Aastal 2014 teisenes Eestis keelepoliitiline reaalsus
Keel on ennekõike julgeolekukomponent, mille eiramisega võivad kaasneda regionaalne (kus elatakse), sotsiaalne (mis kihis) ja virtuaalne (meedia ja meelelahutuse mõju) oht.
Lõppeval aastal muutus suuresti keelepoliitiline reaalsus: sai selgeks, et võimas idanaaber on valmis sõjaliste meetmetega laiendama venekeelset mõju- ja meelsusruumi. Ilmus välja inimesi, kes nõus naabri maha lööma – ikka selleks, et ei peaks asukohamaa keelt ära õppima, või, veelgi drastilisem, seda kasutama. Venekeelne Krimmi ja Ida-Ukraina elanikkond saab nimelt ukraina keelest kenasti aru ning võiks selles ka ennast väljendada, küll aga peavad nad seda endale alavääristavaks.
See kõik tuletab meelde, et keel on ennekõike julgeolekukomponent, mille eiramisega võib keeleteoreetik Dennis Ageri väitel tekkida kolme liiki ühiskondlikke ohtusid, mis ähvardavad riiki ja keelt. Eestis on neid raske mitte märgata. Näiteks eelistab anonüümne venekeelne valijaskond aina enam oma kandidaatidena võimalikult Eesti-vastase suunitlusega inimesi. Minnakse järjest julgemaks, Eesti-vastane tegevus organiseerub ja institutsionaliseerub, vene koolilapsi viiakse isegi Nõukogude sümbolite alla pildistama. Ka Georgi lindikestega vehkimine ei ole mingi kultuuriline tegevus, vaid oma Eesti-vastasuse demonstreerimine. Eestlaste seas on aga piisavalt vähemuskompleksiga valvetolerantseid, kes tunnevad vajadust selliste tegevust mõista ning eestlasi ei tea milles süüdistada. Ei ole siis ime, et eesti keele omandamine teistel sugugi ei edene.
Järgmine oluline valdkond, mille kaudu muudab keel riiki ja rahvast, on majandus. Eesti keelt nõudvad töökohad, karjäärivõimalused ja keelekomponent toote lõpphinnas määravad keeleoskuse vajaduse ja väärtuse ühiskonnas. Meie valitsuse tegemised olid küll suunatud just vastupidisele, nt keelustas haridusminister Eestis C2-taseme eesti keele eksamid (mujal maailmas tehakse neid edasi, nt ELi tõlkide valimisel), samuti võib neid teistes, nt vene keeles edasi teha. Olulisim on siiski otsene keeleprotsesside mõjutamine.
Staatuskorraldus
Staatus algab hoiakutest, prestiižist, suhtumisest. Eesti riigikeelt ning võimalusi keelt riigi tasemel mõjutada on meil olnud veerand sajandit, kuid rehkendusest on valmis vaid pool: eesti keel on elujõuline riigikeel ja ELi ametlik keel, mida kasutatakse kõigis olulistes funktsioonides ja õpitakse üle maailma. Teine pool ülesandest – Eesti elanikkonna ühendamine riigikeele alusel – on seni saavutamata. Probleem on kõigile näha, süüdi olevat haridusministri arvates metoodika ja eesti keele õpetajate vähesus.1 Tegelik olukord on küll midagi muud: õpetajaid on piisavalt ja jääb ülegi, metoodika ja koolitus tasemel, puudu on aga julgusest võtta ette poliitilised haridus- ja keelereformid. Ennekõike on asi selles, et eesti keelt mitte osata ei olegi piinlik: paar päeva tagasi lärmas ühes Tallinna teenindusasutuses vanem venekeelne meeskodanik, hõikudes käo kombel üle asutuse järjekorras viimast otsides „Kto posledni?”, suutmata aru saada fraasist „Võta number!”. Selliseid häirivaid seiku põhjustavad inimesed leiavad aga, et kõik teised peavad nende keelt oskama ning kõike ette ja taha tõlkima. Kui sellisest suhtumisest lahti saame, kasvab ka keeleoskus.
