Võileib võiga

„Madisoni maakonna sillad“ on teatrile tänuväärt materjal: seal on armastust, üle aegade ulatuv perekonnalugu, dramaatilised otsused ja saatused. Näidendina on see aga nõrk.

KAUR RIISMAA

Rakvere teatri „Madisoni maakonna sillad“, autor Robert James Waller, dramatiseerija Sari Niinikoski, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja Artjom Garejev, kunstnik Rosita Raud, muusikaline kujundaja Natalja Dõmtšenko, videokujundaja Elisabeth Kužovnik, valguskujundaja Märt Sell. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu ja Imre Õunapuu. Esietendus 26. I suures majas.

„Madisoni maakonna sillad“ Rakvere teatris on teine kord, kui seda Eestis mängitakse. Esimene lavastus valmis kümme aastat tagasi, siis etendati seda Vanemuises (lavastaja Peeter Tammearu). Toona mängisid Francescat ja Robertit ehk peaosi Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv, Francesca lapsi Tanel Jonas ja Maria Soomets. Vanemuise lavastuse rõhk oli rohkem tegelaste psühholoogial, see oli mängulisem, Rakvere teatris kipuvad tehnilised lahendused näitlejate mängu lämmatama.

Lava on jaotatud kaheks: ees on Francesca ja Richardi maja, kus tegevus toimub kahes ajas. On 1965. aasta suvi, kui Richard võtab teismelised lapsed Michaeli ja Carolyni ning sõidab nendega neljaks päevaks põllumajanduslaadale. Francesca jääb koju ning kohtub Robertiga, National Geographicu enigmaatilise fotograafiga. Lava tagumises osas on puusõrestik, mis markeerib vastavalt stseenile kas silda või magamistuba. Kaht osa eraldab vajadusel eemaldatav poolläbipaistev kangas, millele kuvatakse videod ja fotod.

Lavastuses kasutatakse kaht tüüpi fotosid: ühtedel on Ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmeri kehastatud tegelased. Need on unenäolised tabatud hetked ja tõesti sobivad lavastusse, ilmestavad stseene. Teine tüüp on stock photo’d, pildipanga fotod kingadest põrandal, mesisest suvepäikesest taluhoovis jms. Pildipanga esteetika aga lavastusse kuidagi ei sobi, eriti kontrastis n-ö päris fotodega. Stock photo’d on olemuselt anonüümsed: välditakse kõike, mis võiks viidata konkreetsele riigile, rahvale, paigale või stiilile. Inimene ei pruugi ise aru saada, et miks täpselt, aga pildipanga fotod tunduvad tühjana, kõledana. Stseenides, kus Francesca lapsed loevad ema kirju ja päevikut, markeerib aja muutumist aknaklaasile sadava vihma projektsioon. See videogi on pildipangast, näiteks Pexelsist tuleb see välja esimese tasuta videona, kui otsida märksõnaga „rain on glass“. Kuna see video on tasuta kasutamiseks, leiab selle lugematutest n-ö isetehtud muusikavideotest Youtube’is jm. Pildipanga fotod on muutnud lavastuse visuaalselt odavaks ja banaalseks.

Näidendis pole Francesca ja Richardi lastel Carolynil ja Michaelil (Anneli Rahkema ja Imre Õunapuu) kuigi palju niisugust teksti, mis tegevust edasi viiks. Ei saagi kuigivõrd olla, sest tegevus leiab aset mitukümmend aastat varem ja nemad ei saa seda enam muuta või kujundada, nad võivad ainult reageerida. Pikapeale läheb see reageerimine tüütavaks, sest öelda pole suurt midagi. Michael ja Carolyn räägivad näiteks Carolyni alkohoolikust abikaasast, kuid see jutt jääb õhku, mõjub info edastamise, mitte tegelase psühholoogiliselt motiveeritud repliikidena. Carolyn ütleb: „Sa räägid mu imetoredast abikaasast Samist, jah? Ebausaldatav, ennasthävitav, valelik mölakas, aga kui tahab, siis võib olla nii kuradi meeldiv inimene.“

On üsna selge, miks laste lugu romaanis ei ole: see peaks olema kas palju rohkem lahti kirjutatud või siis üldse ära jääma. Praegune lahendus on poolik ja kui film petab ära, siis teatris paistab tühi taustateave kohe välja. Et Carolyni mees on alkohoolik, peaks selguma tegevusest, näiteks Carolyni reaktsioonist Michaeli lausele „… ma ei kannata seda enam kaine peaga välja“. Filmis ja lavastuses liigub aga tegevus Roberti ja Francesca juurde ning Carolynil polegi võimalik Michaeli lausele reageerida.

Mihkel Truman kirjutab^* „Madisoni maakonna sildade“ kohta: „Sari Niinikoski dramatiseering on dramaturgiliselt sedavõrd nõrk, et seda elama panna oleks tõeline vägitükk. Dialoogid on ebaloomulikud, ebaökonoomsed ning lihtsalt igavad. Staatilisuse ja paljusõnalisuse tõttu puudub neis igasugune psühholoogiline pinge. Seda, mida tegevusest on niigi näha, ei ole ju vaja verbaalselt kirjeldada ega kommenteerida, kui see tegevusele just mingit lisatähendust või uut vaatenurka ei anna. Siinsel juhul paraku ei andnud.“ See pole kirjutatud Rakvere teatri, vaid Vanemuise lavastuse kohta kümne aasta eest. Uuslavastus vajanuks dramaturgi pilku, eelkõige aga tema kääre.

Muusikaline kujundus lisab lavastuse tehislikkusele veel ühe kihi. Muusikat kasutatakse tegevuse allajoonimiseks, näiteks, kui ema Francesca kirjad kukuvad köögikapi otsast alla. Rootslastel on tore ütlemine „tårta på tårta“ ehk „tort tordil“. Eesti keeles sobiks ehk „võileib võiga“: ma juba tean, et võileival on ka või, seda ei pea mulle ekstra meelde tuletama. Mul kaob kohe tuju ära, kui teatris või filmis püütakse mulle selgeks teha, mida tundma pean, või et ootamatu muutus sündmuste käigus on, noh, ootamatu. Ma juba tean seda, ja kui kohe ei teagi, las ma jõuan ise oma järeldusteni.

Nii moodustub lavastuse üldpilti kolm tehislikku, võõristavat kihti: muusikaga stseenis juhtuva allajoonimine, infotühjad repliigid ja pildipanga tühjad fotod. Näitlejatel tuleb selles keskkonnas teha vägitegusid, et üldse kuidagi, natukenegi autentsed välja paista. Kahjuks tundub, et lavastusmeeskond on selle meelega näitlejatele ekstra keeruliseks teinud.

Kõige keerulisem roll on Tarvo Sõmeril, sest tema peab Francescal, kes saab enam-vähem lihtsalt reageerida, jalad alt lööma. Sõmer on kütkestav mees, aga lavastuse seisukohalt valel kombel. Ta on suur ja ohutu, heatahtlik, loeb luulet, fotograaf pealekauba. Pole kahtlust, et ta õpetaks Francesca lapsed omatehtud vibuga laskma ja kitarri mängima. Aga Francesca probleem on just tema turvaline abielu: karakterist lähtuvalt pole tal tarvis teist ohutut meest. Filmis on kontrast Richardi (Jim Haynie) ja Roberti (Clint Eastwood) vahel suurem, lavastuses seisneb kahe mehe erinevus ainult selles, et üks on pikem.

Ülle Lichtfeldt pingutab, et tema ja Sõmeri vahel tekiks erootiline säde, aga iga kord, kui tegevus hakkab liikuma, tapetakse tekkinud lootus mingi lavastusliku võttega ära. Olgu näiteks stseen, kus Francesca on juba otsustanud, et ta läheb Robertiga kaasa. Ta jätab voodile kirja oma mehele ja lastele, tuleb trepist alla ning jääb ukselävel seisma, Robert seisab teisel pool lahtist ust. Kirja voodile asetamisest kuni seismajäämiseni on kulunud aega mõni sekund. Näidendis tuleb Robert küsima „Kas said pakitud?“ ning Francesca vaikib. Robert teeb järelduse: „Sa siis ei tule minuga?“. Näidendi versioonis on Francesca juba otsustanud mitte kaasa minna, lavastuses jätab ta kõigepealt hüvastijätukirja ning mõni sekund hiljem on juba otsustanud mitte lahkuda. Mis juhtus? Miks see niimoodi jooksu pealt juhtus? Elus tehakse ka otsuseid jooksu pealt, aga teater pole elu: teatris on põnev näha, kuidas näitleja mängib tegelase otsustamist.

„Madisoni maakonna sillad“ on teatrile tänuväärt materjal: seal on armastust, üle aegade ulatuv perekonnalugu, dramaatilised otsused ja saatused. Näidendina on see aga nõrk, vajab ümberkirjutamist, uuesti dramatiseerimist. Usun, et romaani näiline lihtsus ja õnnestunud film on dramatiseerija ära petnud – kõike, mis filmis toimib, ei saa lihtsalt lavale ümber tõsta. Rakveres pole mindud lihtsustamise teed, pole küsitud, kas mingi repliik ja stseen sellisena toimib, vaid logisevale vundamendile on ehitatud hulk tehislikke, võõristavalt mõjuvaid lahendusi.

* Mihkel Truman, Madisoni maakonna sillad ei kanna. – ERRi kultuuriportaal 11. III 2014.