Eesti keele aasta 2019

Keelepoliitika tegelikku mõju saab hinnata valitsuse ja ennekõike keelega seotud ministeeriumide toimimise alusel – need on aga seotud erakondlike ministritega.

MART RANNUT

Aasta 2019 oli eesti keele aasta, aga tähistasime seda ka ÜRO põliskeelte aastana. Miks teha seda Eestis ühegi põliskeeleta (kõige lähemal on meile saami keeled, Eesti muud keeled on õiguslikult vähemuskeeled), jääb kultuuriministeeriumi ametnike suureks saladuseks. Muuseas, maailma 7000 keelest on põliskeeli u 90%, nende kõnelejaid aga 5% maailma rahvastikust.

Tähtsam kui kahtlane põlisus on riigikeele staatus, s.t et riigiasutused töötavad ja pakuvad teenuseid selles keeles, see on avalikus ruumis kasutusel põhilise keelena ning selle oskuse puudumine ajutine nähtus: keel õpitakse ära või ollakse siin ajutiselt turistina või hooajatöölisena. Eesti keel kehtestati riigikeele funktsioonis esimest korda 100 aastat tagasi, aasta pärast sai see kirja ka Eesti Vabariigi esimesse põhiseadusse. Nõukogude okupatsiooniaastatel tehti eesti keelest vähemuskeel ning üritati seda vene keelega asendada. 30 aasta eest keset perestroika’t, kui rahval jälle häält teha lubati, pandi venestamisele piir: võeti vastu keeleseadus, mis taaskehtestas eesti keele riigikeelena ning selle kasutamise inimõigusena. Mullu jaanuaris sai teoks ka mõttetihe meenutusüritus, kuid keeleaastat kujundasid peale arvukate pidustuste, sh eestikeelse ülikooli 100aastaseks saamine, Krista Kergele antud Wiedemanni keeleauhinna puhune keelepäev Väike-Maarjas jpm, siiski muudki teemad.

Selge keel ja sõnum

Pooltõdede ajastul on vaja sõnumite mõistmiseks selget keelt, milleni jõuame, kui rüütame sõnumi lihtsamasse vormi, vähendame infomüra ja arvestame kuulaja-lugejaga. Selge keele kampaania on hooga käima läinud – võib ju sellest sõltuda ka elu või surm. Eelmise aasta selgeima sõnumiga tarbetekstina tõsteti esile loodusmuuseumi audiogiid: ühe minutiga saab teada kõik Eesti seente kohta, sellegi, kas seenelisel on peos söögi- või mürgiseen.

Ent ka selge sõnumi segajaid-sogajaid tuleb juurde. Sõnavabadus näib meil olevat kummipael ning õiguslikud arusaamad sõnade ja sõnavabaduse osas venivad üksjagu, nagu nähtub näiteks homolembeste ja usulise vähemuse solvamise-solvatuse erinevast tõlgendamisest nii kohtus kui ka ERRis.

Käib kibe keelearendus

Uue valitsuse tulekuga jõudis esimese keelevaldkonna sõnumina levida kuuldus eesti keele instituudi ja keeleinspektsiooni ühendamisest uue haridusametiga, mis jäi õnneks pärast avalikku meelekohale koputamist siiski ära: nimelt pole kummalgi asutusel haridusega pistmist. Aasta lõpus tuli uus üllatus: luuakse kaua oodatud keeleamet, mis peab lõpuks kehtestama eesti keele positsiooni riigikeelena, kuid selle külge oli poogitud keelehoole jm keelekorpusega seotu, mis kuulub hoopis keeleinstituudi pädevusse. Kustkohast sellised napakad mõtted alguse saavad, jäi ka seekord üles leidmata – EKI aga õnneks lammutamata. 2019. aastal valmisid seal Kuusalu rannakeele sõnaraamat nii raamatuna kui ka veebis ja lähima sugulaskeele vadja veebisõnastik, uued veebiportaalid Sõnaveeb ja Murdekiiker jpm.

Saavutus on ka sel aastal veebis avanenud „Eesti õigekeelsuskäsiraamat“, ÕSi paariline, kust leiab kõik veaohtliku: täheortograafia, kokku- ja lahkukirjutamise, lühendamise, arvukirjutuse, kirjavahemärgid ja vormistuse. Uudsena on lisatud ka taustainfo, nt reegli kujunemislugu ja diskussioon selle ümber, käsitletud on praktilisi probleeme ja nõuandeid. Nii et kohe kasutama!

Valmis ka esimene eesti-hiina sõnastik (autor Jingyi Gao), kus sees 5000 põhisõna. Esitlusel arutati muu hulgas Hiina ja Uurali rahvaste ühisjuuri, millele viitab nii geneetika kui ka keele­rekonstruktsioon. Loojumas on paarsada aastat vana Urheimat’i kontseptsioon ning tuhandete aastate taguseid hõime vaadeldakse rändrahvastena: see tähendab Uurali keelte kõnelejate varasemat (enne Volga-Kama juurde jõudmist) paigutumist koos tunguusi ja turgi sõpradega kuhugi Sajaanide kanti, kust Hiina kiviga visata.

Oli ka põnevat mainekujundust. ERR korraldas kõige ilusama sõna otsimise kampaania, mis kulmineerus rahvahääletusega, kus ilusaimaks kuulutati „sõnajalaõis“, järgnesid „öö“ ja „kullakallis“. Juunis võttis mõnisada õpilast ette nädalase jalgsiretke Riiast Tartusse Kristjan Jaak Petersoni jälgedes. Õnneks ei järgitud tolle matkakombeid: Kristjan Jaak oli napsulemb ning vaevalt tal tee ääres mõne kõrtsiga tutvus tegemata jäi.

Negatiivse poole pealt jäi silma maanteeamet, kes Saaremaal õ-hääliku piiri tähistamise maantee infotahvlitel ära keelas. Kuigi häälduspiir pole jäik, on tegu peale kohamurdelisuse laiema kultuurinähtusega. Võtkem või Soomes elav jõuluvana: kui seal ühtegi silti üles riputada ei lubataks, siis vaevalt me temast miskit teaksime ega saaks ka kohalik rahvas tulu üle ilma kokku voorivate turistide pealt.

Pahalaste hulka sattus ka rahandusministeerium, kes leidis Tartu ülikooli arvutihanke puhul, et eestikeelse tellimiskeskkonna nõue kedagi kangesti diskrimineerib. Õnneks tuli riigi tugiteenuste keskus välja mõistliku seisukohaga, et tellija peaks võimalikult hästi aru saama, mida ta tellib. Sellised juhtumid valmistavad tervemõistuslikele piinlikkust, kuid neid vist igasse asutusse ei jätku.

Olukord täiskasvanute keeleõppes on kõvasti paranenud: senise vingumise asemel on käivitatud keelemajade süsteem ja juurutatud uusi võtteid. Marko Mäetamme postkaart „Palun ja aitäh!“ Eesti Instituudi ja kunstniku koostöös eesti keele aastal valminud keeleõppe postkaartide komplektist.

Eesti Instituut

Keelepoliitika tegelik pale

Keelepoliitika tegelikku mõju saab hinnata valitsuse ja ennekõike keelega seotud ministeeriumide toimimise kaudu – need on aga seotud erakondlike ministritega. Mõned keeleteemad (nt venekeelse kooli üleminek) tõusetusid õnneks ka enne valimisi, nii et sai libedate lubaduste ja mesijutu taha tegelikkusesse kiigata. Parlamendierakondadest olid kaks – Isamaa ja Reformierakond – kiire eestikeelsele haridusele ülemineku poolt, Keskerakond ja sotsid vastu, EKRE ei ole aga seni suutnud mingit seisukohta kujundada. Keskerakonna vastuseis ilmnes selgelt ka Kohtla-Järve uue gümnaasiumi epopöas, kui lõpuni kakskeelset kooli tekitada üritati. Pärast uue valitsuse moodustamist kadus see teema päevakorrast. Tagasi lükati ka Reformierakonna esitatud vene kooli eestikeelsele õppele ülemineku kava, mis on vägagi asjalik, kuid puuduseks vale esitaja – opositsioon. Keeleolukorra normaliseerimiseks peaks olema toetust nii riigikogus kui ka valitsuses piisavalt, kuid takistuseks on miski, mis ei luba kõrvaldada isegi keelelisi inimõigusrikkumisi.

