Võõrad mõtted omas kuues

Külli Roosna

Tantsu fookuses on üksikisiku individuaalsus keerulises sotsiaalses võrgustikus. Cid Pearlmani tantsulavastus „This is what we do in the winter” („See, mida me talvel teeme”). Loojad ja esitajad eestlastest tantsijad Rain Saukas, Helen Reitsnik ja Tiina Mölder ning ameeriklased Alexis Steeves ja David King, helilooja Jonathan Segel. Esietendus 25. V Kanuti gildi saalis.  Cid Pearlman väidab kavalehel, et tema loomingus väljendub 1970ndate ja 1980ndate alguses Ameerika Ühendriikide kultuuris esile kerkinud optimism. Ta on saanud inspiratsiooni erinevuste uurimisest, demokraatlikest väärtustest ja sotsiaalsete liikumiste ideedest – näiteks sotsiaalse klassi, rassi, vanuse, soo, vaadete ja väärtushinnangute võrdväärsest väärtustamisest. Koreograafina loob ta tantse, mille fookuses on üksikisiku individuaalsus  keerulises sotsiaalses võrgustikus.

Etenduse alguses katab pehme valgus lavast poole. Selle ala saavad enda käsutusse kaks naistantsijat, kelle üksteist kergelt kompav ja uuriv duett annab loole kena sissejuhatuse. Pealtvaatajana püüan kohe mõista, millised on selle tantsulavastuse väljaütlemata mängureeglid. Tantsijate puudutused on küll teadlikud, aga liigse tähenduseta. Saan aru, et etenduses võib muu hulgas näha liikumist liikumise  pärast ja jään lootma selle kvaliteedile. Tantsijates tõepoolest pettuda ei tule. Ka siis, kui kahe asemel jõuab neid mänguplatsile viis. Hullava kergusega sooritatakse tõsteid, tõmbeid, tõukeid. Kehad põimuvad veatult, vaatajalegi on tunda nende liigeste pehmus ja ruumilisus. Laval vahelduvad väikesed kooslused: duetid, triod, üksikisikud. Lavastuses puuduvad suuremad pausid ja rütmimängud, see on omamoodi pidev kulgemine.  Kehalist informatsiooni on palju, samas ei ole midagi üle tähtsustatud või liiga luubi alla võetud. Tantsijad läbivad oma teekonna nii ajas kui ka ruumis ennast liigselt sidumata, liigselt muretsemata, liigselt kiindumata. Kas see räägib mingil viisil pealiskaudsusest? Ometi on nende loodud õhustik meeldiv, isegi hooliv.

Selles võib kohata väikesi mööda ruttavaid märke: silmsidet, püüdlusi, pingeid, vabanemisi, kokkuleppeid, rahulolu ja rahulolematustki.  Erksust peab jätkuma, et püsida niisuguses mängus. Ühel hetkel asendub meloodiline helitaust minimalistliku löökpilliga, mis tekitab kummaliselt rahutu tunde. Kogu trupp sooritab koos liikumisi ja väikestest märkidest koosnevat ühisosa. Esimest korda on tantsijad justkui ilma jäetud oma individuaalsusest. Toimib see üksmeel nüüd „kollektiivse alateadvusena” või omavahelise kokkuleppena, aga mingi varitsev  ohtlik noot hiilib selle osa varjus ligemale. Edasi moodustub kaks paari: naiste ja meeste duett. Samaaegselt sarnaseid liikumisi tehes mõjuvad paarid just nagu sootud. See on huvitav nihe, mis toimub vaataja peas, nähes korraga meest naise ja naist mehe rollis. Aga kes on öelnud, et need osad üldse niimoodi jaotatud pidid olema?

Ideed võrdsusest ja võrdõiguslikkusest hakkavad minus pead kergitama. See omakorda paneb juurdlema  ameerikaliku ja eestlasliku mõttelaadi üle. Peagi pakutakse meile tantsijate organiseerimisel uus kombinatsioon: kolm liikuvat naist ja kaks seina ääres piidlevat meest. Mehed on justkui etendusest hetkeks välja astunud. Nende näiline kõrvaltvaatajalik olek köidab muidugi sama palju või rohkemgi kui naised oma sünkroonse liikumisega, kuigi nad „peaksid” ju olema fookuses. Aga nii on tihti, et nurgatagused lood on huvitavamad kui need,  mida avalikult pakutakse. Olukord laheneb sellega, et meestantsijad liituvad taas grupiga ja üheskoos tõstetakse suurema vaevata üks naistantsijatest kõrgele üles. See hetk on nagu ood koostööle, mis ei küsi soost, rahvusest ega sotsiaalsest staatusest. Teine tantsija saab varsti võimaluse kaaskonna kätele toetudes lausa õhus kõndida, justkui ei oleks tal maapinda vajagi. Nii kulgeb aeg kergelt mõnusa äraolemisena üksteise seltsis ja käte vahel.  Erinevad kultuuriruumid ei paista tantsijaid häirivat.

Kuna lavastuses mingit selget narratiivi jälgida polnud võimalik, panid möödalibisevad pildid ja stseenid mõtte hoopis teistpidi tööle. Meelde tuli tantsulavastuse pealkiri „This is what we do in the winter” („See, mida me talvel teeme”) ning siis korraga meenusid Balti jaamas külmetavad kodutud, Eestis kasvava tööpuudusestatistika, poliitiliste erakondade  lõhenemised, sõim ja ärapanemine meedias ja inimeste omavahelistes suhetes. Igapäevane reaalsus tuletas ennast halastamatult meelde, ehkki istusin endiselt teatrisaalis ja vaatasin mängleva kergusega liikuvaid treenitud kehasid, mis teineteisega nii võluvalt põimusid ja kooskõla otsisid. Etenduse lõppedes oli meeleolu hea ja ergastunud, kuigi vastuste asemel oli mu pea täis küsimusi. Mõtted, mis tantsulavastusest  tekkisid, uitasid tundlikul maastikul, kombates kultuuriruumide piire ja põrkudes kohati vastu stereotüüpseid üldistusi. Kuidas segunevad eestlase alalhoidlikkus ja ameerikalik pealehakkamine väljaspool tantsusaali? Kas on meie kultuuriruumis koht ja vajadus suuremaks koostööks, kerguseks, positiivsuseks? Mida on meil võimalik õppida sealsest traditsioonivabamalt voolavast indiviidikesksest ühiskonnast? Mida omalt poolt  vastu pakkuda? Kas saame seda teha nii, et ei peaks muretsema oma juurte kadumise pärast? Rohkem õhku ja sallivust ei ole ju paha, aga otsused selle kohta, mida võtta ja mida jätta, tuleb meil ikka endil teha. Nii elus kui ka tantsulaval.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht