Eestikeelne aineõpe vene koolis jätkub

Anu-Reet Hausenberg

Hinnatud kirjatööd ja nende hankimise vaev peegeldas peale õpilaste keeleoskuse koolide erinevat valmisolekut reformiks ja jätkuvalt vastuolulisi hoiakuid.       Venekeelse gümnaasiumi kaua räägitud üleminek osaliselt eestikeelsele õppele suudeti aasta tagasi käima lükata. Selles on nähtud päästerõngast, mis parandaks vene kooli lõpetajate eesti keele oskust. Laual seisab siiamaani virn õpilaste kirjatöid, mille najal pidime kevadel hindama reformi alguse edukust. Tegelikult on hindamiseks vara. Tööd rääkisid palju rohkem, kui mahtus väikesse uuringukokkuvõttesse (Hausenberg ja Saarso, Haridus 2008, nr 9-10). Kirjatööd ja nende hankimise vaev peegeldas peale õpilaste keeleoskuse koolide erinevat valmisolekut reformiks ja jätkuvalt vastuolulisi hoiakuid. Mõistagi see ei üllata, sest  õieti alustati alles 2005. aastal. Ehk oli äratajaks uuringufirma TNS Emor 2004. aasta lõpul tehtud analüüs, mille andmeil pidas tollal ainult 14% venekeelsete gümnaasiumide juhtidest oma kooli üleminekuks tehtud ettevalmistusi piisavaks. Õpetajate täienduskoolitusi pakkusid kibekiiresti HTMi ja MEI Si tellimusel nii kõrgkoolid kui ka koolitusfirmad. Kordusuuring 2006. aasta lõpus osutas, et hoiak ja suhtumine oli küll paranenud, aga arvud näitasid olukorra tõsidust. 77% õpetajatest ei olnud ikka valmis eestikeelseks aineõppeks, põhjuseks ikka eeskätt ebapiisav eesti keele oskus, aga ka psühholoogiline pinge. Kuigi 51% õpetajaist  oli vahepeal saanud eestikeelse aineõppega seotud metoodika täiendusõpet, tunnistati jätkuvalt metoodilise ettevalmistuse nõrkust ja oodati tuge asjakohastest õppematerjalidest.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Samal ajal jätkusid nii keeleõppe- kui ka metoodikakursused, keeleõpetajaid on meil piisavalt ja koolitatav oskab juba õppe kvaliteeti hinnata. Ent aine- ja keeleõppe lõimimine (nn LAK-õpe) oli veel aasta tagasi enamikule hämar mõiste: seda kas samastati keelekümblusega või kujutleti lihtsalt aine õpetamisena eesti keeles. Kuna seda rakendatakse maati mõnevõrra erinevalt, pole ka universaalset teooriat. Siiski on välja kujunenud  rida põhimõtteid, mida õpetaja peab arvestama, et tagada nii aine kui ka keele omandamine. Paraku algasid täienduskoolitused koordineerimatult, näiteks varieerus metoodikakursuste maht 20–120 tunnini. Hariduskorralduslikes dokumentides ei ole aga tänini täpsustatud, milliseid teadmisi ja oskusi on vaja kakskeelse aineõppe õpetajal.

Ka 2006. aasta suvel alanud Tallinna ülikooli arendustöö „Uus eesti keele ja kakskeelse õppe süsteem Tallinna ülikoolis” (UUEKS ) üks eesmärke oli aineõpetajate täienduskoolitus. Kõigepealt määratletigi tõhusaks keele- ja aineõppe lõimimiseks  vajalikud teadmised ja oskused ehk teisisõnu – kakskeelse aineõppe õpetaja pädevusnõuded. Nendele rajati täienduskoolituse õppekavad, koolitajate koolitus ja lõpuks ka õpetajate täienduskoolitus. Paralleelselt koostati aineõpetajaid keeleõppes toetavat metoodikaraamatut. Selline ettevalmistuste järjekord näib kõigiti loogiline ja eesmärgikohane. Iseasi, kui palju sellest oli või on tegelikult abi. Vähemalt 2007. aasta sügisel ei jõudnud veel meie koolitustes osalenud õpetajad klassi ette. Teatavasti alustati üleminekut ühe, 35-tunnise eesti kirjanduse kursusega, mida valdavalt sobitusid õpetama eesti keele õpetajad (lähemalt  on iseloomustanud nende täienduskoolituse probleeme Ave Mattheus Õpetajate Lehes 26. X 2007). TLÜ arendustöö käigus koolitati järgmiste üleminekuainete õpetajaid ja seejuures polnud enam lihtne leida koolitatavaid. Kuigi täienduskoolituse õppekava oli koostatud nii paindlik, et võimaldanuks metoodikakursusele tulla alles piisava eesti keele oskusega, kujunes rühma koosseis ebaühtlaseks. Kas kiirustas õpetajaid tagant oskamatus oma keeleoskust hinnata või hirm kaotada töö?

LAK-õppe edukus sõltub suurel määral õpetaja ettevalmistusest. Keele- ja aineõpet lõimivad võtted eeldavad aktiivset suhtlemist  tunnis. Ebakindlus õpetuskeeles tekitab õpetajas lisapinget ja vigases eesti keeles antud teadmised pärsivad laste motivatsiooni ning õpitulemusi. Kahtlemata mõjutab aine omandamist ka õpilaste keeleoskus. Kuigi viimastel aastatel on koolid innukalt liitunud hilise keelekümbluse programmiga ja laiendatud on ka eestikeelset aineõpetust põhikoolis, jäid need pingutused 2007. aasta septembris suure osa X klassi õpilaste jaoks hiljaks. Kõigest hoolimata on hea, et seekord reformi algust enam edasi ei lükatud.

Eestikeelse kirjandusõppe argipäeva püüdsime hinnata kirjatööde kõrval ka tunde külastades ja õpetajaid küsitledes. Õpetamine kulges suuremate tõrgeteta, õpetajate keeleoskus oli enamasti piisav, kuna kirjandust hakkasid valdavalt õpetama eesti keele õpetajad. Pealegi oli enamikus koolides eestikeelne kirjandusõpe olemas juba varem. Õpilaste aktiivsus olenes ilmselgelt nende keeleoskusest: eesti keele süvaõppega koolis osales mõttevahetuses kogu klass, ebaühtlase keeletasemega klassis domineerisid üksikud. Just nõrgema keeleoskusega õpilased (ja õpetajadki) ilmutasid eestikeelse õppe suhtes vastumeelsust. Peale keeleoskuse peeti õppetööd takistavateks asjaoludeks tehniliste  vahendite ja raamatute puudust, ajanappust ja õpilaste vähest lugemishuvi. Kõik uurimuses osalenud õpetajad leidsid, et 35 tundi eesti kirjanduse kursuse tarvis on liiga vähe, ka värsket Anne Nahkuri kirjandusõpikut peeti selleks liiga mahukaks. Kritiseeriti tekstivalikut ja nõrka seost õpituga, näiteks vene kirjanduse ja kultuuriga. Otstarbekaks peeti töövihikut ja õppetööd rühmatundides. Täisklassiga ei saa piisavalt teises keeles arutleda, suhtlusoskust arendada ega tegevust keeleoskusest lähtuvalt diferentseerida, mis on keeleõppe seisukohast hädavajalik. Sooviti näha ka tihedamat koostööd teiste ainete (ajaloo, vene  kirjanduse jne) õpetajatega ja kogemuste vahetamist teiste koolidega. Peaaegu kõik vene koolid, välja arvatud süvendatud eesti keele õppega gümnaasiumid, tunnevad puudust eestikeelsest lugemismaterjalist.

Leiti ka innukalt võimalusi korraldada õpilastele ekskursioone kirjanike sünnikohta, kultuuri- ja kirjandusloolistesse paikadesse, et viia nad kontakti reaalse kultuuriruumiga, kus nad elavad. Paraku napib selleks riigi toetust, rahataotluste kirjutamiseks aga jääb suure koormusega õpetajatel puudu ajast ja oskusest.  Võrdluseks vaadeldi ka mõningaid ühiskonnaõpetuse tunde, millega katsetati esmakordselt. Aine käsitlemist pidurdas õpetajate vähene keeleoskus, aga kõige rohkem torkas silma õpetaja oskamatus siduda ainet keeleõppega. Seda korvas küll mõnevõrra õpetaja püüdlikkus ja põhjalik ettevalmistus tunniks. Kirjanduse tundidega võrreldes olid samad õpilased märksa tuimemad ega ilmutanud aine vastu huvi. Täisklassiga ei saanud õpetaja piisavat tagasisidet arusaamise kohta, õpetajalgi jäi vajaka motiveeritusest ja enesekindlusest. Eestikeelne aineõpe vene koolis jätkub  Hinnatud kirjatööd ja nende hankimise vaev peegeldas peale õpilaste keeleoskuse koolide erinevat valmisolekut reformiks ja jätkuvalt vastuolulisi hoiakuid.

Õpilaste eesti keele oskuse arengut kirjaliku väljendusoskuse põhjal on lähemalt käsitletud eelmainitud Hariduse artiklis. Keeleoskus ei varieerunud mitte ainult piirkonniti, vaid ka  kooliti. Mõistagi oli peajagu kõigist üle eesti keele süvaõppega klass, kus isegi sügisel ja kevadel kirjutatud tööd olid võrdselt heal tasemel. Seevastu üks tavakooli klass näitas üllatavat keeleoskuse paranemist, teine aga üldse mitte. Kui sügisel kirjutati suvalisest lemmikraamatust, siis olid need ilmselgelt vene keeles loetud ja sageli ka õppekavas. Kevadel tuli kirjutada vabalt valitud eesti kirjanduse teosest. Paraku osutusid paljud kirjatööd isegi sügisestest nõrgemaks. Ühes töös ongi piirdutud vaid oma hoiaku väljendamisega: „Mulle ei meeldi üldse eestikeelne teoseid, sest ma ei saa aru saada, mida tahab tosiselt autor öelda. Ma ei näe  kujutist, mis on venekeelse teoses. Mulle ei meeldi ka eesti keel. Ta pole nii ilus kui vene keel”.

Kuigi koolide, klasside kui ka õpetajate valmisolek eestikeelseks õppeks suuresti kõigub, jäi kõlama õpetajate arvamus, et eesti kirjanduse õpetamine eesti keeles on edukas, kui seda teeb kompetentne, hea keeleoskusega, pühendunud õpetaja, kes oskab eesti kirjanduse õpilastele huvitavaks teha ning seejuures ka keelekasutusele tähelepanu pöörata. Täiendusõppes tahavad õpetajad saada kakskeelse aineõppe metoodika kursusi, kuulda rohkem Eesti kultuuriloost, kaasaegsest ja pagulaskirjandusest  ning kaasaegsest lastekirjandusest. Lektoritena eelistatakse teoreetikuile praktikuid ja kogenud kolleege. Kuigi eesti kirjanduse eestikeelne õpe on alanud üldiselt hästi, nõuab reformi edasine edu jätkuvalt sihikindlat tööd ja arukat suunamist. On selge, et üleminekuperioodil on suurem nii õpetajate kui ka õpilaste koormus, et aine õpetamine teises keeles on aeglasem, et keeleõpe nõuab lisaaega ja tulemusedki võivad osutuda esialgu soovitust kesisemaks. Kõike seda tuleb arvestada tunni- ja ainekava koostamisel ja õppematerjalides, mis tõepoolest peavad toetama õppetööd. Paras proovikivi on  tänavune ühiskonnaõpetus. Selle kulgu ja tulemusi analüüsivad loodetavasti järgmised uurimused.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht