavad lavastused just triloogiana terviku: kahe vene klassiku tekste ühendab reaalsuse ja unistuste vastandlikkuse rõhutamine, rahulolematus olemasolevaga, aga ka oskamatus sellest välja saada. Vihmari lavastusi ühendab omakorda nende tekstide esitamine tragikoomilisena, nii et filosofeerimisest on saanud argikõne.

Huvitava tähelepanekuna arendan edasi ühe teatrikülastaja mõtet, et „Suvitajates“ ei moodusta näitlejad ansamblit. Minu meelest on see nii kõigi kolme siin käsitletud lavastuse puhul. Seejuures luuakse just ansambli puudumisega teistsugune tervik, pusle, kust ükski tükk ei tohi puududa. Seega ei ole ansambli puudumine midagi, mida ette heita, vaid võte, mis aitab rõhutada võõrandumist päriselust.

„Suvitajates“ ütleb Varja ühel hetkel Kaleriale: „Aga kas inimestega, kes ainult kaebavad elu üle, on lõbus koos olla? Kas on mõnus elada inimestega, kes aina soiuvad, aina taovad endale vastu rinda, aga ei anna maailmale mitte midagi, ei rikasta seda mingil moel?“ Ei ole mõnus, raske on. Raske on ka pidevalt vaadata teatrit, kus ainult soiutakse ja mis seejuures ei rikasta mitte mingil moel. Vihmar õnneks seda ei paku. Vastu­pidi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht