Viljandi tantsunädal kestliku tantsukeha otsingul

Konverentsilikke võnkeid pakkus selle aasta tantsunädala alateema „Ellujäämise kunstid – ökoloogiline jalajälg etendus- ja tantsukunstis“.

MARGARET TILK

Viljandi tantsunädal 25. – 29. IV.

Viljandi tantsunädal ei ole festival, vaid pigem midagi konverentsi või suvelaagri laadset.¹ Seega vaadelda seda sündmust kui kellegi kureeritud lavastuste kooslust oleks kohatu. Võrdsel kohal lavastustega olid tantsunädalal töötoad, loengud, 20kraadine päikseline ilm, samal ajal Tallinnas maha sadanud lumi ning Rohelise Maja kohvik.

Konverentsilikke võnkeid pakkus ka selle aasta tantsunädala alateema „Ellujäämise kunstid – ökoloogiline jalajälg etendus- ja tantsukunstis“, mida osalejad interpreteerisid tantsukunstile omaselt peamiselt keha kaudu, vaadeldes keha kui midagi, millesse peab säästlikult ja kestlikkult suhtuma.

Leinates tulevikku. Nädala kõige huvitavama mõttelise kehalise kombinatsiooni moodustasid Sofia Filippou residentuuri showing „practices of loving (through) the apocalypse“ („maailmalõpu (kaudu) armastamise praktikad“) ning Hedi-Liis Toome, Madis Kolgi, Meelis Oidsalu ja Kaja Kannu „Teatrivahi“ avalik salvestus. Filippou nädalase residentuuri avastuste esitlemine leidis aset kultuuriakadeemia akendeküllases stuudios Viljandi auto- ja asfaldirohkeima tee ääres. Stuudio põrandat kattis tekkidest kokku traageldatud tikanditega vaip, mille all oli must muld ja seinal nõuanded:

* Consider decaying as part of a cyclical process. (Kaaluge lagunemist tsüklilise protsessi osana.)

* Consider decaying as a way to be closer to death. (Kaaluge lagunemist kui viisi, kuidas olla surmale lähemal.)

* Extra tip: Reconsider everything as having the potential to fall apart and to compose again. (Mõelge kõike uuesti kui potentsiaali laguneda ja uuesti komponeerida.)

Filippou kutsus osalejaid koos olema, tikkima ja heliteost kuulama. Showing mängis Donna Haraway raamatust „Staying with the Trouble“ tuntud ideega, kasutades seda leina kollektiivseks käsitlemiseks. See lein on lein hävingu ees, tuleviku lagunemise ees. Lein, mida kannan endaga kaasas; lein, mida näen teiste noorte inimeste silmades, kes ei ole veel „suuri eluvalikuid“ teinud ning ei saagi neid teha, sest valikuvariante enam ei ole. Lein, mis on juba aastaid paistnud ökoloogide, biosemiootikute, kliimauurijate kehadest ja sõnadest (viimati kohtasin seda Kalevi Kulli Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil ettekandes „XX sajand oli viga“). Lein, mis on vaja läbi elada, enne kui saab edasi minna.

Hiljem „Teatrivahi“ avalikku salvestust kuulates oli üllatav kogeda, et need neli kõnelejat-saatejuhti väljendasid hoopis trotsi, et pidid viibima kurblikus poliitilises ruumis, mida kogesid pealesurutuna või esoteerilisena. Näib (ja tõesti ainult näib, sest see metakriitika põhineb sellele, mida ma kuulsin, mitte mida nad ütlesid), et eksisteerib mingisugune lõhe publiku sees. Ma ei tahaks uskuda, et see piir joonistatakse vanuse või elu jooksul vaadatud showing’ute ja lavastuse arvu põhjal.

Pigem lõi Filippou ruumi, mis eeldas, et Suur Häving on vaatajale-kogejale isiklik asi (omadus, mis liikumise „Fridays For Future“ näitel asetub siiski põlvkondlike piire pidi) ning lisaks eeldas publikult „teatripilgu“ kasutamise asemel tantsu kogemisele omast taktiilsemat ja tantsutehnikateadlikumat „tantsupilku“. Kutsuda „Teatrivaht“ nädala lõpetuseks teatripilguga tantsu vaatama tundus korraldajatelt kummaline valik,² kuid tõi tänuväärselt esile teatrikeele ja tantsukeele erisuste teema.

Kontroll ja keha kestlikkus. Keha kestlikkuse teemat käsitlesid otsesemalt Ita Puusepp loeng-seminaris „Motivatsioonist ja seda toetava keskkonna loomisest“ ning Amanda Tender (TLÜ BFM) diplomilavastuses „Kõik on hästi!“. Kui Helsingi ülikooli kasvatuspsühholoogia doktorant Ita Puusepp selgitas, kuidas mitte lämmatada teisi inimesi ning kuidas aru saada, kus ja kellega koos sa õitsed, siis Tender näitlikustas, mis juhtub, kui ennast ise maha suruda. Diplomitööle omase korralikkusega esitas Tender tsirkust ja nüüdistantsu põimivaid stseene, mis kajastasid tema katsumusi läbipõlemise teel. Kuigi kõlama jäi minnalaskmise ja endaga sõber olemise kaudu tubliduse ikkest vabanemine, olid koreograafia ebaõnnestumised ja kurikate kukkumised mikroliigutusteni kontrollitud.

Sellesarnast ülimat keha kontrollimist võis tabada ka tänavuse „Première’i“ lavastustes. Kui Amanda Tender vaagis tublidust ja selle kontseptsiooni mõju kehale, siis Marta Jamsja vaatles lavastuses „Heroina“ printsessi kujundi kaudu enda teismeea tundeid seoses über–naiselikkusega. Kui Sõltumatu Tantsu Lava kontekstis pani lavastuse teema tooli peal nihelema, siis keha kestlikkuse ja kliima kriisi käsitlemise taustal muutus lavastus huvitavamaks. Miks mitte kasutada tõlgendusvabadust ja näha konnade seljas lõpmatusse ratsutamist kui patriarhaalsetest ootustest vabanemist ja posthumanistliku olemise juurde naasmist?

Teises „Première’i“ lavastuses, Elle Viiese „Pastoraalis“, kontrolliti keha uue huvitava liikumismeetodi arendamise eesmärgil. Värskelt Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Viies on loonud tantsukeele, mis on äärmiselt struktureeritud, mikroliigutuste tasemeni kontrollitud, ehitub tantsuajaloole ja moodustab kõige selle põhjal väga sisutihedaid tantsukeelseid lauseid. Viiese keelt oli võimalik näha ka Maryn-Liis Rüütelmaa, Sigrid Savi, Johhan Rosenbergi, Igor Lideri, Karl Saksa unikaalsete keelte kõrval Ruslan Stepanovi lavastuses „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“.

Kestlikku tantsuni tänava- ja pärimustantsu kaudu. Kui on soov rääkida kehast kestlikkuse terminites, siis oleks hea vaadelda lisaks keskkondlikule kestlikkusele ka kestlikkuse mõiste kahte teist sammast: sotsiaalset ja majanduslikku kestlikkust. Iiris Viirpalu loeng-seminari „Keha kui ökoloogiline materjal ja ressurss“ üks teesidest oli, et just nüüdistants on see, mis uurib säästlikku liikumist ja keha kestlikkust, ehitades oma liikumise üles tavapärastele kehakasutuse vormidele (nt jalutamisele).

Ita Puusepa house-tantsu töötuba ning Mona Tärki ja Uik Leete „Silent tantsuklubi“ aga näitasid, et tänava- ja pärimustantsijad oskavad midagi, millega nüüdistantsu teosed ja praktiseerijad jäävad tihti hätta: olla sotsiaalsed³. Sotsiaalsetele tantsustiilidele omane usk muusikasse ning enda ja teiste kehadesse kui liikumise suunajatesse loob enda ja teiste piire austava õhustiku, kus heaolu edendavate sotsiaalsete suhete tekkimine on võimalik.

Seega võib viljakam olla otsida kestliku tantsukeha ehituskivisid tänava- ja pärimustantsust või Sofia Filippou stiilis sotsiaalsete ruumide loomisest, selmet mõtestada nüüdistantsu populaarsete majandusteaduslike terminite (nagu seda on kestlikkus) kaudu. Lõpetuseks: olgem julgelt suvelaagrilikud ja vähem konverentsilikud!

1 Väitega nõustuks kindlasti ka Anu Sööt, kes on Viljandi tantsunädala algataja ja üks kolmest korraldajast. Vt Lisanna Lajal, 19 aastat tantsupropagandat: intervjuu Johhanna Anett Toomeli ja Anu Söödiga. – Tantsukuukiri, aprill 2024.

2 Lisaks „Teatrivahi“ saatele soovitan lugeda tantsiva filosoofi Mona Tärki Viljandi tantsunädala arvustust: Mona Tärk, Kutse tantsule – üheksateistkümnendast tantsunädalast Viljandis 25. – 29. aprillil 2024. – Tantsukuukiri, mai 2024.

3 Võib loomulikult ka väita, et tänava- ja pärimus­tants on ka majanduslikult kestlikum, vajades ainult teisi inimesi, ruumi ja heal juhul muusikat.