Yolo, Virve!

Kairi Prints

Kõik klassikalised olukorrad, mis võivad ette tulla teismeliste elus, on lavastuses „Netis sündinud” lahendatud interneti kaudu. VAT-teatri „Netis sündinud”, autor Kristiina Jalasto, lavastaja Margo Teder, kunstnik Iir Hermeliin, helilooja Jarek Kasar. Mängivad Katariina Ratasepp, Kristiina-Hortensia Port, Ago Soots, Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv. Esietendus 3. X teatri NO99 saalis.

Natuke on sedamoodi tunne, et teatrisse sellist asja vaatama minek on otsekui ise hundi lõugade vahele hüppamine. Teismeliste släng, suhtlusvõrgustike teema jne – jutud sellistest asjadest mõjuvad juba eos imelikuna. Miks? Noist asjadest ei räägita, vaid neid tehakse. Yolotatakse, lol-itatakse, laigitakse, aga nende asjade olemuse ja tulemuse üle arutamine on – nagu ütleks mu poeg – epic fail. Veel üks hirm etenduse puhul, kus täiskasvanud mängivad teismelisi, on see, et see võib olla eriti piinlik. Miks nii? Vaadata, kuidas inimesed üritavad olla keegi, kes nad pole, ongi piinlik. See, kui täiskasvanud üritavad noortega rääkida nende endi keeles, on tavaliselt suurim fiasko üleüldse ja kui see „cool” täiskasvanu selja pöörab, naeravad tiinekad ennast konkreetselt surnuks.

Sellegipoolest võtsin julguse kokku ja läksin koos pojaga etendust vaatama. Esimesed viis minutit mõjusid natuke kohtlasena tõesti – aga see on lihtsalt aeg, mis kulub teisele keelele ümberlülitumisele. Laval põhiliselt chat’itakse ja sellega harjub kiiresti. VAT-teatri näitlejad teevad nii head tööd, et veidi aja pärast pole enam meeles, et oi, täiskasvanud mängivad teismelisi. Laval on juba tuttavad VATi näitlejad Meelis Põdersoo ja Ago Soots ning nende kõrval noor, 2012. aastal lavaka lõpetanud ja samal aastal VAT-teatrisse tööle asunud Katariina Ratasepp. Kaasa on haaratud ka vanemuislane Martin Kõiv ja vabakutseline Kristiina-Hortensia Port. Kõik on sujuvad ja veenvad, aga viimast olen neist kõige vähem laval näinud ja võib-olla ka sellepärast nautisin tema mängu eriliselt. Pordi kehastatud Maria on chill teismeline populaarne tüdruk, kellel on tekkimas elu esimene armumine ning kelle otsustes jääb mõnikord peale kambavaim ja järgmisel hetkel õiglustunne – tüüpiline ennast otsiv teismeline, ei teki küsimust ka, kust on selline stereotüüp võetud. Kristiina-Hortensia Pordi teine roll – nohiku tüüpi teismelise tüdruku ema – on veel õrnem ja tundlikum. Ema meeleheitlik hüpe Facebooki, et saaks kedagi teist kehastades oma tütrega kontakti, on niivõrd vaimukalt lahendatud, et ükskõik kui kurb see situatsioon tegelikult ka pole, on see kohutavalt naljakas ja kõik lõpeb ju ikkagi hästi.

Kõik need klassikalised olukorrad, mis võivad ette tulla teismeliste elus, on küll lavastuses lahendatud interneti kaudu – eks nii need asjad tänapäeval ju käivadki –, kuid puberteedi põhiprobleemid pole põlvkonniti muutunud. Ikka on vaja ennast leida, saada teistelt tunnustust, kuhugi kuuluda, kogu maailm välja mõelda. Mulle on alati teismeiga tundunud üks vastupandamatult huvitav ja paganama tähenduslik aeg elus: ainult siis, muidugi, ei tundunud, kui ise selles eas olin. Ei ole mu vaimustus ka sellest põhjustatud, et oma laps on selles eas, sest ega see ju pole sugugi kerge. Lihtsalt see on aeg, kui inimene on korraga kõige õrnem ja kõige tugevam. Kõige targem ja kõige lollim. Kõige ilusam ja kõige koledam. Ja siis tuleb nendest paradoksidest läbi pressides end suureks kasvatada.

Tegelikult arvan, et kõigist neist paradoksidest polegi tarvis end lõplikult üldse välja pressida. Kui jäävad paradoksid, jääb ka puberteet – just selles tähenduses, et inimene jääb pidevasse üleminekuikka, pidevasse arengusse. Päris kahju on täiskasvanutest, kes isegi ei kujuta ette, mida tähendab tunda ennast mingis olukorras idioodina ning olla seejuures teises olukorras veendunud, et oled maailma naba. Vaadata ühel õhtul peeglisse ja olla veendunud, et just sina oleksid see õige maailma miss, ja järgmisel õhtul kodupoes – sassis juuste, meigita ja teksadega, millelt alles pärast väljaminekut avastasid suure ja rõveda toidupleki – tunned end absoluutse käkina ja oled veendunud, et kaaspoelised arvavad, et see seal on ilmselt mingi kodutu. Loodad, et jumala eest ühtegi tuttavat ei näeks. (Eks need näited olid nüüd selgitamise huvides kergelt utreeritud.)

Nüüd võib küsida, et mis on seal siis nii toredat, kui tunned ennast vahel ebakindlalt. Tore või mittetore, aga ma arvan, et see on äärmiselt vajalik. Need inimesed ei elagi nagu päriselt, kes kõike teavad ja muudkui arvavad. Endale tuleb ikka arenguruumi jätta, ebastabiilsus on edasiviiv jõud. Igasugune paikaloksumine läheb haisema ja ega endal ka huvitav ole, kui miski enam ei üllata, vaid heal juhul häirib või vajab maharaputamist.

Selles mõttes on „Netis sündinud” lavastajatöö äärmiselt sümpaatne. Lavastaja Margo Teder räägib noortest ja netindusest („Margo Teder: avameelselt netis sündivast”, Postimees 18. X) eriti mõnusalt ja seejuures eriti asjalikult: on näha, et teema huvitab teda just selles mõttes, kuidas karastub z-generatsioon ehk milliseid teid pidi tänapäeva inimene areneb. Teismelised pole talle mingisugune omaette liik, keda tuleb lehma kombel karjamaal ketiga edasi tõsta (ma ei ole lehma suhtes sugugi üleolev või pahatahtlik, lihtsalt temale selline elu sobib, teismelisele mitte), vaid võrdväärsed, lihtsalt natuke nooremad inimesed. Samamoodi on väga meeldiv, kuigi ehk veidi liiga ettevaatlik (kui nii saab üldse öelda), näidendi autori Kristiina Jalasto suhtumine, mille kohta sain lugeda kavalehelt ja veel ka naisteajakirjast (Katriin Kerge, „Kohutav küberruum”, Anne&Stiil, oktoober 2013). Olgugi et näidendi allikmaterjal sai kogutud noorte endi käest viieteistkümne VAT-teatri foorumteatri etenduse kaudu, on sellise materjali näidendiks kokkukirjutamine ja lavastaja kätte andmine siiski paras julgustükk. Sellist teemat on võimalik kirjutada ja lavastada umbes miljonit moodi, mis kõik oleksid totaalselt „mööda”, ja umbes kolmel moel, mis lähevad pihta. Lähevad pihta just noortele endile. Margo Teder ja Kristiina Jalasto said pihta: üks asi on seesama eespool mainitud suhtumise küsimus ja teine muidugi palju tööd. Jarek Kasari muusika ja Iir Hermeliini kunstnikutöö panid veel mõlema „i” peale pirakad punktid ka, nii et ma ei oska muud kui soovitada seda lavastust mitte ainult teismelistele, vaid kõigile kuulamisvõimelistele inimestele.

Pärast etendust oli päris huvitav ümbritsevatest vestluskatketest kuulata, kuidas täiskasvanud oma lastelt uurisid, mida see või teine sõna/tegevus etenduses täpselt tähendas. Tavaliselt vanemad ikka „teavad paremini”, aga õnneks mitte alati. Kuna lavastuse peamine sihtgrupp ongi 12–16aastased noored, küsin muidugi oma noorelt teatrikaaslaselt ka arvamust.

Markus Edvard Mälgand, 13aastane: Nagu arvata võite, räägitakse selles lavastuses interneti ohtudest. Kõlab igavalt? Tegelikult aga pole, kuna etendus oli suurepärane. See oli õpetlik, aga seejuures ülimalt naljakas ja põnev.

Alustame etenduse kirjeldamist. Suur osa sellest toimub chat’is. See tähendab, et vahepeal, kui sa arvad, et tegelased päriselt räägivad, siis tegelikult nad chat’ivad (lobisevad) internetis. Kui teatrisaali sisenesin, nägin, et laval on üks suur sein, millel hulk kujundeid. Ma alguses ei teadnud, milleks need on, aga üsna pea selgus, et nende all olid peidus Facebooki logod, smailid (naerunäod), Twitteri logod ning palju muid populaarseid ikoone ja emotikone. Kui noored seal chat’isid ja näiteks tahtsid näidata, et miski on tore, siis võtsid nad naerunäo ja tõstsid selle üles. Minu meelest oli see väga hea ja kaval idee.

Nüüd pean vist siis ikka rääkima ka probleemidest, mida seal käsitleti. Ah jaa, samuti tunnen, et on oluline mainida, et generatsiooni, kes pole mitte arvutist sõltuvuses, vaid elavad seal, kutsutakse z-generatsiooniks (lihtsalt juhuks, kui te ei teadnud seda). Igatahes, nüüd tagasi õige teema juurde. Probleem oli näiteks kiusamisega. Juba etenduse alguses oli üks tüdruk, kes oli väga häbelik. Ta sai Facebookis kutse peole. Kui ta aga peole läks, siis kõik poisid väitsid kiuslikult, et nad pole talle kutset saatnud ja ajasid ta minema. Kõike seda filmiti ja video postitati internetti. Üsna etenduse alguses näidati seal ka hüpikakent. Hüpikaknad on, teadagi, ohtlikud asjad, mis võivad arvutile halba teha. Õnneks olid noored piisavalt targad, et seda vältida: nad lükkasid selle lihtsalt minema. Samuti näidati etendusel, kui ohtlikud võivad olla inimesed, kes püüavad naiivsetelt naistelt raha välja pressida. Sellega läks õnge ühe noore vanaema Virve. Ta tutvus internetis türklasest võõra mehe Alejandroga, kes Virve ära võrgutas. Türklane rääkis inglise keeles, tänu millele sai etendusel veel grammatilist nalja. Lõpuks palus see mees Virvelt viitsadat eurot, et ta saaks Eestisse lennata ja et nad saaksid päriselt kohtuda. Virve saatiski talle raha, aga mees kohale ei lennanud. Tõenäoliselt see Virve oligi minu lemmiktegelane, sest ta näitas nii hästi ja naljakalt ära, kuidas vanemad inimesed mõnikord üldse interneti asjadest aru ei saa: näiteks ta tahtis Twitterisse sisse logida, aga endal polnud seal kasutajatki ja siis väitis oma lapselapsele, et internet ju ütles, et „logi sisse”.

Aga lavastuses ei olnud juttu ainult interneti ohtudest, vaid ka lahedatest asjadest. Mulle meeldis näiteks see, kui poisid mängisid World of Warcrafti, kuigi ma seda ise väga palju mänginud ei ole. See oli põnev ja nad näitlesid mängimist hästi.

Kui rääkida üldse näitlejatest, siis pean ütlema, et kõik noored olid suurepärased. Igaüks mängis vähemalt kahte rolli, mõned mängisid isegi kolme rolli.

Kuna olin esietendusel, siis juhtus pärast etenduse lõppu veel nii mõndagi. VAT-teatrile anti üle nukk, mis minu meelest oli väga õudne (tegemist oli suure riidest õmmeldud nukuga, millel oli õõvastaval kombel mõlemal pool pead nägu: selle kinkis esietenduse puhul lavastaja Margo Tederile BCS Koolitus, kui ma õigesti aru sain – K. P.). Näo nahatoon oli valge ja selle naeratav pool oli ülimalt õudne! See nägi välja nagu mingisugune uus õudusfilmi tegelane. Mis oli veel hullem, seal öeldi, et nad loodavad, et nukk vaatab inimeste poole alati naeratava näoga. Mina aga loodan, et see vaatab inimeste poole alati, ma kordan, alati, pahase näoga, sest see näopool polnud kaugeltki nii õudne kui naeratav pool.

Mina ise pole internetis väga palju. Pigem mängin mänge ja kirjutan arvustusi raamatutest ja etendustest enda iPad 2s. Filme vaatan põhiliselt DVDde pealt. Internetis olles kasutan põhiliselt Youtube’i, Facebookis käin harva, Twitteris mul kontot pole. Internet on siiski minu meelest oluline, kuna seal saab sõpradega suhelda, videosid vaadata ja õppida.

Lõppkokkuvõtteks ütlen, et minge seda lavastust kindlasti vaatama. Seda on üsna kerge teha, kuna seda mängitakse igal pool Eestis kuni järgmise aasta veebruarini, nii et aega on!