Virtuaalne „Theatertreffen“

Saksakeelse kultuuriruumi tähtsaimal teatrifestivalil näidatud kuuest lavastusest jõudsid üle rambi ehk ekraani kaks, mööndustega kolm lavastust. Vaid üks pakkus tõelise elamuse.

MADLI PESTI

Festival „Theatertreffen“ 1. – 9. V veebis.

Eriline aeg vajab erilisi lahendusi. Esimest korda 57aastases ajaloos korraldati saksakeelse kultuuriruumi tähtsaim teatrifestival „Theatertreffen“ otsast lõpuni virtuaalselt. Iseasi, kui erilistest lahendustest siin rääkida saab.

Kultuuriväljal valitseb pildil olemise paine, küllap ise endale võetud eneseõigustuse kohustus: tuleb end näidata, korraldada vestlusi ja raamatute lugemisi, musitseerida, anda intervjuusid. Seejuures tuntakse kindlasti ka rõõmu erisuguste tehnoloogilis-loominguliste vormidega eksperimenteerimisest, mille käiku laskmiseks puudus varem vajadus, võimalused ja aeg.

Olemuslik vastupanu. „Theatertreffeni“ seitsmeliikmelise kriitikutest žürii välja valitud möödunud aasta kümnest märkimisväärsemast lavastusest näidati maikuu kümne päeva jooksul kuut videoülesvõtet, ekraanil toimusid etendusejärgsed kohtumised kunstnikega ning korraldati vestlusi, teemaks ikka teatri, dramaturgia ja kehalisuse digiteerimine.

Virtuaalset „Theatertreffenit“ vaadati kokku üle 122 000 korra, lavastuste üheks ööpäevaks kättesaadavaid videoid 5000 kuni 36 400 korda. Publikuhulk oli tavapärasest seega palju suurem. Seepärast kõnelesid korraldajad uhkelt festivalile ligipääsetavuse kasvust.

Teater osutab aga digitaalsusele olemuslikku vastupanu. Nii julgen öelda, et näidatud kuuest lavastusest jõudsid üle rambi ehk ekraani kaks, mööndustega kolm lavastust. Vaid üks pakkus tõelise elamuse. Ka saksa kriitikkond oli virtuaalfestivali suhtes viril. Üks festivali­ülevaade pealkirjastati näiteks „Kehv asendus ehtsale teatrile“, teisal leiti, et „heast tahtest hoolimata oli tegemist pigem kurva sündmusega“. Tõsi, lavastustest oli üldjoontes võimalik saada aimu, küll aga mitte elamust või kogemust, seda ka žüriiliikmete arvates, kes virtuaalfestivali lõppedes oma muljeid jagasid.

Kui vaadata videosalvestist poolehoiuga, siis kuigi see ei asenda päris teatri­etendust, on ülesvõte siiski väärtuslik ajaloodokument. Videoülesvõte osutab minevikule või tänapäeva pildistusele. Jäädvustusel on kahtlemata hariduslik ja informatiivne funktsioon. Suureks plussiks, mida korduvalt virtuaalfestivali ajal rõhutati, on üles­võtete kättesaadavus, seega aitab praegune protsess kaasa teatri kui kunstiliigi demokratiseerimisele.

Iseküsimus muidugi, et videoülesvõtte puhul pole tegemist teatri kui kunstiliigiga, vaid mingi muu, vahendatud tegevusega. Nii või teisiti, informatsiooni ehk salvestise kättesaadavuse laiendamine on vastuvaidlematu fakt: lavastusi said huvilised vaadata üle maailma, ka tänu ingliskeelsele tõlkele.

Žürii valik. Siinses artiklis ei hakka ma põhjalikumalt analüüsima žürii tervikvalikut. Mainin vaid, et selle aasta kümme lavastust on võrreldes varasemate aastatega mõneti huvitavamad, sest tähelepanu all on veidi rohkem vabatruppe ning suisa pool valitutest pälvis festivalikutse esimest korda.

Üks põhjusi on uus valikukriteerium, nimelt nõue, et pool valitud lavastustest peab olema naislavastajate loodud, nemad on aga tugevamalt esindatud just vabatruppides. Žüriiliikmed kommenteerisid, et neil valikuprotsess palju ei muutunud, sest nad mõtlesid ka varem soolise võrdõiguslikkuse peale. Seekord oli märkimisväärseid töid naislavastajatelt kerge leida, kvoodi täitmine ei põhjustanud raskusi ning kokkuvõttes sai valikusse kuus naislavastajate ja neli meeslavastajate tööd.

Saksamaal käib juba mõnda aega elav diskussioon selle üle, et naislavastajatel on suurtes teatrites klaaslagi ees. Suurte lavade töödest on 70% meeste ja vaid 30% naiste loodud. Žüriiliikmete seast tuli ka kriitilisi toone. Leiti, et kuna meeslavastajate pakkumine on väga palju suurem, ei saa jätta meeste töid seetõttu vaatamata, et kvoodi järgi on vaja just naislavastajate töid vaadata. Üldjoontes aga nõustuti, et kvoodi täitmine raskusi ei valmistanud ning arvati, et võib-olla ollaksegi nüüd võrdsemate võimaluste osas tähelepanelikumad.

Möödunud aasta olevat olnud erakordselt tugev märkimisväärsete nais­lavastajate ja -etendajate poolest. Huvitav fakt, et „Theatertreffenile“ valiti austria etenduskunstniku Florentina Holzingeri üheteistkümne alasti naisetendajaga rituaalne füüsilise teatri lavastus „Tants“ („Tanz“, Tallinnas Kanuti gildi saalis nägi tema samasse triloogiasse kuuluvat meeldejäävat „Apollonit“). Lavastuses teeb etendajana kaasa Netti Nüganen, kellest oleks pärast Risto Kübarat saanud „Theatertreffenil“ esinenud teine eestlane. Videona mõistagi Holzingeri lavastust ei näidatud.

„Theatertreffenil“ on alati kohal klassikatõlgendused, video vahendusel oli võimalik osa saada neist kahest. Claudia Bauer lavastas Tennessee Williamsi vähem mängitud, illusioonide purunemisest kõneleva näidendi „Nooruse magus lind“ („Süßer Vogel Jugend“, Schauspielhaus Leipzig). Kui Baueri mullusel festivalil nähtud lavastus „Tartuffe“ oli üks meeldejäävamaid, siis seekordne valik jäi pigem arusaamatuks ega mõjunud üle ekraanipiirde.

Korraliku telerežiiga ülesvõetuna näidati Johan Simonsi lavatatud „Hamletit“ (Schauspielhaus Bochum). See oli põnev detailirohke vaatamine ilmselt seepärast, et kogenud vaatajal oli huvitav lavastust võrrelda varem nähtud tõlgendustega. Simonsi klaari kontseptsiooni kohaselt ei mängi tegelaste sugu ega nahavärv mingit rolli (kurva Hamleti rollis tähtnäitlejanna Sandra Hüller, meelde­jäävaim oli androgüünse olekuga Gina Halleri Ophelia, kes mängis ka Horatiot, Hamleti sõpra). Lavastus on tüüpilisele saksa linnateatrile omaselt kallis ja suurejooneline: puhas geomeetriline kujundus (omavahel vardaga seotud külmalt hõõguv kuu ja suur vaskplaat) meenutas päikesesüsteemi.

Teatri kui kontrollitud meediumi proovilepanek. Kui noore tõusva tähe Anta Helena Recke postdramaatilise, hierarhilist vaatamisolukorda ja postkoloniaalset traumat käsitleva lavastuse „Inimkonna alandused“ („Die Kränkungen der Menschheit“, Münchner Kammerspiele) vaatamise järel sain kinnitust žüriiliikmetelt, et selle lavastuse atmosfäär ja mõju ei tulnud tervikuna läbi ekraani, siis postdramaatiline dokumentaalteater hüppab kergemini üle ekraanirambi.

Parim lavastus video vahendusel näidatuist, mis ka elamuse pakkus, oli Rimini Protokolli „Tšintšilja sitapea, mis-mis“ („Chinchilla Arschloch, waswas“, idee ja lavastus Helgard Haug). Laval, nagu ikka, on igapäevaelu eksperdid, seekord kolm Tourette’i sündroomiga meest. Tourette’i sündroomi iseloomustavad komplekssed tikid (tahtele allumatud liigutused): erisuguste helide esilekutsumine, silpide, sõnade või fraaside kordamine, vahel ka tahtmatu ropendamine. Helgard Haugi suurepärase dramaturgiaga lavastus on tervikuna omamoodi kaootiline nagu see sündroomgi. Südamlik lavastus on mitme­kesine, sisaldades monolooge juhtumistest meeste elust, laule, väikseid võistlusmänge (näiteks, kes suudab kauem oma tikke kontrolli all hoida). Lavastusel on nii informatiivne külg (publik saab sündroomist palju teada) kui ka afektiivne külg (emotsionaalne lava ja saali vaheline suhe, esitades metatasandil küsimuse, kes keda vaatab).

Tourette’i sündroomiga inimesele teater ei sobi, seal on liiga palju rahvast ja tal tekivad ootamatud tikid. Seega on hullumeelne idee need inimesed hoopis lavale panna. Lavastus pole mõistagi tingimata Tourette’i sündroomist, vaid publikust endast, ka teatrist kui meediumist ning hirmust kaotada kontroll. Tegijaid huvitaski, kas saaks teatrit niimoodi ümber mõtestada, et need inimesed lavale sobiksid, sealjuures vaadelda lava kui võimaluste ruumi. Lavastuses pannakse teater proovile: mil määral on seal võimalik määramatus?

Täpne lavastajatöö. Hästi ületas vahendava ekraanilõhe ka Katie Mitchelli lavastus „Enesetapu anatoomia“ („Anatomie eines Suizids“, Deutsches Schauspielhaus Hamburg). Kui Mitchell kasutab tavapäraselt oma lavastustes ohtralt ekraane, siis seekord saavutas ta filmiefekti lavastusliku montaažiga ja videot ei kasutanud. Noore briti autori Alice Birchi näidend, mille Mitchell lavastas ka 2017. aastal Londonis Royal Courti teatris, on kompositsiooniliselt särav, põhinedes filmikunstist tuntud vertikaalsel paralleelmontaažil. Depressioonist kõnelev näidend on justkui fuuga, kus teemad ja motiivid ühest stseenist teise arenevad ja varieeruvad. Dramaturgialt on „Enesetapu anatoomia“ äärmiselt rafineeritud näidend tänapäevaselt kiirete stseenivahetuste ja lühilausetega.

Kolme põlvkonna naised esitatavad kolmel simultaanlaval lugu, kus küsitakse, kuidas traumat, s.t depressiooni ja kalduvust enesetapule, kantakse edasi põlvest põlve. Tegevus toimub justkui liminaalses ruumis, betoonist koridoris, naiste kodumajas. Ruum rõhutab nende sisemist piiripealsust. Noorim naine, tütretütar, lõpetab enesetappude ahela, otsustades mitte saada lapsi. Seejärel avaneb lava tagasein sooja valgusega maja trepikotta, kuhu ilmuvad uued elanikud, ema tütrega. Traumaneedus on lõpetatud.

Põnev on jälgida pidevalt muutuvat aega ja koreograafilist pildivahetust. Stseenide vahetumised on orkestreeritud filigraanselt: näitlejannadel vahetatakse kostüüme justkui nukkudel, ülikiirelt sätitakse neile kätte või nende kõrvale rekvisiite. Mitchelli lavastus näitab eriti selgelt, milles seisneb lavastamine – see põhineb aja ja ruumi rütmistamisel.

Füüsiline jutustamiskeel. Näite, kuidas etendusest teha nauditav videoülesvõte, pakkus jaapani kirjaniku ja lavastaja Toshiki Okada „Tolmuimeja“ („The Vacuum Cleaner“, Münchner Kammerspiele). Näeme suurepärast, ka sisult põhjendatud montaažirežiid: lava koosneb värvi muutvatest, algselt mustvalgetest kuupidest, mille peal ja ees toimuvat tegevust näidatakse videos eri mõõtu ruutudena, vaataja näeb nii suures plaanis näitlejat kui ka üldplaani lavatervikust. Ekraani servadel kasutatakse ka näitlejate kostüümides esinevaid värve: salatirohelist, elektrisinist, tindisinist ja fuksiaroosat.

Lavastuses käsitletakse Jaapani fenomeni hikikomori’t, mis tähendab ühiskonnast tagasi tõmbumist, sotsiaalsete kontaktide vältimist. Toshiki Okada autorilavastus mängitakse lahti pereringis: 80aastase isa majas on 50aastane tütar end oma tuppa lukustanud ja võtab tolmuimejaga iga päev tolmu (tolmuimeja heli kuuleme abstraktse muusikana kõlareist). Üpriski väsitav tekstivoog kõneleb peamiselt igapäevaelust, esitatakse perekondlikke meenutusi ja elulisi juhtumusi.

Ka Eestit mitmel korral külastanud lavastaja firmamärk on füüsiline jutustamiskeel. Okadat huvitab teksti ja liigutuse lahutamine, ta usub nii teksti, liigutuste kui ka muusika kui meediumi iseseisvusse. Tervik mõjub seega nagu polüfooniline muusika. Lavastuses kõneldakse võõrandunud inimsuhetest ning seda rõhutab tegelaste düsfunktsionaalne liikumiskeel, mis võib tegelastest kõneleda rohkem, kui lausutud sõnad.

Kokkuvõttes olgem tänulikud, et on võimalus vaadata teatrikunsti dokumente kõikjalt maailmast ja teha seda kodunt lahkumata, kuid kripeldama jääb ootus elamuse ja päris kogemuse järele.