Illukatiivne akt

Arne Merilai

Pragmapoeetika on minu välmitud kohvertermin poeetilise keelekasutuse filosoofia tähistamiseks. Selle rööpmõisteks keeleteaduses on pragmalingvistika. Pragmapoeetika rakendab poeetikateooria arendamisel keeletegevusõpetust ehk keelepragmaatikat, seda omakorda poeetikaanalüüsi andmetega rikastades. Ilmaasjata ei väitnud Roman Jakobson, et poeetilist funktsiooni eirav lingvistika on puudulik. Samad sõnad kehtivad muidugi ka  üha hajuva eesti filoloogia kohta. Ilukirjanduslikkus avaras mõttes – kallis kodu, maa ja meri, sukad-sokid, suurmees, sõida tasa üle silla – on tavakeelekasutuses läbiv ja äravõtmatu. Selle kohale kerkiv sõnakunst põhineb kujundlikul mõtlemisel ja väljendusel ehk lotmanliku teisese mudelsüsteemi tuhanditepikkusel praktikal, mistõttu pean pragmapoeetikat kirjandusteooria keele- ja vaimufilosoofiliseks aluserialaks. Pragmapoeetiline semiosfäär toetub neljale  elevandile ja need omakorda kandvale emakilpkonnale.

Uurimisala üldistav, kõiki kunste seletav jõud koondub kahe konteksti teoorias, mida pean ositi iseenda loovaks või kinnitavaks panuseks esteetikasse. (Ka selletaoline uusus on meie valdavalt tõlkelises ja vähesuhtlevas ehk kõrvalises kultuuris võimalik.) Selle võtab kokku rööpne valem „Üks lausung, aga kaks sisu” – nii kujutavalt mimeetiline kui ka väljendavalt stilistiline. „Vilkuv” lähtekoht  on vähemalt kultuurisemiootikutele muidugi tuttav: kunstiteose määrav mõte ei seisne mitte ainult tema kunatises sisus, vaid peamiselt selle sisu erilises edastamise viisis, mis omandab semantilise kvaliteedi. Kui suhtlust juhib osutav ehk referentsiaalne tegevus, siis kunstilist sõnumit ühtlasi või eeskätt esituse eneseleosutus ehk lausungi ja lausuja refleksiivsus. Mitte üksi asjalik denotatsioon, vaid ka sellega seostuvad vormilised ja tundelismõttelised  ehk modaalsed konnotatsioonid. Funktsionaaltekstidele on viimased üldjuhul liiast, kuigi esteetilist kõrvalmõõdet võivad noodki evida – kas või struktuurse korra ehk kompositsiooni iseolevas ilus. Kahe konteksti hüpoteesini juhivad omalt poolt (retooriliste) kõnetegude, kontekstilise orientatsiooni ehk deiksise, mittesõnasõnalise kõne ehk implikatuuride (troopide ja figuuride) ning väljamõeldise ehk fiktsiooni  teooria.

Minu lähenemisviis ei ole siiski olnud traditsiooniliselt strukturalistlik, vaid analüütilise keelefilosoofia põhine, mille sissejuhatuse eest olen igavesti tänu võlgu Madis Kõivule ja tema juhendatud kuulsale seminarile. Meie tavaharidusele on loogikapärane analüüs paraku suhteliselt võõras, aga sellega harjub ruttu, kuni vältimatuse veendumuseni. On ainult tervitatav, kui kirjandusteadus on esseistliku metafoorsuse ja biograafilise psühhologismi  kõrval ka kantilikult teaduslik ehk rekursiivselt läbipaistev ja seda mitte ainult statistilise silbianalüüsi mõttes. Tehnoloogia „tontoloogiat” (taolisi derridalikke naljatermineid saab kasutada vaid jutumärkides) või formalismi fuuriat ei maksa aga kindlasti karta. Kuni puudub tõhus refleksiivsuse (intentsionaalsuse) matemaatika, ei paista mingit võimalust, kuidas võiks arvuti tõeliselt luuletama, mitte hääl juhul ainult seda simuleerima  õpetada. Arvutina kirjutamise süvenev trend (v.a selle parodeerimine) on muidugi iseküsimus, mille maskeeringute suhtes võiksid kirjanikud ja lugejad olla teadlikult kriitilisemad. Pragmapoeetika terminiloomet tutvustasin hiljutisel oskuskeeleseminaril rahvusraamatukogus (vt www.nlib.ee/110153; ka www. ut.ee/~amerilai/Pragma). Kahele küsimusele tahan aga siiski viidata. Esiteks: milline võiks olla erialasõnavara ja üldkeele vahekord? Teiseks:  kuivõrd vastuvõetav on terminoloogiline mänguisu? Literaadist teadlasena kosutab mu hinge, kui võõrterminid õnnestub „tõlkida” emakeelde, mis muudab abstraktsevõitu mõisted ühtäkki elavaks ja tajutavaks. Parimat erootikat pakub „kõnetegu” ise, mille tegus ehk aktiivne olemus jääb veel pooleldi varju tavapärases, ent veidi võõristavas ja tolmuses „kõneaktis” (speech act). Esmane terminus technicus „illokutiivne  akt” mõjub aga justkui lokutav kalkun, mis peletab ilmiku hirmuga eemale; kui tal ei ole just tundelist sidet Illuka algkooliga nagu minul, keda „illukatiivne tegu” võtab vargsi muhelema.

Emakeelne „kõnetegu” ei jäta meile mingit võimalust nähtuse olemusest mööda vaadata, lausungitega sooritatakse tõepoolest maailma muutvaid tegusid: väidetakse, palutakse, lubatakse, õnnitletakse, nimetatakse, luuletatakse … See ongi performatiivsus, tegelikkuse vaimne ja selle kaudu ka kausaalne kehtestamine. Teine sobiv leid on „mängult usk / mänguusk” (make-believe) fiktsionaalse hoiaku (lauseoperaatori) tähistamiseks. See on tuletatud igapäevasest lastekeelest: mängime, et on kodu; mängult see pliiats on süstal; mängi, et sa oled haige. Teooria ei poe meie (rahvapsühholoogilisse) südamesse, kui eelistada neologismi „teha-uskumine”. Luu ja vere saanud  omakeelsed oskussõnad, nagu näiteks ka „kõnejõud” (illocutionary force), võiksid ajapikku ju ka üldkeelde levida. Eripärane mõistevõrk, isegi kui eestikeelne, jäägu ent siiski eriteadlaste pärusmaaks. Kindlasti tuleb aga taunida tavakeele koomilist survestamist, kui keelatakse ütelda „mägi” ja „uss” ning kästakse tarvitada termineid „kuppel” ja „madu”. Või sõna „mõiste” ise mingit mõistet tähistava termini tähenduses – miks peab sedagi jäigalt  välistama, kui kõne on lahtisem ja seda kas või teoreetilises kontekstis? „Mõiste” nii sisu kui ka sellele viitava sõna mõttes – kuuluvad need ju üldisema nähtusena kokku, mida soovitaksegi vahel ütelda. Kui mitte keele-, siis vähemalt kirjandusteaduse mitmuslikes diskurssides tuleb alatasa mängu ka ainkaalepilik heakeelsuse ehk stilistiline põhimõte. Ja see ei ole sugugi ainult vormiline küsimus, et terminid oleksid hästi  käänatavad-pööratavad, tuletusvõimelised ja rektsioonialtid: algkõnejõud, liitkõnejõud, poeetiline kõnejõud, kõneteo mõjutegu, kõnejõuline, lisakõnejõuline, kõnejõupunkt ehk kõnejõutuum, kõnejõutühistus, täis- ja osakõnetegu, kõnejõuväli, kõnelejatähendus ja kuulajatähendus. Selle lihvivad välja artiklite kirjutamine ja loengute lugemine ning kriitikale vastamine. Probleem lähtub pigem keerulisest objektist endast: mitmetähenduslikke tekste on juba loomult  kohasem käsitleda teatava mängulise vabaduse ruumis.

Liiga jäigalt defineeritud ja kuivaks nõrutatud mõistevõrk jääb sõnakunsti valdkonnas tingimata hätta, kui sellesse ei ole kodeeritud kohanemisvõimelisi lõtke ja adekvaatset plastikat. Vaielda võib poststrukturalistlike kalambuuriveskitega, kuid terminoloogiliste sünonüümide avatud read tulevad nüansirikkale tundlikkusele ainult kasuks. Osaliselt või isegi täielikult kattuvad topeltterminid ei nürita kuidagi Ockhami pardlit, kui need lisavad juurde uusi vaatepunkte ja avavad olemasolevaid või võimalikke seoseid. Teatavasti ei võrdu teoreetiline süsteem kunagi jäise kristalliga, kus ei ole kohta vasturääkivustele (aritmeetika mittetäielikkuse näitel tõestas seda juba Kurt Gödel): loogikaid on palju ja loogikail on kihvad, mis vahel lõikavad, teinekord ent murduvad. Kui tahes eksplitsiitne sisaldab alati midagi implitsiitset, kui mitte  sisus, siis eeldustes ja taustal ikka. Luule, vastandudes teadusele, mõõdab end loomulikult kogu skaalal, mitte ainult ähmase meetriga. Pragmapoeetiline analüüs kasvatab me teadmisi ja toodab sellisena kasu, kuid vastandub kindlasti kasuahnele utilitarismile – sest teenib teadust ning kunsti. Pragmapoeetik ei ole turundusjuht ega müügiisik, kuigi tema kohta kehtivad hästi Paul-Eerik Rummo värsid „Viimsest reliikviast” (filmiversioonis): „üks  naine (mees) nägi unes taevalikku armastust (õiglust) / ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale”. See tähendab, et Tartu ülikooli kraadiõppes on antud aine kena tagasihoidlikkusega täiesti esindatud. Loodan väga, et Bologna protsessi varjus hiiliv nihilism seda sealt tasahilju välja ei söövita; aga eks siis saa „Pragmapoeetikat” (2003) ju raamatukogust laenutada, kuigi trüki luitumine ja köite lagunemine ehk autori ülekasvamine annab juba selgesti  tunda. Ometi ei teeks praktiline ülevaade liiga isegi kooliõpetuses, ehkki „Poeetika” gümnaasiumiõpik ja käsiraamat (2003, 2007) saadud tulemusi tõtt-öelda juba rakendabki. Vaevalt oleks see päris tulutu ettevõtmine ka näiteks tulevaste näitlejate või juristide harimisel, teadlikest tõlkijatest kõnelemata. Valgustava röntgeni lummusest vabastab ainult veel parem aparaat. Jään peenema tomograafi konstrueerijaid pikisilmi ootama.  Seniks võib vahelduseks uurida või luua teisi huvitavaid nähtusi.