Visuaalselt võrgutav vaatemäng

Gyula Harangozó lavastatud „Pähklipureja“ on vaatamata loogikavigadele ja koreograafilisele vaesusele piisavalt vaatemänguline nii laste kaasatuses kui ka võrgutavalt visuaalses videokunstis.

HEILI EINASTO

Eesti Rahvusballeti „Pähklipureja“, helilooja Pjotr Tšaikovski, koreograaf-lavastaja Gyula Harangozó (Ungari), muusikajuht ja dirigent Kaspar Mänd, dekoratsiooni- ja videokunstnik Kentaur (Ungari), kostüümikunstnik Rita Velich (Ungari), valguskunstnik Rasmus Rembel, dirigendid Risto Joost ja Mikk Murdvee. Tantsivad Joel Calstar-Fisher, William Newton, Cristiano Principato, Ami Morita, Anna Roberta, Laura Maya, Ketlin Oja, Jevgeni Grib, Ali Urata, Francesco Piccinin jt ning Muba õpilased. Esietendus 3. XII Estonia teatrisaalis.

Visuaalne vaatemäng, lisaks kaunile muusikale, on võluvahend, millega Eesti Rahvusballeti uus „Pähklipureja“ publikut võrgutab. Avamängu esimeste helide saatel vallutab teatrisaali eesriidelt seintele ja lakke valguv videoprojektsioon kogu ruumi ning hiljem, lavale koondudes, saab sellest lavastuse kandev telg, mille varju jäävad kõik teised lavastuse komponendid: lugu, karakterid, tants, kujundus, kostüümid. Just 3D-videoprojektsioon loob esimese vaatuse suurlinna, rännaku liustike vahelt teise vaatuse jääkristallidest muinasjutulossi; käegakatsutavama mõõtme annavad kunstniku kujundatud butafoorsed esemed jõulukuusest Klara tugitooli ja baldahhiinvoodini, pähklikoorest paadi ja hiiglasliku hirveni – kui nimetada vaid kõige silmatorkavamat.

„Pähklipurejast“ on saanud läänemaailma kohustuslik jõulumaiustus piparkookide ja hõõgveini kõrvale, pakkudes väljundi tantsu- ja balletiringide tegijatele nii laval kui ka lava taga. Pealegi võimaldab esimese vaatuse perepilt olmestseenide ja olukordadega hulgaliselt äratundmisrõõmu ning teine vaatus põgenemist värviküllastesse, eksootilistesse maailmadesse. Ent just see pealtnäha kerge ülesanne on saanud balleti suurimaks komistuskiviks – kuidas siduda omavahel kaks vaatust nii, et köidaksid vaatajat enam-vähem ühepalju, rääkimata Tšaikovski muusika mitmekihilisusest ja rikkusest, mis mõlemad seda sageli eiravad.

Meenutades Rahel Olbreid. „Pähklipureja“ kipub olema üks neid ballette, mille puhul võib tsiteerida Rahel Olbreid: „Tantstehnika harjutused ja järjestused, „enchainement’id“ lükiti üksteise otsa, arvestamata muusikalist ülesehitust või loogikat, pahatihti isegi mitte arvestades muusikalise ja tantsulise fraasi kokkulangemist.“¹

Meenutan Rahel Olbreid, sest tänavu möödus tema sünnist 125 aastat ning tema 1936. aastal lavastatud „Pähklipurejaga“ tähistas Estonia püsiva balletitrupi kümnendat aastapäeva. See aastapäev kujunes tantsurühmale uueks alguseks ja pärast seda said tantsulavastused iga hooaja ettevõtmisteks. Tookordne „Pähklipureja“ oli ka ajakirjanduslik sündmus: enne esietendust kajastati lavastuse väljatulekut, prooviprotsessi ja tantsurühma tööd, hiljem aga ilmusid rohked arvustused.

