Ideaalitust keelekorraldusest igaühe keelehooldeni

Kartmata aia ja aiaaugu süüdistust, väidan, et suhtumine eesti keele säilimisse, kaitsmisse, korraldamisse ja hooldamisse sarnaneb suhtumisega kliimakriisi.

HILLE SALUÄÄR

„Igaühe loodushoid – see on iga vabatahtlik ja teadlik samm oma koduaias, kodukülas, kodulinnas, ettevõttes, omavalitsuses, linnaruumis, mis aitab kaasa elurikkuse säilimisele.“ Nii määratleb igaühe loodushoidu ökoloog Aveliina Helm 2019. aasta looduskaitsekuud sisse juhatades.¹ Eestimaa Looduse Fondi projektiga „Igaühe looduskaitse“ kutsutakse inimesi üles osalema neile jõukohases looduskaitses, selmet uppuda masendavate keskkonnauudiste tulvas apaatsusse.² Ökoloogid loodavad, et nii kodumurul kui ka laiemalt läheb elurikkuse väärtustamine moodi, kuni kogu ühiskond muudab oma harjumusi ja käitumist keskkonnasõbralikumaks.

Niisamuti, nagu inimene elab füüsilises keskkonnas, on selle osa ja mõjutaja, elab ta ka keeleruumis, on selle osa ja mõjutaja. Keelt on võrreldud elusorganismiga, keelte mitmekesisust loodusliku mitmekesisusega, keelte võitlust ellujäämise eest olelusvõitlusega looduses. Peale selle on keel kultuurinähtus, korraldatud kultuurkeel (nt eesti kirjakeel) aga kõrgkultuuri nähtus.

On loomulik, et arukas inimene püüab mõista ja mõtestada ennast ja oma käitumist nii ühe kui ka teise, füüsilise ja keelelise keskkonna osana.

Sotsiaal- ja keskkonnateadlased on märganud, et süveneva kliimakriisi tõttu on osa inimesi ärevuses, neid valdab jõuetus ja isegi paanika.³ Mõned on aga toimetulekumehhanismiks valinud probleemi (inimtekkelise kliimamuutuse) eitamise ja kliimamurelike kaaskodanike naeruvääristamise. Minu kilekott või törts bensiinitossu ei muuda midagi! Ma olen sama hästi kui mitte keegi, minust ei sõltu mitte midagi.

Aga kõik koos hoolides – või lagastades – saame kas parema või vastupidi, veel jõledama maailma. Kartmata aia ja aiaaugu süüdistust, väidan, et suhtumine eesti keele säilimisse, kaitsmisse, korraldamisse ja hooldamisse sarnaneb suhtumisega kliimakriisi.

Suvel Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklis⁴ võtavad Eesti Keele Instituudi (EKI) keeleteadlased kaks aastat (2020–2022) kestnud „keelekriisi“ peenelt kokku: ühel pool on „alalhoidlikud“ muretsejad (keeletoimetajad, õpetajad, ajakirjanikud ja kõrvalseisjad, aga ka mitu väärikat keeleteadlast) ja teisel pool enamasti kahe institutsiooni (TÜ, EKI) palgal „arengualtid“ keeleteadlased, kes leiavad, et mis tahes keelemuutus on alati teretulnud. Alalhoidlikuks nimetatud leer hoiab autorite arvates kramplikult kinni ideaalkeelest, arengualdis leer seab aga pjedestaalile tegeliku keele­kasutuse, mida saab arvutite abil kirjeldada.⁵ Seejuures jätavad autorid targu ütlemata, et kriitilistes sõnavõttudes peetakse silmas korraldatud eesti kirjakeelt, institutsioonide esindajad räägivad aga keelest laiemas tähenduses (sh kirjapandud kõnekeelest), sestap sobib kirjakeelekorralduse jätkumise pooldajatele ette heita naeruväärset soovi jõgesid või planeete peatada. Viidatud artikkel kinnistab teadlikult seda möödarääkimist.

Mille üle vaieldakse?

2020. aastal sai keeleringkond aru, et EKI uue juhtkonna plaan on jätta ÕS 2018 viimaseks ja edasi minna ainult keelt kirjeldava seletava ühendsõnastikuga portaalis Sõnaveeb. Kahtlustati, et see tähendab riikliku keelekorralduse ja -hoolde lõpetamist EKI eestvedamisel.⁶ Tol hetkel puhkeski nn keelekriis.

Keelekorralduse jätkumist pooldava leeri seisukohta toetab eesti keele arengukava (2021–2035)⁷, mille tegevussuundade hulgas on kirjakeele korraldamine ja keelehoole: „Arendatakse eesti kirjakeelt ja toetatakse keelehoolet. Kirjakeele kvaliteeti ja normi aitavad kindlustada keeleeksperdid, sh keeletoimetajad, -korraldajad ja -hooldajad ning keele eksperdi­asutused ja -kogud.“ Arengukava 1. lisas selgitatakse: „Eesti keelekorraldus (sh nimekorraldus) ja -hoole on olemuselt kirjeldav, soovitav ja nõuandev. See annab inimestele võimaluse oma keelekasutust teadlikult korrastada ja rikastada.“

EKI uues tegevuskavas⁸, mille eelmine haridusminister möödunud talvel instituudilt välja nõudis, on kirjeldamine olemas, keelehoolet aga ei mainita, samuti ei ole seda sõna uues EKI teatmikus. Ka eelviidatud artikli lõpulõikudes sedastatakse, et keeleteadlased keeldusid otsustavalt „domineerimissuhtest“ ja „distantseerisid ennast tahtsi ja avalikult keele kasutamise viiside pealesurumisest“.

Pealesurumise all mõtlevad autorid viimast nelja ÕSi (1999–2018), muu hulgas EKI egiidi all välja antud keelehoolde­vihikuid ning aastakümneid nende koostamise aluseks olnud keelekorraldusteooriat.⁹

Pahameele summutamiseks oli EKI siiski sunnitud lubama, et ÕSide väljaandmine jätkub, ning järgmise ÕSi ilmumise ajaks käidi kõigepealt välja 2023., seejärel 2025. aasta. Milline see teos tuleb, kui keelekorraldusteooria on muutunud (tegeliku kasutuse kirjeldamine ei ole ju korrastamine ega rikastamine!), hakkab Sõnaveebi EKI ühendsõnastikus juba ilmet võtma. 5. septembril Zoomis toimunud EKI ÕSi-teemalisel infopäeval selgus taas, et uus ÕS on kogu eesti keelt kirjeldav sõnaraamat, mis sisaldab küll norminguid õigekirja ja käänamise-pööramise kohta, kuid mille tegijad hoiduvad rangelt mis tahes soovitustest ja keelekorralduspõhimõtete tutvustamisest.¹⁰

Milliste keelemuutuste pärast väidetavalt alalhoidlikud siis muretsevad ja milliseid nn arengualtid tervitavad? Väga lühidalt: suure keelekorpusega (see sisaldab elektrooniliselt ilmunud tekste) töötavad leksikograafid, ühendsõnastiku koostajad, on märganud, et eesti keeles kirjutajad ei tee sisulist vahet teatud hulgal sarnassõnadel, paljude sõnade puhul on (enamasti) inglise keele mõjul toimunud tähendusnihked, osa võõrsõnu kirjutatakse teistmoodi, kui on kirjas senistes sõnaraamatutes. Samuti näitab keelekorpus, et kirjutajad ei hooli koolis õpetatud ortograafiareeglitest (algustäht, kokku-lahkukirjutamine, komad jne) ning seepärast on ka need teemad uutmise ootel, nagu võib lugeda EKI teatmiku rubriigist „Õigekirjaprobleeme“.¹¹ „Alalhoidlikele“ in­krimineeritakse valimatut vastuseisu keelde tulevatele uutele sõnadele, ehkki selle väite on keeletoimetajad korduvalt ümber lükanud.¹²

„Alalhoidlike“ päris mure saab kokku võtta lihtsa küsimusega: kas tegeliku keelekasutuse pelk kirjeldamine „annab inimestele võimaluse oma keelekasutust teadlikult korrastada ja rikastada“, mida on nähtud eesmärgina eesti keele arengukavas? Raske uskuda.

Toimetajasilma ja -kõrvaga nii tööasjus kui ka eraelus tekste lugedes ja kuulates ütlen minagi: keele väljasuremisega hirmutamine on liiast, aga liiast on ka keelest hoolimise naeruvääristamine ning keeleõpetajate ja selge keele eest seisjate pilkamine „autoriteedi­ihaluse“ käes vaevlejateks.¹³ Seda enam et kirjakeeleõpetus koolis ning ameti- ja haridustekstide kirjakeelehoole on aastakümneid toetunud EKI keelekorraldusele ning hiljutise paleepöörde sisu (me enam ei õpeta, ainult kirjeldame) ja eesmärke ei ole veenval viisil üldsusele ikka veel selgitatud. („Kasutuspõhise keelearenduse“ kohta ei ole ilmunud mitte ühtegi teoreetilist kirjutist ega ka lubatud käsiraamatut.) Pealegi on üksnes tegeliku kasutuse kirjeldamisele pühendumine vastuolus keele arengukava eesmärkidega – ja nagu mitme aasta meediakajastusest selgub – ka keeleteadlike inimeste ootustega.

Millest „alalhoidlikud“ puudust tunnevad?

Ei julge kõigi nimel rääkida, aga ei, see ei ole igatsus „domineerimissuhte“ järele. Minu toimetajakarjääri algus langes samasse aega esimese uue aja ÕSi ilmumisega, millest on ümmarguselt möödas veerand sajandit. Kõigi nende aastate jooksul ei ole mina ega minu toimetatud tekstide autorid pidanud taluma keelekorralduse lämmatavat autoriteeti: EKI senine keelekorraldus (keelenõuanne) oli sõbralik ja soovitav: see tundus üksmeelse ja ühise pürgimisena nüansitäpse ja ladusa eesti (kirja)keele poole. Alandavat domineerimissuhet ja ülalt alla vaatamist olen tajunud alles viimase paari aasta jooksul …

Mina heidan uuele suunale ette ideaalitust. Mõistan ja toetan keeleteadlaste huvi uurida ja kirjeldada tänapäeva keelt kõigis selle esinemisvormides, mõõta uute infotehnoloogiliste vahendite abil ilmnenud keelemuutusi, ergutada kooliõpetuses toimuvat jne. Aga öelda, et „tegelik keelekasutus“ on eesmärk, mille suunas keelt arendada, on nonsenss: tegelikuks keelekasutuseks ei ole mingit arendamist ega korraldamist üldse vaja! Igatahes ei saa nõtke ja süsteemse kirjakeele mõõdupuu olla tegelik keelekasutus, mida kirjeldatakse massitekstide põhjal, mis on enamasti loodud muus kui kirjakeelt nõudvas kontekstis.

Samuti ei tohiks suurtes keelekorpustes ilmnevast rahvalikust keelepruugist tuletada ortograafiareegleid: on selge, et osa grammatikatunnis õpitust läheb kirjutajatel elu jooksul meelest, nagu läheb meelest ka matemaatika- ja keemiavalemeid, ja tegelik olukord on ka mis tahes muus kui keelevaldkonnas ikka Harju keskmine. See ei tähenda, et kool ei peaks õpetama korrastatud ideaalkeelt koos kõigi ortograafiareeglite ja peenikeste tähendusnüanssidega: lennuki alla kukkumine ja lennuki allakukkumine jäävad kirjakeeles tähendama eri asju isegi siis, kui miljon kärbest mingit vahet ei näe. Kui ideaaliks seada Harju keskmine, lahustub see mõnes järgmises tegelikkuses pooleks Harju keskmisest, see omakorda jälle pooleks jne …

Aga tulgem tagasi kodumurule, kust algas jutt igaühe loodushoiust. Üksnes üleilmset kliimakriisi silme ees hoides kipub peale tulema ahastus, mistõttu on soovitatud tegutseda jõukohases mõõtkavas. Mõelgem iseenda ja oma lähedaste tervisele! Kellelgi ei hakka sellest halvem, kui kodulinnas toimib arukas prügikäitlus, kui heitgaasid ei lämmata ja liiklusmüra ei kurdista ning kui linnaplaneerimises arvestatakse noorte ja vanadega. Tervislik mõtlemine algab kodust: näha iseennast ühiskonna ja looduse osana, mitte toota juurde ülearust prügi ja müra jne.

Keeleasjus on samamoodi: kõrget aadet – eesti keele säilimist läbi aegade – toetab see, kui igaüks hoolitseb oma vaimse keskkonna huvides kas või ainult omaenda lähima ümbruse eest, siin ja praegu.

Olenemata sellest, kuhu jõuab eesti keele väljadel „alalhoidlike“ idealistide ja „arengualtite“ utilitaaride vaidlus, saab igaüks oma keele heaks midagi teha täna, iga päev. Nimetagem seda igaühe keelehooldeks.

1. Kui vähegi saad, siis mõtle, räägi ja kirjuta eesti keeles. Ihalus­keele – globaliseerunud inglise keele vastupandamatut tõmmet peaks teadvustama. Selles üheülbastuvas paabelis on eesti keelest ilus mõelda kui õitsvate niidutaimedega oaasist.

2. Kui kirjutad suuremale lugejaskonnale, võta aega teksti viimistlemiseks.¹⁴ Selitamata mõte ja sõna on mürareostus, mis jääb internetiajastul teadmata ajaks vaimset keskkonda ja tekstikorpusi risustama.

3. Räägi laste ja noortega eesti keeles. Kui neile kirjutad – vanemana, õpetajana, sõbrana –, püüa parimat nii sõnavalikus kui ka õigekirjas¹⁴, sest noored õpivad eeskujust.

4. Osale oma erialakeele arendamises. Paljudel erialadel võib tunduda, et rong on juba läinud, aga tegelikult loeb isegi väike tegu: kas või üks hästi loodud eestikeelne (oskus)sõna näitab head tahet ja julgustab teisi.

5. Loe eesti (või võru, kihnu jne) keeles kirjutatud originaalkirjandust või tõlketeoseid, et rikastada oma mõtteilma ja keelepagasit. Õnnelik on inimene, kellel on palju häid sõnu.

Hille Saluäär on vabakutseline keele­toimetaja.

1 Aveliina Helm, Sinu tegu loeb. – Postimees 8. V 2019.

2 https://elfond.ee/tuleniitma/projektist/eesmargid

3 https://inimareng.ee/et/kliimamure-kui-inimeste-ja-keskkonna-suhete-vahendaja/

4 Ene Vainik, Geda Paulsen, Kujundlik mõtlemine 2020.–2022. aasta keelekriisis. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 7.

5 Alles hiljuti on selgitatud „Eesti keele käsiraamatus“ (EKSA, 2020): „Õpikutes ja grammatikates kirjeldatav normitud kirjakeel on ideaalne süsteem. See on pikaajalise teadliku valiku, reeglistamise ning korrastamise teel loodud keelekuju, mida enamik keelekasutajaid püüab jäljendada. Mil määral see õnnestub, oleneb paljuski sellest keelekujust, mida kõneleja ümber tema lapsepõlves on kõneldud, ja kõneleja haridusest“, vt lk 24.

Värske EKI teatmiku artiklis „Keelekorralduse teisenemine“ on muu hulgas kirjas: „Ei ole põhjust muretseda, et paljude valdkondade puhul tegevuseks märgitud objektiivse normi kirjeldus tähendaks kirjakeele kaitseta jätmist. Pigem vastupidi – tegelik kasutus on sageli tugevam argument kirjakeele stabiilsuse tagamisel kui soovitus, kuidas „peaks olema“.“

6 Vt diskussiooni avalikkuse ette toomist

7 Eesti keele arengukava 2021–2035.

8 Eesti Keele Instituudi arengukava 2023–2026.

9 Keelekorralduse teooria ja praktika kohta vt Tiiu Erelti „Eesti keelekorraldus“ (EKSA, 2002).

10 https://youtu.be/tcJosdWdOPk.

11 https://eki.ee/teatmik/oigekiri/oigekirjaprobleeme/

12 Hille Saluäär, Sõnadest ei saa isu täis ehk Elukestva emakeeleõppe kaitseks. – Sirp 4. II 2022;

Helika Mäekivi, Kus on keeletoimetaja piir. – Sirp 30. VI 2023.

13 Vt Alex Davies, Indrek Reiland, Keel ja selle ametlik korraldamine. – Akadeemia 2023, nr 4, lk 631–643.

14 Keelehooldesoovitusi annab kehtiv õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018, õigekirjanõu saab õigekeelsuskäsiraamatust ning selge keele ja muid heakeelsussoovitusi jagab ka Eesti Keeletoimetajate Liit.