Viirus kui nähtamatu zen-master*

Kellerteatri kriisikogemus: iga prognoos on illusioon ja meie plaanidest sõltub enamasti palju vähem, kui arvame.

VAHUR KELLER

Kaks aastat tagasi lõppes minu paar kümnendit kestnud töö riigiteatrite süsteemis. Uutel juhtidel on sageli mugavam oma nägemust ellu viia tema enda kokku kutsutud meeskonnaga. Olin hakanud teatrit, kus tegutsesin, ehk liigagi omaks pidama, ja selline illusioon maksab sageli varem või hiljem valusalt kätte.

Hirm muutuse ees oli väga suur. Riigiteater annab turvatunde, millel on nii häid kui ka halbu külgi. Võimalus trupiga pikemalt koos töötada on hea: kui kolleege paremini tunda, saab avaneda potentsiaal, mis põgusal projektipõhisel kokkupuutel jääks ehk varjatuks. Tähtsusetu ei ole muidugi ka majanduslik pool: küllaltki kesine teatripalk on enamasti küll kuu esimeste päevadega otsas, kuid kodulaenu saab tasutud ja haigekassa teenus on garanteeritud. Selge, et kui argimuresid on vähem, saab paremini loomingule keskenduda.

Nüüd, tagantjärele, olen aru saanud, et riigisüsteemis töötamine pidurdab loominguliselt siiski rohkem kui pakub. Regulaarne sissetulek, ükskõik kui väike see ka ei ole, põhjustab alateadlikult sõltuvuse, samuti ka „turvaline ja toetav teatripere“. Alateadlik hirm saada sellest turvatsoonist välja heidetud sunnib kompromissidele, halvemal juhul alandlikkusele või käegalöömisele. Omamoodi paradoks: kultuuritegijaid peaks toetama just selleks, et nad oleksid julged, loomingulised ja vabad, ometi soosib praegune süsteem liiga sageli pigem ettevaatlikkust ja keskpärasust.

Süsteemist lahkumine on üks minu õigemaid otsuseid. Ettevõtluskoolitusel avastasin täiesti uue maailma, kohtasin mitmeid toredaid inimesi, kelle elu sisuks (üllatus-üllatus!) ei olnudki teater. Mul tuli neile tõestada, miks ja kellele on see vajalik, mida ma teen, leida järjekindlalt põhjendusi, miks peaksid inimesed minu loodavasse teatrisse tulema.

Põnevusteatrit pakkuvale Kellerteatrile on leitud ülimalt sobiv asukoht, Tallinna Püssirohuaida kahemeetriste paekiviseinte ja müstilise atmosfääriga saal.

Tambet Kaugema

Nii vormus Eesti esimese põnevusteatri mõte: otsustasin teha teatri, mis on pühendatud põnevikele, detektiivilugudele, müsteeriumidele ja õuduslugudele. Peagi õnnestus leida uuele põnevusteatrile ka ülimalt sobiv asukoht, Tallinna Püssirohuaida kahemeetriste paekiviseinte ja müstilise atmosfääriga saal.

Lõputööna tuli koostada põhjalik äriplaan. Kuna seni olin kokku puutunud peamiselt loominguga, oli kultuuri käsitlemine äri sõnavara toel harjumatu ja tekitas isegi mõningase tõrke, ent andis viimaks midagi väga väärtuslikku. See õpetas nägema teatritegemist uue nurga alt, pidevalt endalt küsima, millistele inimeste vajadustele mu tegevus vastab, mida ma neile pakun, mida nad mujalt ei leia ja ilma milleta nad hakkama ei saa. Mis õigustab selle uue teatri olemasolu? Ainult siis, kui neile küsimustele on vastus olemas, on võimalik ilma toetuseta erateatril (võib-olla) ellu jääda.