Olbrei „Pähklipureja“ oli Eesti balletitrupi esimene välismaale (Helsingisse) viidud täispikk lavastus, mis võitis seal tunnustust ja kiidusõnu mitte ainult Soome ajakirjanduses, vaid ka Saksa ajakirjas Der Tanz, milles kriitik Friedrich Ege kirjutas: „Oli stseene, kus muusika, tantsu idee ja tantsu läbiviimine moodustasid täiusliku kooskõla, kutsudes välja suurima kunstilise naudingu.“²

Olbrei „Pähklipureja“ oli temaga koos töötanud artistidele kunstiliseks mõõdupuuks kõigi järgnenute puhul ning kui Moskvast Estonia balletijuhiks saadetud Tamara Ramonova 1952. aastal oma „Pähklipureja“ lavale tõi, hakkasid Olbrei kooliga tantsijad mässama selle ebaloogilisuse ja ebamusikaalsuse pärast. Teatris kutsuti kokku koosolek, milles osales Moskvast kohale tulnud komisjon eesotsas tunnustatud koreograafi Leonid Lavrovskiga, kes andis tantsijatele õiguse, lavastus võeti repertuaarist maha ning Ramonova lahkus Estoniast.³

Sellel ei oleks mõtet nii pikalt peatuda, kui praegune visuaalselt vaatemänguline lavastus Gyula Harangozólt, kes Eesti publikule tuttav juba balletiversiooniga „Lumivalgekesest ja seitsmest pöiapoisist“, ei kubiseks ebaloogilisusest, on koregraafiliselt kasinavõitu ning tänapäeva ideoloogilisest vaatepunktist täis küsitavusi.

Tantsuliselt kasin. Noorele publikule lähendamiseks on esimene vaatus toodud meie kaasaega (seda rõhutavad rõivastus ja aknast paistvad tulesäras kõrghooned, videomäng rottide ja tinasõdurite võitlusest, nüüdisaegsed mänguasjad: Jõu- ja Ämblikmees, Barbie), milles Klara baldahhiinvoodi näib pentsikuvõitu. Teise vaatusega on lavastaja tahtnud vastu tulla klassikalise balleti austajatele, võttes lähtematerjaliks Vassili Vainoneni (1901–1964) versiooni, mis Peterburi Maria teatris on vaheaegadega laval olnud 1934. aastast.

Paraku ei tähenda viimane tõik, et tegemist oleks koreograafilise kalliskiviga, mida peaks iga hinna eest näitama – kuulub ju Vainonen koos mitme teise Stalini-aegse nõukogude koreograafiga draamaballeti kujundajate hulka, kellele näitlemise elemendid (väljendusrikkad žestid ja ilmekas miimika) valitsesid puhtkoreograafiliste väljendusvahendite üle. See tähendab, et koreograafilise keele rikkus ei ole Vainoneni forte ja see torkab valusalt silma seal, kus videokujundus tantsu ei varja. Õnnetuseks on „Pähklipureja“ teos, kus on hulgaliselt mittejutustavaid, meeleoludele tuginevaid tantse, nagu Klara ja printsiks muutunud Pähklipureja kohtumine (koos minekuga muinasjutu- ja unistustemaale), lumehelveste ja rooside valss, suur teise vaatuse pas de deux – kui nimetada esile tõusvaid, mis on köitvad üksnes rikka tantsukeele korral.

Häirib ka lavastuse sisemine ebamusikaalsus: liikumisjadad on küll kenasti helidesse mahutatud, kuid Tšaikovski muusika rikkus, mitmeplaanilisus ja sügavus jäävadki vaid kõlapilti. Paraku on see paljude klassikaliste „Pähklipurejate“ nõrk koht: muusikas peituv igatsus, kurbus, unistused ja nende purunemine reaalsuses, ilu ja armastuse traagiline külg ei seostu mitte mingil moel liikumisega. Tantsus näeb seda, mis kunagi nii häiris Olbreid: „Valitseb tehnika ja veel enam viimistletud tehnika. Ei ole vaja välist tegevust kuidagiviisi sisemise tundmusega varjundada või sisemise tunde impulsile vastavalt väliselt reageerida. Kõik on väline: puhas tehnika, aplomb, näol tardunud naeratus ja isesorti edvistamine. Loomingut kui niisugust, uute ideede ja väljendusvõimaluste otsimist ja kehastamist ei ole …“⁴

Nimetatu kehtib paraku ka Gyula Harangozó „Pähkipureja“ kohta, kus kõik tantsuline on kasin ja eksootika ideoloogiliselt küsitav (minu erisuguses vanuses õpilased pidasid araabia tantsu lausa seksistlikuks). Kui visuaali loodud lummus hajub, paistavad loogikavead välja, kuid klassikalises balletis kaldub see olema rohkem reegel kui erand, nii et jätame need igale vaatajale avastamiseks.

Rahva saali meelitajad. „Pähklipureja“ suurimaid rõõme on lavastusse mastaapne laste kaasamine – see on üks põhjustest, miks sellest on saanud üleilmne jõululugu tantsu- ja balletistuudiotele, ning siinkohal au ja kiitus lavastajale. Lapsed kannavad väga suurt rolli terves esimeses vaatuses ja teise vaatuse alguses – ja just lapsed, Tallinna muusika- ja balletikooli (Muba) õpilased, kes selles lavastuses on rakendatud juba esimesest klassist peale, on visuaalile lisaks suureks rahva saali meelitajaks.

„Pähkipurejat“ vaadates mõtlesin balletikooli rollile eesti balleti arengus: esimene lend lõpetas riikliku koreograafilise kooli 70 aastat tagasi, selle õigusjärglase Muba esimesed lõpetajad said diplomid kätte tänavu. Esimese lennu vilistlased on artistidena ja õpetajate-repetiitoritena suurel määral vorminud eesti balleti praeguse näo ning säilitanud selle olulised väärtused nagu vormi lähtumine lavastuse ja tegelaskuju sisust, lavastuste sisukus ja musikaalsus. Nende karjäärist oli mõni aeg tagasi Sirbi veergudel ka juttu.⁵

Muba tänavused esimese lennu klassikasuuna lõpetajad Evelin Agu, Karolina Bart, Ashley Chiu, Kirara Ishikura, Lisa Jamieson, Karite-Mirell Mander, Anete Obolenski, Polina Sosimova (erialaõpetaja Age Oks) ning Vladislav Kalys ja Georgi Klementjev (erialaõpetaja Viesturs Jansons) tegid samuti muljetavaldava tulemuse – nimelt võeti üle pika aja kõik tööle Estoniasse (neiud) ja Vanemuisesse (noormehed). Kogu austuse juures meie välismaalastest tantsijate vastu, kes oma tantsuoskuste ja isikuomadustega eesti balletti on rikastanud ja rikastavad, on pidevaks publikumagnetiks siiski meie endi keskelt välja kasvanud tantsijad, keda tänu „Pähklipureja“-sugustele lavastustele tunneme esimestest balletisammudest peale.

Kui Harangozó lavastuses on laste rollid olemas, siis täiskasvanutele napib mitmeplaanilisi karaktereid, mis jätab täiskasvanud vaataja ilma ühest balleti pakutud suurematest naudingutest – näha sama tegelaskuju erisuguste karakterite ja motivatsiooniga, rolli teisenemist eri partnersuhetes ja koosseisudes. Praeguses lavastuses pole suurt vahet, kes on täiskasvanud Klara või printsist Pähklipureja, kui ei plaanita hinnata tantsijate tehnilist sooritust ja liikumisjadade puhtust – aga see on pigem balletikonkursi kui -lavastuse eesmärk.

Kõige enam potentsiaali on väikese Klara (Leene Vugts, Grace Varjund) ja Drosselmeieri (nägin Ali Uratat ja Francesco Piccininit) rollides. Teoreetilisest on esimesest võimalik välja võluda midagi enamat kui armas tüdruk; Drosselmeier on põnevam, kuid lastele lavastatud ballett pole ilmselt koht, kus tuleks uurida varateismelise tütarlapse ja täiskasvanud, talle pidevalt kinke tegeva ja rohkelt tähelepanu kinkiva mehe suhet (isegi kui nii Urata kui ka Piccinin suudaksid tegelasele anda pahaendelisemaid toone). Harangozó loodud Drosselmeier januneb tähelepanu järele – ilmselt eelistaks ta seda saada naistelt, kuid tema lähenemiskatseid tõrjuvad nonde meespartnerid, mistõttu ta keskendubki lastele ja neile ohtrate kinkide tegemisele – nii on Drosselmeier üks muhe sell, kes lõbustab rahvast oma iseliikuva kepi trikkidega, vahvate kingituste ja tühjast kastist väljavõlutud araabia tantsijannadega.

Balletipärandi säilitamine. Seekordne „Pähklipureja“ tuli lavale Helmi Puuri 90. sünniaastapäeva paiku (teater pühendas sellele 20. detsembri õhtuse etenduse) ning on rõõm, et Puuri sünnipäeval teeb lavastuses suure Klarana debüüdi Ketlin Oja, kelles Puuri näinud inimesed tajuvad tema mantlipärijat oma tantsu siiruse ja puhtusega. Helmi Puuri tantsijakarjäär (1953–1966) kestis haigustest tingitud vaheaegade tõttu kokku kõigest kuus aastat, kuid tema panus meie balleti arengusse nii tantsija kui ka hiljem repetiitorina on erakordselt suur. „Tema omapära oli haruldane hingestatus,“ on meenutanud Mai Murdmaa, „ta oli suur poeet ja ka inimesena väga heatahtlik ja pehme.“⁶ „Pähklipurejat“ seob Puuriga kooliajal tantsitud solisti roll „Lillede valsis“.

Helmi Puuri sugused repetiitorid on väljasurev nähtus: üha enam kiirkorras tantsijate etendustesse lisamine ning vähene repetiitorite hulk tähendab seda, et peentöö, milles roll võetakse detailideni lahti ja pannake uuesti, tähendusrikkalt ja artisti võimetele vastavalt kokku, jääb üksnes tantsija enda kanda – praeguses balletiteatris napib nii inimesi kui ka aega. Publik võib tehniliste trikkide peale küll õhku ahmida, kuid üha kallinevate piletihindade juures toob neid pidevalt teatrisse ikkagi rolli mõtestatus ja karakteri sügavus, mis on väljendatav üksnes peenelt lihvitud kehatöö kaudu ja saavutatav repetiitori ja tantsija tandemis. Tantsija mitte ainult ei vaja tarka ja kogenud kõrvalpilku, vaid ka konkreetseid juhiseid, mismoodi see kehaline väljendusrikkus saavutada – ja just sellist peentööd tegi Helmi Puur koos oma kaasaegsetega.

Aga tagasi Eesti Rahvusballeti „Pähklipureja“ juurde. Mai Murdmaa „Pähklipurejat“ näinud vaatajad igatsevad selle järele, ning tõepoolest, kas rahvusballeti üks ülesandeid ei võiks olla eesti balletipärandi väärikas säilitamine? Kui me ise seda ei tee, ei tee seda keegi, ja Murdmaa looming pole vähem väärtuslik kui tema kaasaegsete rahvusvahelisse repertuaari kuuluvate koreograafide oma.

Gyula Harangozó lavastus aga on vaatamata loogikavigadele, koreograafilisele vaesusele, sisulistele küsitavustele ning eksootiliste tantsude kostüümide-parukate kahtlasevõitu väärtusele vaatemänguline nii laste kaasatuse kui ka võrgutavalt visuaalse videokunsti poolest, et tagada sellele „Pähklipurejale“ pikk iga Eesti Rahvusballeti iga-aastases jõulumenüüs.

1 Rahel Olbrei, Minu tee ballettmeistrina. – Teater. Muusika. Kino nr 11, 1993, lk 64.

2 „Der Tantz“ kiidab „Estonia“ balletti. – Päevaleht 30. VI 1937.

3 Heili Einasto, Rahel Olbrei – eesti tantsuteatri rajaja. Tallinn, Eesti Teatriliit 2018, lk 284–286.

4 Rahel Olbrei, Minu tee ballettmeistrina. – Teater. Muusika. Kino nr 11, 1993, lk 65.

5 Heili Einasto, Riikliku Koreograafiakooli esimesed lennud – Sirp 13. I 2023.

6 Kaarel Kressa, Baleriin Helmi Puur – töö ajal perfektsionist, elus pehme südamega – Eesti Päevaleht 8. VII 2014.