Eesti keelekorralduse sasipuntrad

Praegune süsteemitu „keelekorraldus“ ei taga ühtlust-selgust ega aita teadmatusest levinud keelendimuudatuste abil keelekasutust korrastada, veel vähem rikastada.

PEEP NEMVALTS

Novembris peetud XVII muutuva keele päeva (korraldajad TLÜ ja TÜ: Reili Argus, Helle Metslang, Ilona Tragel) põhjapanevas küsimusepüstituseski „Kui keel muutub, siis mis muutub?“ peitub mitu küsimust: „kas küsisõna kui tõlgendatakse siin aja või tingimuse tähenduses?“ ja „kas keel muutub?“. Arvi Tavasti ja Liina Lindströmi töötoas „Muutuv keel – muutuvad normingud“ arutleti teoreetilist mõtet edendamaks küsimuse „Kuidas vastavad normingud tegelikule keelekasutusele?“ üle, ent enne on siiski vaja selgusele jõuda, mis on norm, mis norming, mis tegelik keelekasutus. Enne vastamist seal püstitatud küsimusele „Kui palju ja kuidas peaks keelekorraldus arvestama muutunud suhtluskanalitega digiajastul?“ peab aga läbi mõtlema, kas ja kui ühtmoodi mõistetakse, mis on keelekorraldus.

Kui või kas keel muutub?

Otsustamaks, kas keel muutub, on vaja sügavalt mõelda, mis keel on ja mida tähistab muutuma. Eesti keele põhisõnastikes valitseb selle verbi tähenduse suhtes üksmeel: „teistsuguseks v. täiesti teiseks saama“ (EKSS 2009), „teistsuguseks v teiseks saama“ (ÕS 2018; Sõnaveebi EKI ühendsõnastik, viimati muudetud 23. VII 2021). Sõnaveebis on asjalik soovitus: võrdle muutma; ning seal tähendus: „teistsuguseks või teiseks tegema“ (30. VI 2021). Kui väidetakse, et keel muutub, viitab enesekohasust väljendava u-liitega tegusõna arusaamale, justkui oleks keel puutumatu loodus – nagu ürgmets –, mis muutub inimesest sõltumata, iseenesest.

Keel on siiski inimese loodud kokkuleppeline märgisüsteem. Seda on nentinud mh tunnustatud keelekorraldusteoreetik Valter Tauli: „Tuleb pidada meeles et juba kõik kirja- ja ühiskeeled on vähemal või suuremal määral teadlikud meelevaldsed sünnitused.“ Kuna „On ilmne et kõik keeled on saatuslikult puudulikud ja ebasüsteemsed, lünkade ja tarbetute elementidega, nagu on rõhutand mitmed keeleteadlased, teiste hulgas ka Aavik“ – siis „On ülim aeg mõista et inimene on vaba muutmaks oma keelt“.¹ Seega vastus küsimusele, kas keel muutub, saab olla üksnes kindel ei. Küsimus „Kui keel muutub, siis mis muutub?“ on eksitav mis tahes kui tõlgenduse korral: aja tähenduses üldse vastuolus tegelikkusega, tingimuse tähenduses mõttekas vaid kujuteldava olukorrana: Kui keel muutuks, siis …

Mis on keelekorraldus?

Mõiste keelekorraldus määratlustes näib valitsevat üksmeel, et see on „plaanipärane tegevus mille eesmärgiks on olevate keelte korraldamine ja parandamine või uute ühiskeelte, rahvuskeelte või rahvusvaheliste keelte loomine“ (Tauli 1968, lk 25), „järjepidev ja kavakindel kirjakeele seadmine, suunamine ja arendamine, teadlik soovitavas suunas mõjutamine“², „kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine .. keeleideaali otsimine ning selle poole liikumiseks keelesoovituste andmine ja normingute fikseerimine“³.