Alustada ei olnud raske: mind ümbritsesid vaimustavad, toetavad inimesed ja iga uue alguse hasart annab juba ise energiat. Keeruliseks läks paari kuu pärast. Peaaegu olematute rahaliste vahendite juures uute vaatajateni jõuda oli rohkem kui keeruline. Ühismeedias laigiti teatri postitusi palju, kuid pileteid ei ostetud piisavalt. Kui väikese koha puhul on keeruline ennast ära majandada isegi täissaalide korral, siis kehvematel kuudel oli täitumus vaid keskmiselt 20 protsenti. Investeeringuid tuli teha palju: poodiumid, tehnikapark, sisustus jm. Peaaegu igal kuul tuli leida võimalusi raha juurde laenata, et miinus katta. Lootusetus tahtis sageli võimust võtta, kuid siiski ei mäleta ma ühtegi hetke, mil oleksin ennast kirunud, et olin selle tee ette võtnud.

Pööre paremuse poole saabus sügisel. Juba oktoobris olid mitmed etendused välja müüdud ja uue aasta esimestel kuudel oli saali täitumus rohkem kui 80 protsenti. Selle aasta 1. märtsil tähistas Kellerteater oma esimest sünnipäeva. Aastaga olime toonud lavale kuus esietendust ning korraldanud paarkümmend kontserti. Saak oli meeldivalt mitmekesine: klassikaline detektiivilugu, sõnadeta õuduskomöödia, meelemüsteerium, uudisdramaturgia Indrek Harglalt, lisaks kaks põnevat judinalugu lastele. Meil oli aastaga kogunenud 6500 vaatajat ning teatri saali täitumus oli kasvanud neli korda. Tegevust toetasid edukalt erilise atmosfääriga kohvik ja ruumi rentimine üritusteks. Vähem kui aastaga oli põnevusteater ellu jäänud ja tegime julgemaid plaane järgmiseks hooajaks.

Eriolukorra kehtestamisega leidis veel kord kinnitust kultuuriettevõtluse haprus. Kuigi ühest küljest võimaldab väiksem struktuur kriisihetkel paindlikumalt ka kulusid kokku hoida, sai üsna ruttu selgeks, et ilma välise abita ei ole võimalik tegevust jätkata. Vaatamata partnerite tänuväärsele vastutulekule maksetähtaegade ajatamise, ruumide rendist loobumise, teenustasude vähendamise jm osas, kahanes õhuke varu ühe kuuga nulli ja sealt edasi miinusesse. Kriisi esimestel päevadel videofirma StillFrame’i ja Television.ee-ga koostöös sündinud virtuaalteater tõi noorele Kellerteatrile küll palju positiivset tähelepanu, kuid majanduslikult langes teatri tulu esimese kuuga umbes 20 korda.

Virtuaalteatrit võib siiski pidada kriisi toredaks viljaks. Tänu keerulise aja sünnitatud koostööle on Kellerteatri lavastused „Armunud alkeemik“ ja „Canterville’i kummitus“ kellerteater.television.ee platvormil kogu aeg nähtavad. Viimast saab vaadata ka dubleerituna inglise ja vene keelde. Lavastusi on vaadatud üle maailma ning oleme virtuaalselt jõudnud inimesteni, kes poleks Kellerteatrit ilmselt muul moel kuidagi avastanud. Virtuaalset kanalit arendame edasi kindlasti ka tulevikus, „normaalolukorra“ ajal.

Õnneks lubas kultuuriministeerium üsna kohe eriolukorra alguses ka erateatreid erakorraliselt toetada. Teadmine, et abi on teel, vältis vähemasti suuremaid südamerütmi häireid. Usun, et ilma selle otsuseta oleks Eesti kultuuripõldu tabanud kiire ikaldus, sest pikaks ajaks oleks kadunud enamik väiksemaid kultuuripilti rikastanud kooslusi.

Ometi pani olukord taas mõtlema kultuuritoetustest üldisemalt. Paljud vabakutselised kultuuritegijad said (või loodetavasti veel saavad) kriisimeetmetest toetust, mis võimaldab ehk paar kuud hakkama saada. Paljudele on aga kriis kestnud juba aastaid: töötatakse, luuakse põnevat ja kõrgel tasemel kultuuri, sageli kirglikult ja entusiasmist, omamata tervisekindlustust või mingeidki muid garantiisid. Selle taga, et Kellerteater sündis ja püsima jäi, on hullumeelset optimismi, rida õnnelikke juhuseid ja vapustavalt visad inimesed.

Praeguse süsteemi juures tuleb uuel teatril esimesed kolm aastat ise majanduslikult ellu jääda. Kultuurkapitalilt on küll võimalik taotleda raha lavastuste väljatoomiseks, kuid etenduste andmiseks, turunduseks, administreerimiseks jms tuleb leida raha ise. Kulka on kuldaväärt, ilma selleta ei oleks praegu süsteemivälise teatri tegemine üldse mõeldav, kuid paraku antakse ka kulkast rahapuudusel enamasti toetust ainult lavastusgrupi ja näitlejate tasudeks, vahel sedagi eelarvega võrreldes vähendatud summas, mistõttu jäävad alustava teatri õlule ka tootmiskulud (kostüümid, dekoratsioonid, rekvisiidid jms).

Nii ongi noorel teatril pidevalt hing kinni ja pankrott kummitab pea kohal. Seejuures nõuab just alustamine kõige suuremaid investeeringuid. Teatritegemiseks vajaliku tehnika rentimine ei ole pikemaajaliselt kuigi mõistlik, mistõttu tuleb leida kusagilt raha, et osta poodiumid, heli- ja valgustehnika jpm.

Ma ei taha öelda, et kõigile, kel tuleb uitmõte teha oma teater, peaks kohe kamaluga kulda selga viskama, kuid oma tee valimine teatritegijana on praegu siiski seotud liiga suure isikliku riskiga. Kultuuriministeeriumil võiks olla näiteks n-ö starditoetuse meede uudsete eraalgatuste tarvis. Kui loodava üksuse idee on omanäoline ning eristub muust kultuuripildist, tegijate haridus ja kogemus usaldusväärsed ning nende finantsplaan selge ja arusaadav, siis võiks riik igal juhul tegevusele kohe õla alla panna. Kindlasti on selline avansiandmine omajagu riskantne, kuid usun, et nii sünniks rohkem põnevat ja eripalgelist kultuuri. Kui panna oma aias kasvama ilus ja eriline taim, ei ole vist mõistlik kolm aastat lihtsalt jälgida, kas ta jääb ellu, ning alles seejärel asuda kastma ja väetama.

Kuigi etendusasutustele kestab eriolukord endiselt ja määramatus põhjustab stressi, on praegune olukord mõnes mõttes isegi tõelisem ja ausam. Iga prognoos on illusioon ja meie plaanidest sõltub enamasti palju vähem, kui arvame. Mängureeglite drastiline muutumine sunnib otsima uusi vahendeid. Kellerteater, usutavasti ka teised väikesed erateatrid, on ehk isegi natuke paremas seisus kui suured, sest oleme harjunud iga päev paindlikult ja kiirelt mõtlema ning tegutsema.

Zen-master viirus tuletab meile meelde, et tulevik on alati abstraktne. Oluline on see, mida teeme täna, ja nii on see tegelikult ju igal ajal.

Selle artikli kirjutamise ajal päike paistab, viirushaigus taandub. Istutasime Püssirohuaida hoovi puid, et publikul oleks pärast hädaolukorra lõppemist taas tore teatrisse tulla, ja juulis esietendub Kellerteatris psühhotriller „Mäng“. Usun, et teater jääb ellu. Lõpetan meie administraatori Jane Oksa kuldsete sõnadega: „Ja siis on kõik jälle hästi!“

*Artikkel põhineb Vahur Kelleri ettekandel, mille ta pidas Eesti Kultuuri Koja korraldatud ettekannete õhtul 11. VI Tallinna galeriis Art Space.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht