Võimu võõrandumine ennustab hukku

„Pärsia viimase keisri mõrv“ on muidugi poliitiline teater, sest selle teemaks on valitseja ja rahva suhe, ent see pole näpuga näitav allegooria või tegutsemisjuhend.

JAAK ALLIK

R.A.A.A.Mi „Pärsia viimase keisri mõrv“, autor Bahram Beyzaie, lavastaja Barzu Abdurazzakov, kunstnik Riina Vanhanen, valguskujundus Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Riina Maidre, Marion Tammet, Jarmo Reha ja Jaan Tristan Kolberg. Esietendus 4. VII Kernu mõisa küünis.

Tuleb tunnistada, et R.A.A.A.M on meie suveteatrit taas rikastanud nii sisult kui ka vormilt eripärase lavastusega. Märt Meos on viieteistkümne aasta jooksul toonud Eestisse suurusjärgu võrra rohkem (eksootilisi) välislavastajaid kui ülejäänud teatrid kokku.

Nende loodu üleslugemine võtaks enda alla suure osa arvustuse mahust, seepärast piirdun kuulsamate külaliste ja õnnestunumate tööde mainimisega: iraanlane Homayun Ghanizadeh („Antigone“, 2010) , tšerkess Marat Gatsalov („Tühermaa“, 2011), Tšiilist pärit hispaanlane Marco Layera („Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“, 2012), jakuut Sergei Potapov („Libahunt“, 2015), venelane Aleksei Pessegov („Aleksei Karenin“, 2016), udmurt Damir Salimsjanov („Praegu pole aeg armastamiseks“, 2017; „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“, 2022), venelane Dmitri Jego­rov („Transiit. Peatage muusika“, 2018), „meie oma“ Julia Aug („Minu eesti vanaema“, 2019) jne.

Ja vaatamata sellele, kas tegemist on olnud eesti klassikaga, lavastajale lähedasema rahvusdramaturgia või hoopiski tema omaloominguga, on tulemuseks enamasti olnud meeldejääv lavastus ning meie näitlejate tavapärasest erinevad osatäitmised.

Efrose üks viimaseid õpilasi. Seekordne külaline, tadžikk Barzu Abdurazzakov on valinud oma lavastuse aluseks nüüdisiraani kirjanduse, teatri- ja filmikunsti suurnime Bahram Beyzaie (85) 1979. aastal kirjutatud näidendi „Yazdegerdi surm“. Autor ise töötab alates 2010. aastast USAs Stanfordi ülikooli professorina, ta on kirjutanud rohkem kui poolsada näidendit ning teda kutsutakse koguni „Iraani Shakespeare’iks“. Alustanud 1969. aastal filmirežissöörina, loetakse teda ka maailmakuulsaks saanud Iraani filmikoolkonna üheks rajajaks.

Beyzaie näidend kujutab endast mõistujuttu Sassaniidide riigi viimase keisri Yazdegerd III (624–651) tapmisest ühes veskis Turkmenistanis asunud iidse Mervi linna lähedal. Tema surm tähistas enam kui 400 aastat kestnud islamieelse Pärsia impeeriumi lõppu ja nende alade vallutamist araablaste poolt.

Lavastaja Barzu Abdurazzakov (65) lõpetas Moskvas Venemaa teatrikunsti instituudi (GITISe) ühena legendaarse lavastaja Anatoli Efrose viimastest õpilastest (viisteist aastat pärast Ingo Normetit ja Mladen Kisselovi). Ta elab Dušanbes, kuid töötab praegu põhiliselt Kasahstanis. Tema viimane kodumaal tehtud (Tšõngõz Ajtmatovi romaani „Ja sajandist on pikem päev“ aineline) lavastus „Mankurt“ keelati enne esietendust ära (eelmisel suvel Narvas korraldatud Vabaduse festivalil võis seda näha videolindilt). Olgu öeldud, et selles lavastuses mänginud kolmest näitlejast kannab üks praegu kümneaastast vanglakaristust, teine on emigreerunud ja kolmas teadmata kadunud. Barzud, kelle vanemad olid väga austatud näitlejad ning kuulusid praeguse Tadžikistani diktaatori Emomali Rahmoni pereringi, pole seni puudutatud, kuid kodumaal talle tööd ei anta.

Mõistujutt kohutavast ebavõrdsusest. Seda kõike teades võiksime ju parafraseerides Hamletit küsida: „Mis on meil Hecubast või Hecubal meist?“, et peaksime Pärsia viimase keisri mõrva üle tulema suveteatrisaali ahastama. Ent teatavasti avardub Ovidiuse „Metamorfooside“ XIII raamatus esitatud Hecuba lugu vallutatud rahva traagikaks ja üleskutseks vägivallale vastu panna. 1979. aasta jaanuaris kukutati Iraanis Pahlavide dünastia ning küllatki valgustatud monarhia asemel tuli võimule vaimupime ja terroristlik islamivabariik.

Julgen arvata, et just tol aastal Beyzaie avaldatud näidend oli ülimalt ajakajaline. Hinnang noorele keisrile, kelle surnukeha kogu näidendi vältel vedeleb kesklaval, pole autoril sugugi üheselt hukkamõistev. Nagu selgub, siis põgenev ja oma riigi paratamatut hävingut tunnetav keiser on veskisse saabunud surma otsima ning palub Möldril ennast tappa.

Mõistujutu taustaks on kohutav ebavõrdsus, mis valitseb luksuses supleva ülikkonna ja nälgiva rahva vahel ning selle rahva orjalik ja arg alistumine mis tahes võimule ka siis, kui tema kallal pannakse toime äärmuslikke vägivallategusid. Lavastaja on lausunud Maalehele antud intervjuus: „Mis tahes impeerium leiab oma lõpu, sest minnakse liiga uhkeks. Kui selle ülemäärase uhkuse juures tuleb võimule tsaar, kellel pole ajusid, siis ei hävi mitte ainult riik, vaid ka selle riigi rahva konstruktsioon. Kui valitseja on rumal, siis ta külvab rumalust, kui on loll, siis ümbritseb ennast lollidega ja lollus levib kogu maal; kui on varas, siis kogub enda ümber vargaid ja kogu maal levib vargamentaliteet. Vaadake Putinit, see on ere näide, kuidas arenevast maast on võimalik teha kerjuslik ja hullumeelne maa.“*

Tänapäevaselt väljendudes ongi näidendi põhiidee võimu absoluutse võõrandumise kujutamine ning sellest tulenev riigi ja rahva paratamatu huku ettekuulutamine. Nähes, milline vaesus valitseb tema kodumaal Tadžikistanis ja mis toimub Venemaal, kuhu tööle minekust unistavat peaaegu iga noor tadžikk, võib aru saada, milline hingevalu kannustas lavastajat just seda mõistulugu meile tutvustama.

Igavikulised paralleelid. Muidugi on „Pärsia viimase keisri mõrv“ poliitiline teater, sest selle teemaks on valitseja ja rahva suhe. Ent see pole näpuga näitav allegooria või tegutsemisjuhend. See on lavastus, mis paneb mõtlema igavikulistele paralleelidele, mis nii ühiskonnakorralduses kui ka inimloomuses on ehmatavalt sarnased nii VII sajandi Pärsias, 1979. aasta Iraanis kui ka 2024. aasta Eestis. Lugu raamib juurdlus, mida tuleb veskisse läbi viima Kohtunik (Jaan Tristan Kolberg). Ta kuulab ära eri variandid mõrvapaigas öö jooksul toimunust, mida talle jutustavad-etendavad Mölder (Jarmo Reha), tema naine (Riina Maidre) ja tütar (Marion Tammet).

Autori tahtel vahetuvad jutustuste käigus korduvalt etendajate rollid. See, kuidas ilma kostüümi või grimmi abita muutub hetkeliselt näitleja loodud tegelaskuju positsioon, sugu ja vanus, annab loole erilise dünaamika. Tänu Jarmo Reha mängule kasvas vapustavaks tipphetkeks stseen, kus tegelased on oma naha ainuvõimalikuks päästmiseks kokku leppinud, et eeslaval lamav maskis tapetu polegi Keiser, vaid on hoopis Mölder ja seetõttu tuleb Rehal kehastuda elavaks Keisriks ja Kohtunikule oma rolli tõetruult etendada. See lähebki korda, sest Kohtunik, nagu ka enamik keisririigi alamaist, pole ju Keisrit oma ihusilmaga näinud. (Paratamatult läheb vaataja mõte sel hetkel türannide teisikutele, keda ümbritsejad on oma positsiooni säilitamiseks ju kohe valmis aktsepteerima.) Ning äkitselt Mölder tunnetab, et ta ei suuda etendada meest, kes on temalt röövinud kogu vara, saatnud sõtta surema poja, vägistanud tütre ja võrgutanud naise, kergem on siiski tunnistada, et ta selle vihatu lõpuks tappiski. Näitleja mängib seda murdehetke vapustava psühholoogilise jõulisusega, mis ilmselt põhjustabki murrangu Kohtuniku teadvuses.

Tavatu mängulaad. Lavastaja suurim teene on näitlejate viimine kõrge energianivooni, mis selgelt jõuab ka publikuni. Kuna ümber veski püstitatakse juba võllapuid ja lavalolijad tegutsevad surmahirmus, siis on ta nõudnud neilt nii füüsiliselt kui ka hääleliselt võimendatud mängulaadi, mis tänapäeva vaatajale on üsnagi tavatu. Kujutlen, et nii võidi mängida kunagises Hommikteatris, helikandjailt oleme kuulnud sellist häälekasutust XX sajandi esimese poole suurtelt traagikutelt, ka meie Kaarel Karmilt. Seejuures meenutab selline füüsiline hüperboolsus Jaan Toominga varasemaid lavastusi, aga ka tema hiljutist (2017) „Hamletit“ Nero Urkega nimiosas. On ilmne, et lavastaja on kõiki rollijooniseid enda peal katsetanud ning küllap ka mõtterõhud ja hääle tugevuse dikteerinud.

Selline, meie näitlejaile mõnevõrra harjumata mängu- (ja proovi)laad rakendatuna esmapilgul kaugele materjalile nõuab tarku, avali ja lavastajasse uskuvaid näitlejaid. Tarku just seepärast, et leidmata endas põhjendust just selliseks osakäsitluseks ja minnes n-ö kergema vastupanu teed lavastajat lihtsalt väliselt jäljendades, võib esitus hakata mõjuma marionettide teatrina. Tuleb öelda, et Barzul on trupiga vedanud. Riina Maidre loob võimsa, oma käitumismotiividelt selge ning sügavat kaasaelamist võimaldava Naise rolli. Tõeliselt üllatas kolm aastat tagasi Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Marion Tammet. Olles esietendusel algul ebalev ja ehk ka väliselt ülemängiv, jõudis ta etenduse lõpul publikuga otsesidet võttes tõelise ja vaataja hingeni tungiva tragismini. Ka Jan Tristan Kolberg näis algul lavastajanõudeid markeerivana, kuid arenes etenduse käigus isikupäraseks ja usutavaks tegelaskujuks. Nüüd kus lavastajat enam abistamas ja nõudmas pole, võiks näitleja leida endas need põhjendused, mis viivad Kohtuniku oma esialgse otsuse muutmisele ja tuua see hetk selgelt ka publikuni.

Riina Vanhaneni napp kujundus toob Kernu mõisa küüni nii vaimse kui ka füüsilise kõrbe atmosfääri. Vastavalt olukorrale tähistab liiv nii läbi sõrmede puistuvat tühist kulda kui ka vähest jahu, mis leivapätsina elulootust annab. Imepärane on Ardo Ran Varrese loodud napp, kuid müstiline muusikaline kujundus, kus kõlavad trummid, gong ja armeenia päritolu iidne puupuhkpill dudukk. Varres on töödelnud nüüdisaegset iraani, aga ka sufi muusikat ning toetab oma loominguga lavastuse iga hetke.

Eesti näitlejad ja vaatajad võivad olla tänulikud kohtumise eest niivõrd huvitava isiksusega, nagu seda on Barzu Abdurazzakov. Ning olgu öeldud, et järgmine kohtumine temaga leiab aset juba üsna pea. Nimelt on Eesti Draamateatris 21. septembriks esietenduma planeeritud Marius Ivaškeviciuse näidend „Totalitaane romaan“ üles ehitatud leedu dramaturgi ja tadžiki lavastaja mõtisklustele viimase sajandi ajalookulust. Lavastaja prototüübiks on mõistagi Barzu.

* Margus Mikomägi, Legendaarne Barzu Abduraz­zakov: liigne uhkus hävitab iga impeeriumi. Putin teeb Venemaast kerjusliku ja hullumeelse maa. – Maaleht 30. VI 2024.