Viisik veniva etenduskunstide mõiste vallast

Nii Kädi Metsoja, Kadri Noormets, Renate Keerd, Barbara Lehtna kui ka Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov on loonud väljenduslaadilt abstraktse lavastuse ning nende käsitletud teemasid üheselt mõista pole sugugi kerge.

MADLI PESTI

tegeele“, lavastaja ja tantsija Kädi Metsoja, kunstnik Lars Schmidt, valguskunstnik Karolin Tamm, helikujundaja Renzo van Steenbergen, dramaturg Kaja Kann. Esietendus 11. IV Kanuti gildi saalis.

Tartu Uue teatri „mobiilsed definitsioonid“, lavastaja Kadri Noormets, helikunstnik Andres Lõo, valguskunstnik Karl Marken, dramaturgiline tugi Aare Pilv. Mängivad Kadri Noormets ja Ivo Reinok. Esietendus 12. IV Tartu Uues teatris.

Sõltumatu Tantsu Lava „Performance STLis“, lavastajad Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov, kunstnik Oliver Kulpsoo. Esitavad Kai Valtna, Raido Mägi, Anumai Raska, Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov. Esietendus 28. III Sõltumatu Tantsu Laval.

together forever“ („igavesti koos“), lavastaja Barbara Lehtna, dramaturg Katrīna Dūka, liikumisjuht Hanna Junti. Esitavad Kaido Torn, Johan Elm ja Minna-Triin Kohv. Esietendus 10. IV Sõltumatu Tantsu Laval.

EMTA lavakunstikooli „Valgete vete sina“, idee autor, lavastaja ja kunstnik Renate Keerd. Mängivad XXIX lennu üliõpilased Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Elise Metsanurk, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel ja Oskar Seeman. Esietendus 30. III Sakala 3 teatrimajas.

Sel kevadel tuli etendusasutustes välja viis lavastust, mille saab liigitada „veniva etenduskunstide mõiste“1 alla ning mis minu arvates astusid omavahel põnevasse polüloogi: Kädi Metsoja „tegeele“, Kadri Noormetsa „mobiilsed definitsioonid“, Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi „Performance STLis“, Barbara Lehtna „together forever“ ja Renate Keerdi „Valgete vete sina“.

Kõik need lavastused on loonud sõltumatud kunstiasutused või iseseisvad produktsioonigrupid. Suuremal või vähemal määral on need valminud koosloomemeetodil: prooviprotsessi pole alustatud konkreetselt piiritletud ja sidusa alusteksti toel ning lõpptulemusse on loominguliselt panustanud kõik erisuguse taustaga trupiliikmed. Lavastusi ühendab väljenduslaadi abstraktsus (see on näha ka pealkirjadest ja neis moodi tulnud väiketähelembusest), mistõttu pole kunstnike käsitletud teemasid üheselt mõista ja kirjeldada sugugi kerge. Enamasti ei ole tegemist sidusa terviklavastusega, vaid tähelepanu all on fragmendid ja harali otsad. Ühendav joon on ka märgisüsteemide hierarhiata kasutamine: näiteks sõna ei domineeri elektroonilise heli üle, kehaliselt väljendatu pole aga olulisem kui valguskiir laval.

Vaatlusaluste lavastuste puhul on lavastaja enamasti ise ka etendaja (v.a Lehtna ja Keerd) ning eripärane on see, et mitmes lavastuses otsitakse publikuga uusi suhtlusviise. Seejuures on rõhk pigem kunsti- ja teatriväljasisestel esteetilistel või struktuursetel küsimustel, mitte niivõrd ühiskonnateemadel. Küll aga võib täheldada huvi ühiskonna struktuuride vastu – see kaasneb publikuga suhtluspunktide otsimisega.

Kädi Metsoja lavastuses „tegeele“ tõuseb risti üle kogu saali kaldtee ehk mägi. Etenduse esimeses pooles üritab Metsoja kümmekond korda tõusta erisugusel viisil mäe tippu, libiseb aga kottpimedas hirmsa kolina-mürinaga alla tagasi.

Lars Schmidt

ÜKT ehk „tegeele“. Kädi Metsoja lavastuse pealkirjaks pandud uudissõna „tegeele“ seostub tegelikkuse ja tegelemisega. Mõlemad haagivad nähtuga mõnusalt. Metsoja tegelikult tegelebki Kanuti gildi saali laval siin ja praegu tegutsemisega, kõrgel professionaalsel tasemel. Lavastus on füüsiline ja abstraktne: keha, visuaalne kujundus, muusika ja valgus on siin võrdsed väljendusvahendid – tõeline ÜKT ehk ühendkunstiteos.2

Autorit-etendajat on huvitanud hakkamasaamine kui fenomen. Metsoja on andnud endale füüsilisi ülesandeid ja asetanud end erisugustesse nõudlikesse olukordadesse. Ta seab kahtluse alla olukordade tavapärase lahendamise ning küsib, miks oleme harjunud asju alati ühte moodi tegema ja mis juhtub, kui teha teisiti, tavapäratult.

Risti üle kogu Kanuti gildi saali tõuseb vasakult paremale kaldtee ehk mägi. Etenduse esimeses pooles üritab Metsoja kümmekond korda tõusta erisugusel viisil mäe tippu, libiseb aga kottpimedas hirmsa kolina-mürinaga alla tagasi. Meenub muidugi Sisyphos, ehkki kivi pole näha. Metsoja liigub mäest üles küll kõndides, joostes, libistades, rullides, kukerpallitades, küll külg või selg ees. Seejärel võtab etendaja üksinda ja näiliselt vaevata kasutusse kogu suure ja avara ruumi, joostes ümber mäe. „tegeele“ publik saab nautida võimeka akrobaatilise keha liikumist, hüppeid, painduvust.

Etendaja liikumisega võrdseks väljendusvahendiks tõuseb Renzo van Steenbergeni heli- ja muusikaline kujundus. See on elektrooniline ja vali. Mäe otsa turniva Metsoja mikrofonist kostab võimendatult hingeldamist. Heli tuleb meile, vaatajatele, lähemale. Peegelneuronid hakkavad tööle ja oleme justkui ise sinna mäkke ronimas. Kui Metsoja jookseb ümber mäe, on heli kohati varem salvestatud, sellega mängitakse, heli muutub kahekordseks ja asetatakse kajasse. „tegeele“ on oma puhtuses ja selguses nauditav vaatamine, muutumata seejuures steriilseks. Lavastuse väljenduskeel on värske ja rikkalik.

Osavõtuviisid „mobiilsete definitsioonide“ ja „Performance’i STLis“ näitel. Kuigi Metsoja jätab erinevalt Noormetsast ja Stepanovist-Astrovist publiku frontaalselt istuma, ühendab neid tegijaid rohkete väljendusvahendite hierarhia puudumine, samuti abstraktne väljenduskeel. Kõik kolm lavastust saab vaevata koondada abstraktse kunsti vihmavarju alla.

Noormetsa „mobiilsete definitsioonide“ ja Stepanovi-Astrovi „Performance’i“ fookuses on aga publik ja osavõtuteatri võimalused. Näinud neid lavastusi järjestikku õhtuil, torkas eriti teravalt silma saavutatud tulemuste eriilmelisus.

Kadri Noormetsa sõnutsi on „mobiilsed definitsioonid“ lavastus, mis on näitus, kus võib tunda end kui kodus. Tartu Uue teatri saal on ääristatud mugavate diivanitega, seintel on Eesti kunstnike maalid.3 Seal mugavas ja meeldivas kodus diivanil istuma, etendajate üllatavaid ettevõtmisi ja huvitavaid maale vaatama olen valmis peaaegu lõputult. On äärmiselt põnev ja ainulaadne, kuidas Noormets on käsitlenud aastaid oma loomingus publiku ja vaatamise olukorda. Tema lavastused meenutavad ämblikuvõrku, kus kõik on omavahel seotud.

Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastuse „Performance STLis“ läbimõeldud arhitektuuriga lavaruumis hakkab silma keskkonnavaenulik esteetika: kõikjal laiutab tehismaterjal, rohkelt kilet, plasti ja penoplasti. Selle keskel lebab Anumai Raska.

Lee Kelomees

„mobiilsed definitsioonid“ on Tartmusi „Muuseumi koreograafia“ (2017) ja ühe maali vaatamise lavastuse „procedure of beauty“ („iluprotseduur“, 2014) edasiarendus. Uuslavastus on senistest ehk kõige abstraktsem ja oma lihtsuses võluv. Noormets on teist lavastust järjest laval koos näitleja Ivo Reinokiga, kes oskab tulistada ka „paksu näitlemist“. Ma ei arva aga kunagi ära, kuhu nende omavaheline keemia nad viib ja millised ootamatud seosed nad õhku viskavad. Noormetsa lähenemine teatrikunstile on originaalne ja erakordne ning seda tuleks kultuuriüldsusel tähelepanelikult jälgida. Sellise süsteemsusega ja sellisel viisil ei mõtesta Eestis etendajate, publiku ja vaatamise dünaamilist kolmnurka ükski teine teatritegija.

Intrigeeriv oli enam-vähem samal ajal kohtuda teise kunstiteosega, lavastusega „Performance STLis“, mis mõjus kui „mobiilsete definitsioonide“ kõverpeegel. Kui Kadri Noormets kujundab mõttekaaslaste Ivo Reinoki ja Andres Lõoga Tartu Uue teatri saali oma malbel viisil publikule nii mugavaks kui vähegi võimalik, siis Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov teevad oma mõttekaaslaste ja etendajate Kai Valtna, Raido Mäe, Oliver Kulpsoo ja Anumai Raskaga kõik, et publik end Sõltumatu Tantsu Lava saalis mugavalt ei tunneks.

Performance’i“ läbimõeldud arhitektuuriga lavaruumis hakkab kõigepealt silma keskkonnavaenulik esteetika: kõikjal laiutab tehismaterjal, rohkelt kilet ja plasti (plastkõrred, värvilised plastfiltrid, põrandal suur penoplastihunnik), mis tegevuse käigus tükkideks lõhutakse. Vastukaalu pakuvad kaltsuvaibad maas ja poodiumidel ning enam-vähem elus luuderohi potilillena rippumas. Ruumi inimvaenulikuna tunnetamist võimendab küllap võrdlus „mobiilsete definitsioonidega“, mille kogu lavakujundus on müüa – nii maalid kui ka uuskasutuskeskusest pärit diivanid.

Mida „Performance’is“ tehakse? Tehakse performance’ile kohaselt tegusid. Viljandi kultuuriakadeemia tantsuteooria ja -ajaloo õppejõud Kai Valtna esitab sõnu, peab loengut. Tantsukunsti üliõpilane Anumai Raska liigub, tantsib oma õpetaja Ruslan Stepanoviga. Tantsuõppejõud Raido Mägi samuti liigub, aga ka ehitab asju. Valguskunstnik Oliver Kulpsoo valgustab. Tema tegevus erivärviliste valgusfiltritega, millest sünnib seinale visuaalselt rikkalik installatsioon, on lavastuse paeluvaim. Etendusel küll näeb performance’i laadis tegevust, kuid õigem on nimetada toimuvat anti-performance’iks, sest performance’i tähtsamaid omadusi on kordumatus. Stepanovi-Astrovi lavastuses on aga tegevustik fikseeritud, mistõttu on kohane nimetada seda performance’i-teatriks.

Lavastust hakkas üldistava teema ja meeleoluna kandma ootus: me oleme kõik ühes ruumis ja ootame midagi, kuid see ootus ei täitu kunagi. Kujundina toimib päris hästi etendajate suunurgas tilpnev suits, mis ei põle. Ootad, kas nad hakkavad nüüd siis suitsetama. Aga ei, suitse põlema ei panda. Etenduse atmosfäär on kaootiline, aga seda võib soovi korral nimetada ka vabaks. Luuakse ruumi arhitektuuri ja rütmi. Taas on oluline hierarhia puudumine, seekord nii väljendusvahendite kui ka etendajate puhul. Valguskunstnik Kulpsoo ei tegele etenduse jooksul ainult valgusega, muusik Astrov üksnes muusikaga, tantsija Stepanov vaid virtuoosse tantsimisega, õppejõud Valtna, kelle töövahend on sõna, aga vahepeal just tantsib.

Sõltumatu Tantsu Lava asju täis ruumis peab publik endale koha leidma ebamugavate, kõvade, kilega üle tõmmatud kastide-poodiumide peal. On huvitav, milliseid osavõtuteatri või lihtsalt publikuga suhtlemise viise siis kasutatakse. Vaatajaid häiritakse päris jõhkralt: pudistatakse juustesse penoplastipuru, ootamatult lükatakse mikrofon näkku (räägi midagi!), üks inimene saab suure metalltoruga vastu pead (olgu, see oli ilmselt ühekordne performance). Peale piitsa pakutakse ka präänikut: vahvlit, õlut ja säraküünlaid. Muidugi ma dramatiseerin veidi üle: mind kui vana osavõtuteatrihaid miski rivist välja ei löö, kuid kirjeldan siinkohal konteksti, kuhu „Performance“ asetub.

Kontrast Noormetsa ülipeenelt välja töötatud publikusuhtlusega on lihtsalt niivõrd ilmne, need kaks on nagu kiil ja elevant: „mobiilsete definitsioonide“ peen ja pehme kiili tiivalöök vs. Performance’i“ elevandi raske jalg publiku peal. Ma ei arva sugugi, et teater peaks olema mugav ja paitama pehmelt pead, kuid (utreeritult) vägivalla kasutamine peab olema põhjendatud. Seekord ma seda põhjendatust kahjuks ei tunnetanud: oli performatiivne kohalolu ilma sidusate tähenduste loomiseta. „Performance STLis“ on punklavastus. Ma olen küll pungi suur austaja, kuid võrdluses Kadri Noormetsa loominguga paistavad „mobiilsete definitsioonide“ taotlused ja ka tulemus lihtsalt palju põnevamad.

Füüsiline teater ehk „together forever“ ja „Valgete vete sina“. Algideest, piltidest ja tükkidest lavastuse loomine iseloomustab järgmist omavahel dialoogi astuvat paari: Barbara Lehtna „together forever“ ja Renate Keerdi „Valgete vete sina“. Mõlema fookus on kehalistel kujunditel ehk tehakse füüsilist teatrit.

Lehtna lavastuse „together forever“ kandev teema on armastus ja isiklikud suhted, mis võivad vaatajate silmis saada laiema poliitilise tähenduse. Sõnatu, kolme etendajaga (Minna-Triin Kohv, Johan Elm, Kaido Torn) humoorika füüsilise keelega lavastus peaks eelkajastuste põhjal olema kõigile osalistele väga isiklik. Selle taga on omaenda kogemused, kokku- ja lahkuminekud ja palju avameelseid vestlusi. Kahju, et publikule jääb selline tunnetus kaugeks, sisemist puudutust on vähe. Oluliste teemade kriipivus ei tõuse kuidagi esile. Jääb mulje, et 55minutilise lavastuse loomisel on proovisaalis lepitud esmaste lahendustega ja need pealiskaudsed ideed lavale pandud.

Etendus algab küll lootustandvalt: pulmakleidiga etendajad koorivad punast sibulat justkui südant. Nojah, armastus on ju kibe. See kujund mängitakse pikalt ja põhjalikult lahti. See pole küll ülemäära originaalne, aga toimib, pannes lavastusele tugeva alguse, mis aga lahjeneb järk-järgult.

Enamiku füüsilis-mänguliste kujunditega ei minda esmastest assotsiatsioonidest sügavamale ega ole need kujundid ka eriti fantaasiarikkad. Lavastuses ei tõuse esile konfliktseid positsioone, vaateviise ega üllatuslikke momente. Tegijad jätavad otsad (tahtlikult?) lahti, selget autoripositsiooni välja ei kujune. Rohkem ootamatusi, kriipivust ja tunnet, et midagi on tõesti kaalul! Lavastuse ebatavalisem külg on aga see, et sugudele ei läheneta binaarselt. On sümpaatne, et seda pole kuidagi eriliselt esile tõstetud, vaid see ilmneb loomulikku rada pidi etenduse käigus. Tagantjärele tuleb tunnistada, et selline lähenemine pole Eesti teatris tõesti kuigi tavaline.

Sugu ei ole binaarne ka Renate Keerdi loomingus, kuid temast purskub võrreldamatult rohkem originaalset fantaasiat, mis väljub ka inimliigi piiridest, näiteks loomariiki. „Valgete vete sina“ on minu meelest Keerdi seni tugevaim lavastus. Keerdi suur hulk andunud austajaid ei pruugi sellega nõustuda, aga minu meelest kerkis selle lavastuse puhul kõige selgemalt esile kandev idee või sõnum. Seda aga ei pea olema tingimata lihtne sõnastada, veelgi enam kirja panna.

Keerd sobitub siin analüüsitud lavastuste ja tegijate punti oma abstraktsuselt – ei ole lihtne paika panna, millega ta tegeleb. „Valgete vete sina“ kandvaks teemaks tõusis grupi ja üksikisiku omavaheline dünaamika. Kuidas käitub üksikisik grupis? Kuidas võistlevad grupid omavahel? Esmakordselt tundsin Keerdi lavastuse puhul (olen peaaegu kõiki neid näinud) poliitilist allteksti. Muidugi on see subjektiivne ning sõltub kontekstist: kuna lavastuse vaatamine sattus mul Eesti poliitika turbulentsete päevade keskele, aktiviseerusid kindlasti seetõttu ka need teemad.

Leian, et ka lavastustehniliselt teeb „Valgete vete sina“ rõõmu. Kuigi Keerdil oleks hädasti vaja professionaalse dramaturgi kõrvalpilku ning mitmekordsete lõppude armastusest pole ta veel lahti saanud, pakkus mulle eriti huvi jälgida, kuidas ta haldab nii suurt etendajate gruppi, 13 lavakunstikooli näitlejatudengit. Sellega sai lavastaja kompositsiooniliselt hiilgavalt hakkama.

Fantaasiast Keerdil puudust pole. Jah, tema käekiri on äratuntav, ta ka kordab ennast, aga samuti võib näha kujundite, teemade ja käsitlusviiside edasiarendamist. Huvitav, et Keerd vajutab seekord tugevalt ka minu põlvkonna nostalgianuppu (ülikoomiline stseen lapsepõlve iidoli Imemehega), kuid see ei peaks ju tingimata kõnetama noorema põlvkonna etendajaid-vaatajaid.

Nii „together forever“ kui ka „Valgete vete sina“ on abstraktse ja mittelineaarse ülesehitusega, kus domineerivad füüsilised väljendusvahendid ning mida tugevalt toetavad visuaalsed tähendused. Mõlemas töös tõuseb oluliseks väljendusvahendiks kostüüm. Kui Lehtna lavastuses puudutatakse pigem inimsuhete latvu, siis Keerd suudab oma absurdilembuses ja fantaasiarikkuses kaevuda sügavamale.

Põnev, et vaid kahe nädala jooksul esietendus viis lavastust, mis hakkasid omavahel erakordselt tihedalt vestlema. Intrigeerivaim on aru saada, kuidas kunstnikud mõtlevad, milline on nende loomeimpulss. Neid ei huvita kellegi teise juba varem valmis kirjutatud mõtted, vaid kannustab soov luua koos mõttekaaslastega. Neid huvitab väljendusvahendite rohkus: nad tahavad uurida nii keha kui ka valguse, nii heli kui ka objektide ja materjalide toimimist, seejuures on oluline nende väljendusvahendite omavaheline koostoime.

Põhjalikku tööd tuleks aga teha kujundite loomisel: mõjuvad kujundid on jõulised ja fantaasiarikkad, kuid see ei tohiks välistada lihtsust ja selgust. Mind vaatajana huvitab aga alati kõige rohkem, kuidas minusse suhtutakse, mida minuga etenduse ajal tehakse. Ka siin pakuti erisuguseid lähenemisi. Mulle tundub, et need teatritegijad ei alahinda publikut, aga oldagu veelgi nõudlikumad.

1 Anneli Saro, Terminiloome kui strateegia ja poliitika. – Sirp 26. IV 2019.

2 Ott Karulin, Ühendkunstiteos. – Sirp 8. II 2019.

3 Mario Pulver, Pidu Ivo ja Kadri pool. – Sirp 3. V 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht