Võitluslaul, tütarlaps, naeratav suu, muudab kergemaks su jalaastu

Valle-Sten Maiste

Mässajatel on veel vähem vastuseid maailma ees seisvatele valusatele küsimustele kui suurriikide juhtidel.Nelja aasta eest Sirbis ilmunud loos „Meeleparanduslik teater” (24. III 2006) osutab Marek Tamm ühiskondlikest teemadest tõukuva maailmaparandusliku teatriga kaasnevatele küsitavustele. Tamm tsiteerib Sartre’it, kes omaenda loodud „angažeeritud kirjanduse” mõistele mõeldes ütleb, et „angažeeritus” ei tohiks ses sõnapaaris lasta unarusse vajuda „kirjandusel”. Meeleparanduslike loosungite lavaletoomisega võib kunstile omane lumm  hajuda või tekkimata jäädagi.

Küsitavusi on teisigi. Teatrilavadel nähtud sotsiaalne agitatsioon pole olnud küll enamasti tahtlikult populistlik ja demagoogiline, ometi kiputakse kunstis teinekord mõjuvuse ja suure pildi nimel detaile alla neelama. Kuigi näiteks NO99 trupp on nii mõnelgi korral rikastanud oma eruditsiooni erialaspetsialistidega kohtudes, ei ole selline tava meie teatris siiski igapäevane. Sotsiaalse kunsti juures on sageli  tunda enam head tahet kui järelemõtlemissuutlikkust. Kuid muidugi ei saa sotsiaalset teatrit a priori lootusetute ettevõtmiste hulka arvata. Seda ei kinnita mitte ainult maailmateatri praktika. Ehkki „Nafta” puhul oli agasid palju, võib NO99 mitmete teiste lavastuste toel rääkida vägagi muljetavaldavast sotsiaalse teatri traditsioonist. Pelgast meeleparandusele manitsemisest sügavamate allhoovusteni on jõudnud ka Krahli „Võluflööt” jmt lavastused.  Endlas lavastatud „Mässajadki” on sotsiaalse ainesega ning sobib nii mõneski mõttes mainitud puuduste musternäiteks. Lavastuses on misanstseene, mille (eriti dialoogi) poeetiline vaegurlus on jahmatav. Margit Tõnsoni (Areen 20. XI 2009) loos „Armetud anarhistid” öelduga tuleb paljuski nõustuda: lavalt kõlav tekst oli kohati infantiilselt naiivne ja toores. Osalt sooviti sellega ehk ehedalt edasi anda ühe osalise, idealistliku koolitüdruku maailmapilti.  Paraku oli koolitüdruku tasemel žargooni teistegi tegelaste repliikides ja hoiakutes.

Lavastuses oli momente, fraase ning dialoogijuppe, mille kärpimist või asendamist nende sinisilmse puisuse tõttu kaaluma oleks pidanud. Midagi epohhi loovat ei öeldud „Mässajates” ka lavastust raamivate teemade, globaliseerumise ja G8 tippkohtumise kohta. Asjaomane taust jäi sisuliselt kesiseks. Kuid kas neil  teemadel tahetigi väga midagi öelda? Esmalt oli siiski tegu dokumentaallavastusega ühest Rostockis toimunud mastaapsest protestiaktsioonist. Selle seiklusrikka, ent mõtlemapaneva mäsu vastuolulisuse edasiandjana oli lavastus vägagi valgustav, asjakohane ja lisaks veel ka laadi poolest meie teatripildis uudne. „Mässajates” oli piisavalt kõnekaid korralikult välja mängitud tasandeid. Roy Strideri käsikiri andis kaasakiskuva ja  loodetavasti ka eheda pildi globaliseerumisevastasest protestiaktsioonist kui sellisest. On oluline teada, kuidas niisugused sadu tuhandeid üle maailma kogunenud aktiviste kaasavad aktsioonid reaalselt toimuvad ning mis Euroopa demokraatia näiliselt sissejuurdunud voogudes selliste tormidega kaasneb. Vaatajani toodud vestluskillud ja jutustavad/ kirjeldavad monoloogid andsid päris hea pildi protestiaktsioonides osalejate taustast, teede  blokeerimise taktikast, protestijate laagri päevakavast (kontserdid, loengud, ideelised ja taktikalised koosolekud) ning paljust muust. Kummalised olid Saksamaa võimude ja politsei vastumeetmed aktsioonile. Veider, kuidas demokraatlike kodanikuõigustega ning meedia- ja sõnavabadusega Euroopa Liidus need õigused ja vabadused massiliste meelsusavalduste tingimustes üleöö veidra kuju võtavad, nii et ELi võimude tegevus meenutab  korraga vägagi totalitaarriikide julgeolekuorganite võtteid. Kas suurriikide tippjuhtide läheduses saavad meist kõigist potentsiaalsed kurjategijad ja arreteerimine on õigustatud ka pelgalt ebaküpse riietusstiili või kahtlase silmavaate alusel? Kas soov maailma juhtriikide peade vaateväljas oma meelsust avaldada peab saama kõigi vahenditega takistatud?

Samas on oluline küsimus, kuidas korraldada niisuguseid tippkohtumisi, et protestid  neid ei halvaks või riigijuhtide elu otseselt ohtu ei seaks. Sest korraldama neid ju peab. Mässajad ja nende ideed on küll toredad, kuid Endla lavastus peegeldas hästi ka tõsiasja, et kui sisuliseks minna, on mässajatel veel vähem vastuseid maailma ees seisvatele valusatele küsimustele kui suurriikide juhtidel. Demokraatiale mässajad alternatiivi ei paku. Protestiaktsiooni dokumentaalselt haarava esituse kõrval oli lavastuse tugevuseks ka mässajate vastuolulise idealistliku küündimatuse esiletoomine. Ühel vennal jookseb juhe matrossovlikult kokku ja ta tormab lihtsalt teele, jookseb kõigist kiiremini ja  jõuabki mõne kantsleri või presidendini. Kuid mis tal öelda on? Et riigijuhid on sead ja nende pärast on häbi, sest rikka ja Kolmanda Maailma lõhe aina kasvab ja miljardid inimesed üle maailma elavad nukrates tingimustes. Olgu, aga pole võimatu, et ei suudeta kodus pruudilegi tarbimise mõttetust  selgeks teha ja teda Anttilast ja Kroonikast võõrutada. Igal mässajal oli taskus või seljas läikivaid vidinaid, mille eest makstud rahaga arvukates maailma paikades aetakse läbi kuid. Kahju, et lavastuse alul kõlanud sellesuunalised kriitilised enesevaatlused jäid episoodiliseks. Ehk võiksid mässajad püüda ka Nuustakul või Tallinnas, kus rahumeelsed kokkupuuted valla ja selle vanematega on usutavasti täiesti  mässuvabalt võimalikud, valgustada inimesi selles osas, et varanduslik kihistumine on pärast läinud sajandi keskpaiga solidaarsuspuhangut taas vääritult kasvuteel.

Kodumaagi vajab kestvat ja argumenteeritud arutelu teemal, kas juhi- ja finantstöö tegijad on tõesti imemehed, keda tuleb mingis eri dimensioonis tasustada. Ons igal asumil või Rahvusringhäälingul vaja miljonitesse kroonidesse ulatuvate tööjõukuludega suurt bürokraatlikku juhtorganit,  samal ajal kui vähem kui paarisajatuhandese aastapalgaga end juhtidest praktilises ajakirjandustöös mitmeid kordi enam tõestanud toimetajale palgaraha ei jätku? Arusaadav, et sellise maadligi lömastava teleelamuse nagu Maire Aunaste ABB A-karaoke väljahaudumine uusaastaööks nõuab maisest kõrgemat, ehk kosmilistki haaret. Ent kas nimetatugi nimel katus siiski viieliikmeliselt sõitma peab? Globaalprobleemide lahendamise võtmekoht ei pruugi olla nende selgitamises Obamale, vaid just pigem masse ekraanide ette naelutavatele lusti- ja lõbuorganisatsioonidele ja nende vaatajaile. Maailm oleks parem paik, kui need taipaksid, et meie omaksvõetud igapäevane elustiil on näotult ja ka keskkonnaohtlikult materiaalne. Maailma elanikkonna ülemine viiendik, kelle käsutada on 80% planeedi SKTst, ulub juba poolteist aastat kõrvulukustavalt  materiaalsest katastroofist, unustades, et kusagil on ju veel pool tosinat miljardit inimest, kelle elatustase peab lähtuma napist 20% rikkustest ja kel küllap siiski on omad rõõmud ja ehk koguni õnn. Küsimus pole selles, et suurriikide juhid seda ei teaks, vaid et sest ei taha midagi teada  nende valijad. Lavastuse mässajatel ent ei puudunud mitte ainult ideed, kuidas muuta inimesed uulitsalt vähem materiaalseks ja idealistlikumaks.

Neil ei paistnud niisuguseks tegevuseks üldse tahet jaguvat. Seda asendasid utopistlikud kujutelmad mingitest väärikalt toimivatest kogukondadest, mis globaalse kapitalismi ja suurriikide kokku varisedes iseenesest õnne ja õigluse õuele  toovad. USA presidendilt võib ju aktsioonidel nõuda tarbimise ja globaliseerumise ärakeelamist, kuid kui leidukski selles suunas kallutatav president, valitakse tema asemele kardetavasti lihtsalt priiskamise-sõbralikum poliitik. Eks need lavastuse mässajad veidi heausksed olid. Ometi peab niisugustesse mässajatesse suhtuma sümpaatia ja austusega. On tänuväärne, et meil on Roy Strider ja Vennaskond, kes on läbi varakapitalistlike aastakümnete  kestvalt pika krooni peal väljasolijate eluhoiakutele alternatiivi pakkunud. Vennaskond ja Co on ju tegelikult kimp eluloolisi näiteid, kuidas elus on sisulisemad väärtused olulisemad rahast. Al Vainola pigem eksperimenteerib ja peletab publikut endast eemale, selle asemel et vanu hitte üha imalalt ümber populariseerides pappi kokku ajada ning elatub hoopis poolsajandivanuste kodumasinate restaureerimisest.

Mait Vaik paistab üldse vaid valutundlikku närvi arendavat ja igatsevat ning unistavat. Roy Strider elab jälle idealistlikule aktivismile ning on hindamist väärt, et meie seas on inimesi, kes vaevuvad omandama üleilmse protestiliikumise kogemusi. Ja nagu juba vihjatud, ei olnud tegu idealistliku pihtimuslavastusega. Lavastaja pakkus mässajate idealismile siiski kõrvalpilku, kus kõik küsitavused ja vastuoludki esil ja silumata. „Mässajatel” oli uudsena mõjuv õnnestunud  lavavorm. Karusoo sotsiaalsed dokumentaalnäidendid on olnud pigem probleemi- kui sündmusekeskne dokumentalistika. „Mässajad” on aga sündmus-dokumentaal, mis annab tunnistust, et selline vorm on teatriski mõeldav ja üldse mitte dokkineastide ainupärusmaa. Niisuguse laadini jõudmise puhul tuleb Triinu Ojalole, Andres Noormetsale ja Endlat julgete katsetuste kursil hoidvale Tiit Palule vaid õnne soovida. Noormets oli ainese väga  leidlikult ja toimivalt lavale toonud. Nagu juba Noormetsa firmamärgiks kujunenud, oli „Mässajatel” huvitav multidistsiplinaarne vorm, lavaline lahendus ja muusikaline kujundus. Dokumentaalkaadrid jooksid ekraanil taustaks, kuid näitlejate elav esitus muutis nimetatud esitusvormi haaravamaks ja põnevamaks, kui me neid puhtalt kaamerakonservide näol tunneme. Lavastuse noores trupis näis näitlejameisterlikkusega  liituvat ka sisemine tegelik kaasaelamine tüki ainestikule. Tambet Seling veidi vanema osalisena passis hästi juba pisut kõhukama veteranmässaja rolli. Koolipingiga värskeimas isiklikus suhtes Marta Pulk sobitus professionaalide sekka suurepäraselt ning lisas tükile mitte sugugi tähtsusetut noortelavastuse dimensiooni. Noorsoo ja laste-vanemate suhtetemaatika sobis iseenesest antud raami küll – eks mässamine olegi infantiilne  asi, mis vajab igal tasandil vanemlikku pilku ja hoolt. Lihtsalt tekst oleks võinud nõudlikumalt valitud olla.

Liis Laigna, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VI lennust kandsid nii teeloleku, laagriarutelude kui kuuldemänguvormis actionstseenid psühholoogiliselt mõjuvalt välja. Laigna üliõpilase roll oli käsikirjast tulenevalt stereotüüpne (naine on vaiksem ja tagaplaanil), kuid Laigna suutis selle isikupäraselt soojaks ja meeldejäävaks mängida. Mehikas ja Loog tõid hästi esile tunnete-mõtete segapudru, kus alles mõtteselgusele püüdlev maailmaparandustung põimub lihtsalt reisihimu ja sõnastamatu vabadusihaga. Sten Karpovi kanda olid mõned lavastuse sisu poolest ehk kõige enam mõtlemisele suunama pidavad ja informatiivsed kohad. Tema toimis lavastuses ehk ainsana kohati ka täiesti  tõsiseltvõetavalt sellise alternatiivse meediumina, kelle teateid mäsust ta lavastuses kaaslastele ja vaatajatele vahendas. Noormets näitas noorte näitlejate abiga värvikalt, kuidas pealtnäha justkui minimalistlike vahenditega võib jõuda kunstiliselt ja sisuliselt kõnekate stseenideni. Lauri Kingi roll tundus oma abstraktses plakatlikkuses siiski veidi verevaene, milles ent end viimastel aastatel väga heast küljest näidanud näitlejal endal pole vähimatki  süüd. Kokkuvõtteks võiks öelda, et revolutsiooni küll „Mässajates” esitatud noorukite kätesse ei usaldaks. Kuid kui palju on üldse olnud usaldust väärinud revolutsioone? Meele ja meelsusavaldusena oli nähtud üritus aga igati sümpaatne ning Noormetsa lavastus kõigiti tasakaalukas – pigem sütitas kui jahutas idealismi, kuid säilitas viimase suhtes ka kriitilise meele.