Eesti Keele Instituudi kui riikliku teadus- ja arendusasutuse tööülesannete loetelus keelekorraldust küll ei mainita, kuid tänapäeva eesti keele osakonna tegevuse hulgas leidub keelekorralduse propageerimine. Keelekorralduse määratlus selgub hoopis keeleabi tutvustuses: „Keelekorraldus tähendab keele arengu teadlikku suunamist, keelereeglite ja soovituste väljatöötamist“.⁴ Kas „keelereeglite väljatöötamine“ on ikka keelekorralduse teha? Keelesüsteemi reeglipära avastab keeleteadus. Muus ühtib see määratlus eelmistega, samuti Margit Langemetsa ja Peeter Pälli sõnastus „Eestis (ja Põhjamaades) on keelekorraldus kirjakeele teadlik arendamine, stabiliseerimine, rikastamine ja ajakohastamine.“⁵

Milleks ja millist keelekorraldust on vaja?

Otstarbekas on lähtuda väitest „Keelekorralduse ülesandeks ei ole mitte ette kirjutada norme või otsustada millised väljendid on õiged, vaid püüda näidata ja tõendada milliseid väljendeid tuleb eelistada“ (Tauli 1968, lk 18). Senine keelekorraldus on olnud liiga õigekirjale suunatud. EKI keelenõult küsitust on suurim osakaal kokku-lahku (13%), nimede (12%) ja algustähe kirjutamisel (11%) ning komal (8%).⁶ On ammugi selge: need normi(ngu)d ei tööta. Näib olevat ununenud, et keel on eelkõige kõne, kiri vaid üks viis seda salvestada, ja et keele otstarve on edastada tähendust. Arvi Tavastil on õigus, et kokku-lahku kirjutamise asemel on vaja kaaluda liitsõnaks või fraasiks mõtestust, mis võibki olla kord nii, kord naa. Samuti olen ka ise näidanud juba 1980–1990ndail, et koma on vaja tähendust eristava, mitte lauseanalüüsi märgina.⁷

Ei ole vaja väike- vs. suurtähe ettekirjutust „Oskab araabia ja Rooma numbreid“ (ÕS 2018). Tuleb näidata, et pole põhjust leiutada muid numbriliike, nagu „Täna tuli väga suur koroonanumber“, „Mida need tänased numbrid näitavad?“, „toetusnumbrid vastavalt .. erakonna numbrid nädalate kaupa on ..“. Vaja on soovitada selget keelt: Täna selgus väga suur nakatunute arv, Mida tänased arvud näitavad?, toetus vastavalt .. erakonna protsent nädalati on.

Ei ole vaja kõnelda „numbrite mittekäänamisest“⁸, vaid tuleb näidata, et number on „arvu tähistamise märk. Positsioonilises arvusüsteemis võrdub numbrite arv arvusüsteemi alusega (nt kümnendsüsteemis 10)“⁹ Eesti keele arvsõnu (mitte „numbersõnu“!) peab soovitama käänata ning eristada hulka märkivaid põhiarvsõnu (17 päeva) ja järjestust tähistavaid järgarvsõnu (17. päev) nii kõnes kui ka kirjas.

Suunamist ja soovitust on vajaka, kuigi väidetakse: „Tähenduste juures on antud mitmesugust lisainfot, eeskätt entsüklopeedilist infot või nõuandeid sõnakasutuse kohta. See on info, mida on hea teada.“¹⁰ Märksõna number põhitähendusena on Sõnaveebis küll tõene „arvu tähistav sümbol, selle kirjamärk“ (EKI ÜS 2021, 10. VII 2021), ent juurde on lei(uta)tud paar alltähendust: „1.3 (arvu kohta)“ ja „1.4 (andmetöötluses, raamatupidamises vm:) sel viisil edastatav informatsioon“, kuigi ka 1.4 käib arvu kohta. Mõlema puhul on esitatud sünonüümina arv – märksõna arv juures omakorda number, kuigi tähenduseks tõene „kogust, hulka väljendav matemaatiline väärtus, mis esitatakse sõna, sümboli või joonisena ning mida kasutatakse loendamisel ja arvutamisel“ (samas, 19. VII 2021). Selline sünonüümia ähmastab sõnatähendusi ja tuleks näidata ebasoovitavana, kirjakeele selgust pärssivana.

Ühendsõnastikku lisatavad „ÕSi soovitused käivad sõnavaliku, tähenduste ja rektsiooni kohta, neid käsitlevad eeskätt EKI ühendsõnastiku ja ÕSi koostajad.“ Kui ÕS 2018s soovitus puudub (nagu sõnadel arv ja number), ei peaks loobuma keelekasutajat suunamast enne ÕS 2025 ilmumist. Praeguses seisus on ilmselt paljudel raske aru saada, kas ja mida EKI ÜS soovitab või miks üksnes registreerib kirjalike tekstidena talletatud keele sõnu ja vorme.

Suutmaks kirjakeelt kavakindlalt arendada, lähtugem Valter Tauli keelekorraldusteooriast (KT), „mis metoodiliselt uurib keelekorralduse eesmärke, printsiipe, meetodeid ja taktikat“ (Tauli 1968, lk 25). Ainult nii saab keel olla avalikus ja ametlikus tarvituses kogu ühiskonnale ühtmoodi mõistetav selge suhtlus­vahend üle aegade.

Normi(ngu)d ja tegelik keelekasutus

IX muutuva keele päeva (2015) ettekandes „Keelekorralduse mõttest ja mõisteist“ juhtisin tähelepanu, et (oskus)-sõnad norm, keelenorm, loomulik norm; norming, keelenormingu andmine, kirja­keele normimine ja tegelik keelekasutus tekitavad eri allikais eri tähenduses tarvitatuna segadust.¹¹ Pakkusin selgema käsitlusena mitmetise normi(ngu) asemel üksnes keeletarvitust ehk uusust ja (kirja)keelenormi. Eri tõlgendusi ja vastakaid arvamusi on ilmnenud üha tänavustelgi aruteludel: „Keele normimine on olnud minu jaoks kogu aeg kõrvaline ja ebaoluline teema .. mulle kui keele-uurijale tüütu, tülikas ja natuke ka mõttetu teema“ (MK, Liina Lindström 2:55), „Kui palju eristada: kirjapandud norm ja objektiivne norm“ (id., Arvi Tavast 21:47), „kirjapandud reeglid ja tegelikud reeglid“ (id., A. T. 22:50), „Objektiivset normi ei ole olemas, on pidevalt muutuv suurus“ (id., L. L. 23:02).

Nüüdsed EKI keelekorraldajad rõhutavad pidevalt vajadust viia keelesoovitused paremasse kooskõlla tegeliku tarvitusega. Tasuks järele mõelda, mida tähendab tegelik keelekasutus ja kuidas seostub sellega keeleteadus. Nõustun Valter Tauliga: „Sünkroonilise ja diakroonilise lingvistika tulemustest on vahel järeldatud et tegelik keeleuusus peab olema normiks ühiskeelele. Ja kuna on olemas mitmesugust keeleuusust, siis on arvatud et üks keelenditeisend on sama hea kui teine, mis tegelikult tähendab keelekorralduse eitamist. Kuid see mis on ei ole see mis peab olema. Oleks täiesti väär KT all mõista ainult teoreetilise keeleteaduse rakendamist, kuigi KT peab kasutama teoreetilise keeleteaduse tulemusi“ (Tauli 1968, lk 26).

EKI-lased väidavad vastuolus iseenda keelekorralduse määratlusega, et kirjakeele normi aluseks saab olla üksnes tegelik keelekasutus nii, nagu see avaldub kogutud keelekorpustes statistiliselt levinuimana. See olevat ainus keeleteaduslik lähenemine – ent keeleteadus ei piirdu vaid keelestatistikaga. Siingi tasub meenutada Tauli tõdemust: „Mitmed keeleteadlased on olnud arvamisel et võistlevate teisendite puhul keelekorraldaja peab soodustama seda mis on kooskõlas vastava keele arengu tendentsiga. Kui igal konkreetjuhul keelekorraldaja tarvitseks ainult jälgida spontaanarengut, siis keelekorraldus oleks väga lihtne. See oleks õige ainult siis kui keeled igas üksikasjas muutuks teatud ideaalstruktuuri suunas, kuid nii see ei ole. Samuti teatud keeleuuendi edu ei tõenda veel alati selle otstarbekust“ (id., lk 40).

Üksnes levinuimat soovitades satutakse vastuollu keele kui süsteemi olemusega. Kuue aasta eest täheldatu iseloomustab nüüdsetki seisu: „Endiselt näib kehtivat Mati Hindi tõdemus seoses ÕS 1999ga: „Keelekorraldust on Eestis ebaõiglaselt suurel määral tavaks käsitada üksiksõnade õigekirja, õigehäälduse ja morfoloogia normimisena .. Siiski kuulub keelekorralduse mõiste alla ka sõnakasutus ja süntaks, [—] tähendused ja stiilid. Siingi saab tuua näiteid ebapiisava analüüsi põhjal tuletatud reeglite ebaadekvaatsuse kohta.“ Aastaks 2013 on niisiis lisandunud üksiksõnade tähenduse normimine. Seesugune keelekorralduslik tegevus on kaugel kavakindlast kirjakeele seadmisest, rikastamisest, keeleideaali otsinguist ja asjaliku mõtte selgest väljendusest, nihkudes ohtlikult keelekorralduse kolmanda tõlgenduseni“ (Nemvalts 2016). Teisena nentisin ammust J. V. Veski tegevuse tõlgendust vastanduvana J. Aaviku keeleuuendusele. Kolmandana käsitlesin raamatus „Mitmekeelne oskussuhtlus“ esitatut: „Keelekorraldusest rääkides peame siin silmas igasugust teiste inimeste väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevust olenemata selle vormist ja tasemest. Üldiselt on selliselt määratletud uurimisobjekti hulgas kombeks eristada keelepoliitikat, keelekorraldust ja keelehoolet“.¹² Ühe keelekorralduse sees justkui oleks teinegi.

Viimati eristas Arvi Tavast nelja keelekorralduse mõistet, pakkudes neist ühe tähiseks terminit keelearendus „= keelekorraldus II = korpusekorraldus (hõlmab üldkeelekorraldust, oskuskeelekorraldust, nimekorraldust). Siia mahub ka deskriptiivne keelekirjeldus (millele toetub preskriptiivne)“ (A. T., kuvastik).

Ei ole kindel, kas selline ühe mõiste terminivahetus segaduse kõrvaldaks, kui kolme mõiste tähiseks jääks ikka keelekorraldus. Ei ole usutav, et deskriptiivne keelekirjeldus (eeldan, et teaduslik) saaks olla keelekorralduse või -arenduse osa. Keele kirjeldamine on siiski keeleteaduse teha.

Keelekorralduse edenduseks

Saavutamaks „Eesti keele arengukava 2021–2035“ (EKA 2035) 1. strateegilist eesmärki „Eesti keele staatus on kindel ja maine on hea“ on kavas 14 tegevussuunda, sh „1.13. Väärtustatakse keelekorraldust ja keeletoimetamist, sh selge keele põhimõtete järgimist ja selget keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris“ (EKA 2035, lk 8). Pole küll selge, mil moel väärtustatakse, ent loodetakse: „Hea ja selge eesti keele kasutamine riigivalitsemises ja asjaajamises, hariduses ja ettevõtluses, avalikus teabes, teeninduses ning muudes olulistes valdkondades kindlustab eestikeelse ühiskonna kestlikkuse“ (id., lk 21). Mis on „muud olulised valdkonnad“, jääb saladuseks.

Praeguse olukorra kirjelduses nenditakse: „Keele uurimise ja keele­taristu teemade hulka kuuluvad keele arendamine ja keelekorraldus, keeleteadus, keeletehnoloogia, sõnavara- ja terminitöö.“ Edusammudena on esitatud mh: „Eesti kirjakeelel on kehtestatud keelenorm, mis aitab tagada ametliku keelekasutuse ühtlust ja selgust. Eesti keelekorraldus (sh nimekorraldus) ja -hoole on olemuselt kirjeldav, soovitav ja nõuandev. See annab inimestele võimaluse oma keelekasutust teadlikult korrastada ja rikastada“(id.).

Ühtegi kitsaskohta pole nähtud, kuigi praegune süsteemitu ja ebajärjekindel „keelekorraldus“ ei aita kuidagi ühtlust-selgust tagada ega võimalda juhuslikult tekkinud, teadmatusest levinud keelendimuudatuste abil keelekasutust korrastada, veel vähem rikastada. Iseloomulik on „ÕS 2013“ ilmudes tekitatud segadus: „Sõnakasutuse asjus on [Emakeele Seltsi] toimkond teinud .. ühe protokollilise soovituse, sõna kompetents (ja ka sõna tolerants) kohta. [–] Sõnad kompetents ja tolerants saavad ÕS 2013-s senisest laiema sisu: kompetents on nii ’võimkond, (võimu)pädevus’ kui ka (uue tähendusena) ’asjatundlikkus, pädevus’, tolerants on nii ’lubatav hälve (tehnikas)’ kui ka (uue tähendusena) ’tolerantsus’. Muudatuse taga on tugev surve [NB!] tegeliku keelekasutuse poolt ning toimkonna (ja ÕSi) soovitused ongi esmajoones vastutulek neile, kes senist normingut omandada pole suutnud või soovinud. Need aga, kes on sõnade .. kompetents ja kompetentsus vahe endale selgeks teinud, pidagu sellest ka edaspidi julgesti kinni – väljendus saab üksnes täpsem ja vaheldusrikkam“.¹³

Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuste, eelnõude ega protokollide hulgas ühtki sellist (sala)protokolli alates aastast 2013 ei leidu, kaudne viide ilmus alles 2019: „2000. aastail on arutatud järgmisi küsimusi: [—] Toimkond oli nõus Peeter Pälli ettepanekuga kirjeldada sõnade kompetents ja tolerants sisu ÕS 2013-s senisest laiemalt“.¹⁴

Juhtisin kuue aasta eest tähelepanu säärasele süsteemsust eiravale, tarbetut mitmetähenduslikkust soovitavale (?) „keelekorraldusele“, sest sellist „vabadust“ ei ole mööndud teiste samasuguste võõrtüvede puhul: nt intelligentsi ei soovitata ühtlasi intelligentsuse tähenduses ega ebakompetentsi ka tähenduses ebakompetentsus.

Teise strateegilise eesmärgini „Keele uurimine ja taristu“ viiva 12 tegevussuuna seas on „2.6. Arendatakse eesti kirjakeelt ja toetatakse keelehoolet. Kirjakeele kvaliteeti ja normi aitavad kindlustada keele-eksperdid, sh keeletoimetajad, -korraldajad ja -hooldajad ning keele eksperdiasutused ja -kogud. Kirjakeele arendamisel võetakse arvesse tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi“ (EKA 2035, lk 9).

Keeleuusust tuleb muidugi arvesse võtta, kuid ikka vajadusest kindlaks teha, milliseid soovitusi tuleks anda, et kirjakeel oleks ühiskonnas võimalikult ühtviisi mõistetud suhtlusvahend. Nagu eespool osutatud, ei tohiks tegelik (juhu)tarvitus olla teadlikus keelekorralduses ainus ega peamine lähtekoht ja korpustesse sattunud uususe statistiline eritelu ei ole kogu keeleteadus.

On oluline mõelda, kas uurime keelt märgisüsteemina või keeletarvitust. Vaja on tunda keelesüsteemi rikkust, suuta seda rakendada selgeks suhtluseks olgu pärgviiruse laustaudist teavitades¹⁵ või sellega seotud õppeviisidest kõneldes¹⁶.

Seega saab keeleteadus eesti keelt ja selle uusust uurinuna anda mõtestatud lähtekoha keelekorraldusteooriale (vt joonis), mis meil on Valter Tauli süsteemse tööna olemas, ent lastud unustusse vajuda. Ainult terviklik järjekindel teooria on tugev alus kavakindlale kirjakeelekorraldusele selge suhtluse suunistena. Vähe usutav, et korraldust arenduseks nimetades miski muutuks. Keelekorralduslikud soovitused peaksid olema süsteemsed, selged ja piisavalt üldised võimaldamaks keelendeid – sh loomulikku mitmetähenduslikkust – rakendada ladusaks väljenduseks ilma tarbetute piiranguteta nii, et sõnumi täpne sisu vastuvõtjani jõuaks. Pole põhjust kõnelda õigest ja valest keelest, vaid selgest ja ähmasest väljendusest. Sihi­päraselt välja töötatud soovitused ja uuendid võivad rikastada ka keelesüsteemi (vrd i-ülivõrre või mas-, mast-, maks-tarindid) ning keeletoimetajad, õpetajad jt asjatundjad saavad mõistuspäraselt hooldada avaliku suhtluse keelt.

Peep Nemvalts on TLÜ humanitaarteaduste instituudi vanemteadur, teaduskeelekeskuse juhataja

1 Valter Tauli, Keelekorralduse alused. Eesti Raamat, Stockholm 1968 (= Tauli 1968). Tsitaadid lk 20, 11 ja 22.

2 Rein Kull, Kirjakeelest ja selle korraldamisest. Rmt: Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. EKSA, Tallinn 2000 (1985), lk 23.

3 Tiiu Erelt, Eesti keelekorraldus. EKSA, Tallinn 2020, lk 15.

4 https://keeleabi.eki.ee/?leht=12 (11. XI 2021)

5 ÕSi võimalused. Keelekorralduse äärmised võimalused. – Akadeemia 2021, nr 5, lk 775.

6 Arvi Tavast, Põhimõistete defineerimisest. XVII muutuva keele päeva kuvastik 19. XI 2021, kuva 7 (= A. T., kuvastik).

7 Vt nt Peep Nemvalts, Kõikide keel. – Õpetajate Leht 13. I 2006.

8 MK = Mõtteid keeleteemadel: Liina ja Arvi 11. IV 2021, https://www.youtube.com/watch?v=m09nsffgGD0, Liina Lindström, 1:07:29

9 Väike entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006, lk 671.

10 Sõnaveeb 2021. Portaalist. https://sonaveeb.ee/about

11 Vt Peep Nemvalts, Keelekorralduse mõttest (= Nemvalts 2016). – Keele Infoleht 30. IX 2016.

12 Arvi Tavast, Marju Taukar, Mitmekeelne oskussuhtlus. Valgus, 2013, lk 217.

13 Maire Raadik, Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. – Õiguskeel 2013, nr 4.

14 Maire Raadik, Emakeele seltsi keeletoimkonna veerandsajand. – Oma Keel 2019, nr 1, lk 62.

15 Vt Peep Nemvalts, Olgem positiivsed! Või parem mitte …? – Delfi / Eesti Päevaleht 5. V 2020.

16 Vt Peep Nemvalts, Haridus formaalse väljundamise distantsil. – Õpetajate Leht 11. XII 2020.