Lõimumisest suurt rääkida ei ole: eelmisel aastal valitsuses vastu võtmata jäänud lõimimiskava ei ole kuhugi edenenud. Igaüks võib selle teosega veebis tutvuda, müüa soovitan seda eesti rahva muinasjuttude osakonnas: lõimumine on selle järgi edukas siis, kui kodakondsuseta isikud ära surevad, on toimunud massiliselt koolitusi ning raha jagatud kõikvõimalikele rahvusorganisatsioonidele. Ühtne keele-, kultuuri- ja inforuum pole oma arengus aga mõõtmist väärt. Lõimumise rahajagajat MISA iseloomustas kultuuriministeerium oma määruse seletuskirjas kui lõimimispoliitika peamist rakendajat ja kompetentsikeskust. Oleks võinud siin ära märkida, et kõik meie senised lõimimiskavad on nii juhtimis- kui ka koostamisvigade tõttu läbi kukkunud, eelmise puhul (selle koostas üks praegune minister!) oli see selge enne käivitamist. Õnnetuseks on praegune veelgi küündimatum. Olen tuttavate lõimimisekspertide käest kuulnud, et nemad selle kokkukirjutamisel osalenud pole. Üllatusega sain teada mõnedelt LGBT organisatsioonide esindajatelt, et nemad olid küll kenasti kaasatud. Nii et mõistuse asemel sättumus. Tundub, et meie poliiteliit on oma kaua otsitud Suure Narratiivi üles leidnud.
Üks innovaatiline punkt lõimimiskavas seondub uusimmigrantidega. See jõuti küll enne kava vastuvõtmist kraavi lasta. Nimelt õnnestus MISA uuel juhil esimese asjana peatada väljamaksed just sellele programmile ning senised usinad eesti keele õppijad jäeti pika ninaga. Riik on küll lubanud järgmisest aastast 10 miljonit, ehk sellest saab siis rahuldada petta saanud teenusepakkujate nõuded ning jääb muude projektide jaoks ka midagi.
Suvel sai siseministri tähelepanu juhitud planeerimisveale, mille tõttu kippus tekkima uusimmigrantide koolitamisel pooleteiseaastane paus. Seejuures on uuringud näidanud, et immigrantide motivatsioon kohaneda uue asukohamaa kultuuriga ning ära õppida keel on kõige suurem just esimesel saabumisaastal, hiljem harjutakse keeleoskamatusega. Minister ilmselt ei saanud aru vihjest, et siin tuleks kiiresti midagi ette võtta, nüüd on tööõnnetus käes ning immigrandid oma kursustest ilma. Minister aga pangu edasiseks kõrva taha, et mitte alati ei küsita selleks, et sisukat vastust kuulda.
Eesti keelenõukogu korraldas sel aastal kaks aruteluseminari, üks eesti keele edenemisest Euroopas, teine keelerändest ja demograafiast. Viimase puhul tuleb siiski kahetsusega märkida, et eelmise rahvaloenduse andmete alusel on tegemata jäänud korralik demolingvistiline uuring, mis annaks teavet seniste keeleprotsesside kohta. Mujal maailmas on neid tehtud mitmeid, oleks teine suuresti arvutinäppimise ja kokkukirjutamise vaev. Just need andmed oleksid pidanud olema lõimimiskava koostamise aluseks, aga meil Eestis saab ka lihtsamalt.
Sügisel jõudis meediasse haridusminister Ossinovski mõjutamiskatse ametlike kohanimesiltide asjus. Nimelt ei andnud teisele rahu, et venekeelset nime ametlikul sildil olla ei saa. Tegemist ei olnud mitte ühe inimese, vaid küllaltki suure elanikkonna osa murega, mis küll ei ole seotud lugemisoskuse puudumisega. Ilmselt võtab see lausa tüki küljest, kui eesti keele kõrval ei laiuta sildil vene keel. Muide, selliseid silte on Ida-Virumaal siiski nii mõneski kohas. Veelgi drastilisem on Ida-Virumaal mõne eesti rahva massimõrvari ilutsemine tänavanimes, venekeelsed tänumonumendid 1944. aasta Eesti vabastajatele, umbvenekeelsed avalikud üritused (nt kohalike ametiühingute omad, aeg-ajalt ostukeskusteski). Võimalust eestikeelse küsimuse peale oma vähest eesti keelt praktiseerida ei kasutata, vaid vastatakse rahumeeli vene keeles. Ilmselt on jäänud keeleinspektsiooni hoog Ida-Virus väiksemaks, tegelikult aga vajaks Ida-Viru oma spetsiifilist ja tugeva järelevalvega lõimimiskava.
Sotsiaalse julgeoleku nimel on valitsus otsustanud panustada rahvusringhäälingu uude venekeelsesse telekanalisse. Lahendustest on see kõige lihtsam ega eelda otsustajatelt erilisi vaimseid võimeid. Kahtlane on, kuivõrd asi toimima hakkab. Senine venekeelsele elanikkonnale suunatud meediapoliitika on nigelake. Venekeelne AK oli paar aastat tagasi vaadatavuselt 147. kohal, arvamussaadetes („Kolmnurk” jm) üritati vaatajaid püüda järjest hoogsama riigi poliitika materdamisega, kuid seegi ei toonud Vene kanalite vaatajaid üle. Venekeelne meedia on meil ju olemas, seda ka teles nt TV3+ näol. Osa sellest on otseselt Eesti-vastane, nt Stolitsa, mille raha tuleb suures osas eestlaste taskust. Marginaalselt leidub Eesti pakutud meediatoodete kasutajaidki. Uskuda, et ümmarguse jutu peale venekeelsele TV-le eraldatud miljonid Vene kanalite andunud vaatajad ümber kasvatavad, suudab tõenäoliselt vaid rahaandja üksi.
Seejuures on riik jätnud täitmata oma meediakohustused, nt OSCE vähemusrahvuste ülemvoliniku koostatud inimõigusstandardites pannakse riigile kohustus vältida meedias vaenukõnet, sõja õhutamist ja rahvustevahelist viha ning tõkestada nende levikut. Leedu ja Läti seda inimõigusnormi täidavad, keelustades ajutiselt nende põhimõtete vastu eksivate Venemaa kanalite edastamise oma territooriumil ning põhjustades neile sellega majanduskahju reklaamitulude kaotuse tõttu. Meie valitsus ei ole aga liigutanud lillegi, nagu oleks meil teistsugused inimõigusstandardid. Kui see ei ole hoolimatus meie venekeelse elanikkonna teavitamise osas, siis mis see on? Üldiselt tundub, et kui mõistus otsa saab, siis hakatakse venekeelset televisiooni tegema.
Keeleõpe
Keeleõppes tammuti sel aastal paigal. Rõõmu tegi vene koolide kerkimine mitteametlikus riigieksamite tabelis, kuigi ollakse veel kaugel põhilisest hariduslik-keelelisest inimõigusest, mis tagab võrdsed võimalused eesti- ja venekeelse kooli lõpetajale. See eeldaks kehtiva põhikooli õppekava tõsist kohendamist, seni aga jätkatakse gümnaasiumides, ameti- ja kõrgkoolides muukeelse põhikooli praagi, vähese keeleoskuse parandamisega. Inimõigusstandard eeldab põhikooli lõpetajatelt toimetulekut B2-tasemel (miinimumtase kehtib kõigile, v.a uusimmigrandid), meil saavutab tunduvalt nõrgema taseme B1 neist vaid pool. Viimase viie aasta riigieksamite keskmine tulemus Eesti venekeelsetes koolides jääb siiski eestikeelsele üksjagu alla. Hea uudis on see, et Eesti vene koolide keskmine tase on siiski kõrgem kui Venemaa koolidel.
Uus haridusminister pani kahtluse alla vene gümnaasiumide eesti keelele ülemineku, mis on siiani küllaltki edukalt edenenud. Kui meie lõunanaabrid on saavutanud oma gümnaasiumides probleemivaba 60–40%se riigikeelse õppe ning alustavad üleminekut 80:20 variandile, siis minister Ossinovski huvitavalt kokku pandud komisjon üritas varju heita seni tehtule. Suuresti kaevati üles ja pandi suure kella külge vanad väited, nt see, et vene õpetaja peab õpetama vene lapsi vigases eesti keeles. Tegelikult ei ole siin suurt muret: vene koolides on õpetajaid tunduvalt rohkem kui töökohti, mistõttu peavad paljud töötama osakoormusega. Eks vist olekski kohane ruumi teha pädevamatele, kes keelega tõesti hakkama saavad. Komisjon ilmselt polnud kursis keeleliste inimõigustega: kollektiivselt rakendatavaid keelelisi õigusi ei saa riigist riiki kaasa tassida. Tänapäeval ei kavatse keegi riiki mujalt saabunud seltskonnale hakata omakeelseid koole, lasteaedu, haiglaid jms rajama, neil ning nende järglastel tuleb lihtsalt riigikeel ära õppida. Ka mujal maailmas on tüüpiline, et teiskeelsetes getodes õpetab teiskeelne õpetaja oma rahvuskaaslasi riigikeeles, et tagada neile riigis võrdsed võimalused ja riigikeele oskus.
Ka Tallinna linnavalitsus pressib vene koolidele tagasi venekeelset õpet, mis kujutab endast haridus- ja karjääritupikut. Tegelikult on tagumine aeg minna Eestis üle ühtsuskoolile, kus vene õpilased õpivad eestlastega koos. Seda võiks teha järk-järgult. Sisuliselt on vene koolide sulgemisega õpilaste jätkuva vähenemise tõttu suures osas Eestist see juba juhtunud, järg on Tallinna ja kunagi ka Ida-Virumaa käes. Valmisolek on enam-vähem olemas: Lõuna- ja Lääne-Eestis saavad vene kodukeelega kooliminejad oma jutud eesti keeles räägitud, Tallinnas on samaväärse keeleoskusega ehk üks kolmandik, teine kolmandik saab lihtsast jutust aru, üks kolmandik oleks siiani aga nagu Venemaal elanud. Murelikum on seis Ida-Viru linnades, kus I klassi õpilastest oskab vaid mõni paari sõna, eestikeelsetest lastesaadetest ei teata midagi ning vanemate arvates polegi tähtis – ega see inglise keel ole! Muide, praegu on meil juba üle 400 inglise keeles õppiva kooliõpilase ning see arv aina kasvab.
Korpus
Keelekorpuse vallas ilmusid mitmed eesti keelele olulised teosed. Selle aasta märtsis eesti keele õppijate tarvis valminud „Eesti keele põhisõnavara sõnastikust” anti oktoobris välja II trükk koos veebiversiooniga.2 Suvel ilmus leksikograaf Udo Uibo kaua koostatud põnevate ja vaimukate selgitustega „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid”. Selle lähim konkurent, suurt ostuhuvi tekitanud „Eesti etümoloogiasõnaraamat” on nüüd kättesaadav ka veebis.
Trükist ilmus aasta algul ka üheköiteline toimetatud ja parandatud „Vadja keele sõnaraamat” koos vadjakeelse kaardiga. Detsembris Inimõiguste Instituudi aastakonverentsil esinenud vadja inimõigusaktivist Dmitri Harakka hindas vadjalaste arvuks optimistlikult 300 hinge, kes aga oma kodupinnal peavad taanduma aina laieneva Ust-Luga (Laugasuu) sadama ees. Keeleoskajaid on nende seas alles palju vähem, sõnaraamatu tutvustuse järgi vaid 68. Kui sõnaraamatu koostamist aastal 1959 alustati, oli neid veel suurusjärgu võrra rohkem. Lohutuseks: ka Eestis on vadja keele oskajaid ning seda saab õppida Tartu ülikoolis.
Novembrikuus sai osaleda Euroopa Komisjoni Eesti esinduse, Eesti Keele Instituudi ja ajalehe Postimees sõnavõistlusel, mille eesmärk oli saada ladusad ja eestipärased vasted mõistetele, mida Euroopa Liiduga seotud tekstides küll tihti kasutatakse, kuid sobivat eestikeelset sõna veel pole. Erinevalt eelmisest sõnausest Euroopa Liidu teemal tosinkond aastat tagasi oli praegune vähem formaalsete tekstide ja rohkem suhtlussõnavaraga seotud. Järgmise aasta 19. jaanuaril selguvad ka võitjad nii pakutud sõnade (ligi 3000) kui ka sõnade pakkujate (u 850) seas.
Keeletehnoloogia
Keeletehnoloogias sel aastal midagi põrutavalt uut ei ilmnenud, küll aga muudeti paljugi vajalikku e-sõbralikuks. Suur osa keeleabist on koondatud Eesti Keele Instituudi e-keelenõu portaali (http://kn.eki.ee/),3 ühispäringut keeleinfot sisaldavatest allikatest on mugav kasutada nii arvutis kui ka mobiiltelefonis. Veebis on ka uus „ÕS 2013” ning „Ametniku soovitussõnastik”. Kevadel avati eesti viipekeele sõnastiku veebiversioon, kust on võimalik otsida nii sõna järgi viibet kui viipegruppide järgi sõnu. Praegu on sõnastikus üle 5600 viipefaili ja see on koostatud vastilmunud „Eesti keele põhisõnavara sõnastiku” põhjal.
Veebis üldse on aga teoksil digipööre, mille käigus meile materjal ära tõlgitakse. Kitsaskoht ei ole niivõrd ehk tõlke kehv kvaliteet, vaid vaikimisi Eestis venekeelsete veebiteenuste ja äppide pakkumine. Tegu on abivalmiduse ühe vormiga, ilmselt on põhjuseks suurte internetifirmade arusaamad endise NSV Liidu elanike soovidest. Seevastu Venemaa rahastatud meediatrollid on eesti keele ära õppinud. Eesti on siin samas rühmas suuremate läänemaadega, kelle meediaruumi Vene trollid oma kommentaaridega risustavad (kommentaarid ise kipuvad sõna-sõnalt eri keeltes kattuma). Ilmselt on eesti keel oluline.
Omamoodi keele(kasutus)sündmuste ritta paigutus ka meie homo- ja osalt poliitkogukonda erutanud kooseluseaduse läbisurumine, mille käigus leidsid laialdast rakendust diskursustehnoloogiad: oponendid kallati edukalt sõnasopaga üle, väärväited lasti lendu (nt et kellegi õigused ei vähene), ebamugavad asjaolud (nt et intsest, mitmenaisepidamine jms on samal kahtlasel õiguslikul alusel) vaikiti maha. Seejuures seoti oma seisukoht progressiivsuse, eliidi ja lääne kultuuriga. Kui arvamusvastane olulise tunnustuse pälvis, osati ka seda kasutada teise tõrvamiseks. Tegu oli tõesti professionaalselt vägagi kõrgel tasemel korraldatud laimukampaaniaga, mis näitab meie diskursuspraktikute tugevust. Üks edukas keeleteema rohkem.
Keeleliselt oli ilmselt vaheaasta: staatuslikult läks olukord keerulisemaks, keeleõppes tammuti paigal, väheke arengut oli korpuses ja tehnoloogias. Ehk annavad riigikogu valimised aasta alguses järgmisele keeleaastale vajaliku hoo, et saaksime jõulisemalt edasi minna.
1 Vt Mart Rannut, Venekeelsed on ühiskooliks eestlastega valmis. Intervjuu haridus- ja teadusministri Jevgeni Ossinovskiga. – Keele Infoleht 6. VI 2014.
2 Vt Aili Künstler, Keeleõppijale kõnes ja kirjas. Intervjuu põhisõnavara sõnastiku projektijuhi Jelena Kallasega. – Keele Infoleht 5. XII 2014.
3 Vt Aili Künstler ja Tõnis Nurk, Oi, kust ma pean vaatama? ehk E-keelenõu paketina. – Sirp 6. VI 2014.
Mart Nuti keeleaasta taustaartikli „Kuidas on Eestis sisustatud „lõimumine”?” leiab e-Sirbist.