Asendusena on riigikogu välja tulnud taas ettepanekuga valitsusele töötada välja eesti keele valdkondlik arengukava aastateks 2021–2035, mis võtab mõtlikuks: esiteks üritas HTM seda paar aastat tagasi teha kuni aastani 2027, ainult hakkama ei saanud. Keelepoliitikas on küll tosin ja rohkem aastat ette ennustamine pigem loominguline tegevus, kus kasuks tuleb ulmekirjanduses välja pakutud keelelahendustega kursisolek. Aga ju võibki olulised eesmärgid rahuga kaugesse tulevikku maha panna ja „ettevalmistusega“ tegeleda, nii nagu meil hariduses siiani asjad on käinud. HTMis selle müstilise kavaga siiski tegeldavat – seekord ehk teaduslike põhimõtete alusel – ning loodetavasti jäetakse igasugused mõttetud „taristud“ ja muud senised uhkelt kõlavad napakused välja.

Vahepeal on HTM küll vaikselt ära kaotanud eksperdirühmas Toomas Kiho juhtimisel koostatud keelepoliitika põhialused, üritab ära kaotada põhikooli lõpueksameid (meie PISA-hiilguse motivaatori), lasknud topelt teha alushariduse õppekava ega ole suutnud oma samme arusaadavalt selgitada. Preemiad pole see-eest ära ununenud, kuuldavasti tubli töö eest. Imestada pole siin midagi: Keskerakond on meil venemeelsuse garant ning haridusvallas otsustaja.

Kõrghariduses on aga suures rahvusvahelistumise tuhinas hakanud inglise keel üle võtma seni eestikeelseid õppekavu. Vähemuskompleksi tõttu kardetakse õppejõududele minimaalsetki eesti keele oskust kohustuslikuks teha. Rohi, mis avitab, on lihtne: eesti keele oskuse ja eesti keele kasutuse nõue kõigis Eesti asutustes.

Palju parem on olukord täiskasvanute keeleõppes. Senise vingumise „vähe õpetajaid, vale metoodika, kehvad õpikud“ asemel on käivitatud keele­majade süsteem ja juurutatud uusi võtteid, nagu keeleõpe rongis, tandemõpe, keelekohvikud ja kultuuriklubid. Põhimure on aga õppijate vähesus (vaid 3% potentsiaalsest sihtrühmast, valdavalt naised) ja vähene motivatsioon (enamik jätab kursuse pooleli), mistõttu suur osa rahast läheb raisku. Ega ainult keeleõpe keelt kasutama pane, selleks on teised keelekorraldusmõõtmed.

Mis edasi?

Keeleküsimused ei kao kuhugi ka 2020. aastal: valmima peaksid lõimimiskava ja keele arengukava (ehk leiab haridusministeerium üles ka keelepoliitika aluste dokumendi ja laseb selle käiku?). Mõlema puhul on karta raskusi neist arusaamisel, kui lähtuda oma kogemusest. Seni on valitsustel olnud kombeks teaduspuudega dokumendid jõuga läbi suruda ning nii kipub see olema ka praeguste tegemiste puhul. Selle aasta kultuuriministeeriumi eelarve seletuskirja lõimimist käsitlevas osas on tõhusate lõimimismeetmete rakendamise asemel juttu suurest sallimisest ja võrdsest kohtlemisest. Sisuliselt jätkatakse sotside joont, et eesti keele kasutamine Eestis on rangelt vabatahtlik ning vene keel kaitse all. Kuidas see dokument isamaalasest ministri Lukase käest allkirja sai, on müstika.

Ida-Virumaal jätkub senine keele-bardak. Maikuus ülistatakse Narvas traditsiooniliselt genotsiidi, mida nimetatakse Narva vabastajate meenutamiseks, ning jätkuvalt kannavad Narva tänavad selle läbiviijate nimesid. Narvaga seotud eesti kultuuri suurkujud Luts, Tammsaare, Vilde, kirjakeele rajaja Stahl ja teised pole ilmselt samavõrd väärilised. Kokkupuude eesti kultuuriga on marginaalne: Jaak Joalast tehtud suurepärast etendust on näinud vaid vähesed kohalikud, filmi „Tõde ja õigus“ pole vaatamas käinud isegi enamik kooliõpetajaid mitte! Olen uurinud ka põhjusi: eesti kultuur pidavat olema igav ja madala tasemega – „ei kommentaari“.

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et eesti keele aasta suuremat läbimurret kaasa ei toonud. Ida-Virumaa elab oma umbvenekeelses mullis mugavalt edasi ning eestlaste diskrimineerimine seal jätkub. Riik vaatab seda pealt, käed jõuetult rippu, ilma igasuguse nähtava tahteta kehtestada põhiseaduslik keeleline kord. Rahvas aga – kas meil eesti rahvast enam ongi? Alles on meil rahvuslik alaväärsuskompleks. Noh, ikka parem kui mitte midagi …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht