Inimese nimi

Peep Ilmet

„Kui ilma sünnib inime, siis on ta ull ja unine.” Umbes nii kõlab üks rahvavärss. Ehkki inimene tõstab sündides kõva kisa ja pole teada, kas ta kisab võidurõõmust või ahastusest. Selle kisa tähenduse saab kindlaks teha alles tagantjärele tarkusega. Et, näe, teades ette, millistesse jubedustesse elu ta paiskab, röökis ta juba sündides nagu pöörane. Või kui inimesel läheb elus päris hästi, võib öelda, et ju see üks suur rõõmukisa oli. 

Igat uut asja ja olendit tuleb kuidagi nimetada. Lapsele tuleb panna nimi, ta tuleb ära tähistada. Paraku on nii, et äsjasündinud inimesel endal pole selle juures sõnaõigust. On selge, et nimepanek jääb lapsevanemate peale. Kõik oleks nagu lihtne, aga ei ole seda teps mitte. Tihti hakkab korjuma ohtralt igasuguseid „agasid”. Aga kui ema ise on ullike, aga kui teadaolev isa on juhmivõitu, aga kui üks vanem või mõlemad on oma kinnismõtete  küüsis, aga kui vanaemadel ja vanaisadel on igaühel oma kindel arvamus, aga mida arvavad lähedased sõbrad? Mis nimi siis lapsele ikkagi panna?

Maailmas on katsetatud igasuguseid võimalusi ja loodud ka aastasadu püsinud reegleid, kuid kui kuninglikud või end kuidagi kuninglikuks pidavad suguvõsad välja arvata, siis on lapsele nimepaneku ümber moodustunud praeguseks täielik paabeli segadus. Nimepanek  on suuresti üleilmastunud. Ühelt poolt on see tingitud sellest, et kuigi rändrahvaste peale on vaadatud enamasti ikka kõrgilt ülevalt alla, siis ometi elab tänapäeva maailmas sadu miljoneid inimesi, kellel on selgelt rändav elulaad. Rändrahvaid on maailmas rohkem kui kunagi varem. Ainult nende elulaadi iseloom on muutunud ja mitmekesistunud: turistide hordid, majandus- ja poliitiliste põgenike massid jne. Veel enam on nimevalikut avardanud  ülemaailmne inforuum. Algas see muidugi juba kirjandusega, aga nüüd on kogu maailma nimevaramu ka toolilt tõusmata käes. Ja kõik ei sõltu vaid inimese enda tahtmisest, sest isikunimede tuisk tabab sind igas suuruses ekraanidelt otse silma. Nõnda on küllalt palju juhtumeid, kus ekraanilt silma paiskunud nimi hakkab silmas prügina kipitama ja enne see kipitus järele ei anna, kui prügi on lapse külge kleebitud. See on nõnda juba üle maailma. 

Ka Eestis tõstab see nimede paabeli segadus aina rohkem tolmu ülesse. Et selles kuidagi selgust luua, on inimeste nimede teemal kogunenud päris suur hulk kirjatöid. On statistilisi uurimusi, on ajaloolisi ülevaateid, et milliseid nimesid on millistel aegadel eelistatud, on uurimusi nimede algupärast. Kõik need on vajalikud, kuid ei anna selgemat vastust küsimusele, mis nimi lapsele panna? Võib muidugi kasutada lihtsaid lahendusi. Selleks võib olla  suguvõsa põlvest põlve edasi antud komme. Näiteks, et iga esmasündinud poiss on vanaisa järgi Jüri ja esmasündinud tütar vanaema järgi Mari. Selliseid lihtsaid võimalusi on veel mitmeid, kuid selliste kommetega suguvõsasid on Eestis suhteliselt vähe. Osa lapsevanemaid süveneb juba enne lapse sündi vastavasse kirjandusse, millest Eestis on vahest tuntuim Edgar Rajandi „Raamat nimedest”. Nemad uurivad ja puurivad siis  kõikvõimalikke neile endale meeldivaid nimesid ja kuna lapse sugu on nüüd varakult teada, on neil valikut teha poole kergem kui vanasti. On ka neid, kellele lapse sünd on sama ootamatu nagu esimene lumi igal jumala aastal. Nende nimevaliku põhjuseid oskab välja selgitada jällegi vaid tagantjärele tarkus või tuleb pöörduda suisa psühhoanalüütiku poole.

1998. aastal ilmus Õhtulehes Oskar Kruusi kirjutis „Mis lapsele nimeks panna?” See on ka  Internetis kättesaadav. Kirjutise alguses on tal mõte, et lapsele nime panekul tuleb lähtuda lapse huvidest. See on muidugi väärt mõte, kuid kuidas me lähtume huvidest, millest me mitte kui midagi ei tea. Edasi veereb Kruusi jutt teistele teemadele. Ta vaatleb eesti eesnimesid, et kuidas need sobivad eesti keelde nii grammatiliselt kui ortograafiliselt kui foneetiliselt. Samuti vaatab ta seda, kuidas eesnimi ja perekonnanimi kokku sobivad. See kõik on  õige ja tähtis eesti kultuuri seisukohalt, aga kuhu jääb laps ise? Selle pikale veninud sissejuhatuse moodi mõttekäiguga olen nüüd jõudnud selleni, milles olen ise sügavalt veendunud. Lapsele nime panekul tuleb lähtuda ainult lapsest endast. Iga sündinud laps on täiesti omaette isiksus. Jah, muidugi on ta oma vanemate laps ja oma rahva liige, aga ta pole kellegi omand. Esimene selge märk omanikutunde tekkimisest võibki  ilmneda juba lapsele nime pannes. Minule meeldib just see nimi! Minu lapsel peab olema kuulus nimi! Minu lapsel peab olema korralik nimi! Minu lapsel peab olema eriline nimi! Minu lapsel peab olema nimi, mis on kõigis keeltes ühesugune! Minu lapsel peab olema eesti nimi! Minu lapsel peab olema välismaa nimi! Mina, Mina, Mina, aga laps ise? Et laps ise oma nime ei ütle, siis millised on ikkagi lapsest enesest lähtuvad pidepunktid,  mis aitavad lapsele nime leida? Tegelikult on neid ju päris palju. Laias laastus oleksid need järgmised.     

Laps ise sündimisel: tema sugu,  tema kaal, tervislik seisund, erilised tunnusmärgid

Muidugi võivad lapse sünniaegsed omadused kasvamise käigus üksjagu muutuda. Kindlasti muutuvad vanusele vastavalt kaal ja kasv, samuti tervislik seisund. Võib muutuda juuste ja isegi silmade värv, erilised sünnimärgid võivad kaduda ja, nagu nüüd on hambaid kiristades sunnitud tunnistama ka mitut masti nürimeelsed kinnismõtlejad, pole mõne lapse  sugu sugugi üheselt mõistetav. Vähemalt mitte vaimses mõttes. Kuid ikkagi annavad lapse sünniandmed nimepanekuks pidepunkte. Õieti ahendavad need valikuvõimalust ja lihtsustavad seega sobiva nime leidmist. Näiteks kui sünnib viiekilone priske tüdruk, juhatab see nimede poole, mis seostuvad kaudselt kaalukuse ja suurusega, ning eemale nimedest, mis seostuvad kaudselt õhulisuse ja väiksusega.       

Lapse sünniaeg: aasta, aastaaeg, kuupäev, kellaaeg

Sünniajaga seotult annab nimevalikuks vihjeid ka sünnipäeva ilmastik. Kas ilm on päikseline  või sajune, kas püsiv või muutlik, kas on öö või päev. Otseselt kellaajaga on seotud näiteks sellised eesti isikunimed nagu Koit ja Eha. Kui ikka laps sünnib just päikesetõusu või loojangu ajal, siis on see päris ilmutuslik vihje. Seejuures on lapse suhtes meelevaldne, kui nimi valitakse horoskoopidele ja ristiusu pühakute tähtpäevadest alguse saanud nimepäevade loetelule tuginedes. Need on vaid kokkuleppelised asjandused. Kõigist taevastest inimeste  mõjutajatest on ilmselged ainult öö ja päev, pilves, sajune või pilvitu taevas, aastaring oma nelja pööripäevaga ja kahtlemata ka Kuu oma tõusude ja mõõnadega. Nii et Päike ja Kuu. Kolmandaks inimest otseselt mõjutavaks taevakehaks on meie kodune Maa, aga see seostub juba lapse sünnikohaga.     

 Lapse sünnikoht

Sünnikoht peaks päris tugevalt mõjutama lapse nime valikut. Kui ikka laps sünnib Eestis, siis oleks loomulik, et tema nimi leitakse eesti kultuurist. Tänapäeva inimeste suurele liikuvusele vaatamata veedab enamik meil sündinud  lapsi terve oma väljakujunemisea ikkagi Eestis. Laia maailma õnne otsima minnakse alles hiljem. Selleks ajaks oskavad ja suudavad nad ise sõna sekka öelda. Muide, perekonnanimedena on kohanimed levinud laialt nii Eestis kui üle maailma. Eestis on väga paljud perekonnanimed saanud alguse talude nimest. Eesti nimedest veel järgmist. Muinasaja nimekomme hääbus tasapisi pärast ristiusustamist. Tollest ajast on teada küll kimbuke isikunimesid,  kuid sellest, mis põhimõtetel neid pandi, ei tea me tuhkagi. Kuigi ristiusu mõjul said valdavaks piibli ja pühakute nimed, on suure tõenäosusega nende nimede eestistumisel oma osa mänginud ka kohalikud nimed. Sellele on viidanud ka mitmed uurijad. Mari on oma tähenduselt eelkõige magus mammuke, kuigi mõni mari on ka hapu või mõru või mürgine. Mari otsene seostamine Maarja või Mariega on ilmselt kohatu. See, kui lapse  ristijal seostub taime vilja eestikeelne üldnimetus piibli tegelasega, on tema laialt lehviva vaimu asi. Lausa vaieldamatu on võõrnimede nii suur muutumine eesti keele mõjul, et sarnasust lähtenimega võib vaid aimata. Sellise nime tähendust eesti keeles ei määra enam lähtenimi, vaid koht eestikeelse sõna tähendusväljas. Uuemas ajaloos on Eestis olnud kaks olulist inimeste nimetamise kampaaniat. Esimene oli pärisnimede panek XIX sajandi alguses. 

Nimede valik oli siis täiesti kaootiline. Peale naljapärast või kättemaksuks pandud ja eneseupitamiseks võetud nimede said oma koha eesti nimeloendis väga paljud kohalikku päritolu asjad, taimed, loomad jm. Selle segaduse tulemuseks on paljude nimede kasutamine nii isiku- kui perekonnanimena. Teine massiline inimeste nimetamine sai teoks teatavasti nimede eestistamise ajal eelmise sajandi 30ndatel: muudeti nii isiku- kui perekonnanimesid.  Suhtutagu sellesse kuidas tahes, aga vaieldamatu on, et nimed valiti eesti kultuurist. See on ju koha arvestamine nimepanekul. Eesti nimede leidmine ja loomine jätkub kogu aeg. Ühes sellises ettevõtmises osalesin 1970ndatel ka mina. Laiemalt on seda tutvustanud Kalle Eller ja Tõnn Sarv; Internetist leiate selle, kui otsite „Valik maakeelseid nimesid”.       

Lapse sünniasjaolud

Kas sünnitus oli emale kerge või raske, kas laps sündis enne või pärast keskmist raseduse kestust, kas sünnituse kutsusid esile mingid tavatud asjaolud, kas ka sünnituse juures oli midagi tavatut? Kõik see on seotud ainult  lapse endaga. Need ongi lapse sõnastamata sõnumid, millest vanemad peaksid lapsele nime valides lähtuma. Edasine sõltub juba vanemate kujutlusvõimest, nende teadmistest, nende loomingulisusest – ja need omadused peavad olema omavahel tasakaalus. Nimepaneku võib keerulisemaks teha asjaolu, kui sünnib laps, kelle vanemad on eri kultuuriga rahvusest. Siis tekib küsimus, kummast kultuurist tuleb eeltoodu valgusel nime  otsida? Üks lahendus oleks nimi, mis esineb mõlemas kultuuris, kuid see võib liigselt piirata võimalike nimede hulka ega pruugi lapse endaga sobida. Teine lahendus on sünnimaa kultuuri eelistamine. Kolmandaks on võimalus, et lapsele pannakse kaks eesnime, millest üks esindab ema maad ja teine isa maad. Sellisel juhul on kaks eesnime täiesti loomulik asi. Teine asjaolu, mis teeb nimevaliku keerulisemaks, on see, kui põhiliselt ühel maal elavasse  perekonda sünnib laps välismaal viibimise ajal. Kui ikka eesti perel sünnib laps näiteks Tahitil, siis on see sünnikoha mõttes küllalt tõsine põhjus, et anda lapsele kaks eesnime. Pöördun nüüd lapse juurest lapsevanemate kui nimepanijate juurde. Lausa uskumatud on need selged lollused, mida isekad, ennasttäis lapsevanemad on nimede kujul oma laste titejuustes pähe määrinud. Lootmata eriti, et minu sõnu kuulda võetaks, tuletan  siiski meelde mõningaid põhitõdesid.

1. Enamik eesnimesid on kindla tähendusega. Kas selle sõna tähendus sobib just selle lapsega?

2. Kui eesnimel ei ole ka otsest tähendusvastet eesti keeles, seostub see ikkagi mõne kõlaliselt sarnase sõnaga. See kehtib ka kõigi tuletatud eesnimede kohta. Küsimus jääb samaks: kas see sobib just selle lapsega?

3. Kõigi võõrnimedega on täpselt sama  lugu. Igal võõrnimel on lähtekeeles samuti kas otsene või kaudne tähendus. Vaid kirjapildi või kõla järgi välja valitud võõrnimi on seetõttu väga kahtlane valik. Kas võõrnime valinud nimepanija teab selle nime tegelikku tähendust? Lisaks küsin seda: kuidas iseloomustada võimalikult viisakalt lapsevanemat, kes sisuliselt ei tea, kuidas ta oma last kutsub? Selle küsimuse esitasin seepärast, et mul endal tulevad pähe vaid sellised epiteedid, mis lõhnavad  kohtussekaebamise järele.

4. Mitte keegi meist ei oska täpselt ette öelda, mida ja kus hakkavad meie vastsündinud lapsed tegema. Sellepärast on väga kahtlane seostada nad nime kaudu mõne muukultuurilise maa või ajaloolise kuulsusega. Võib juhtuda, et tagasihoidlikust Vaikest saab maailmakuulus teadlane, aga võib ka juhtuda, et eestimaine Leonardo, et kohe nagu da Vinci, lõpetab oma lühikese pätielu kuskil sünnikoha  ligidal kraavis.

5. Moodsast sakslusest siginenud nuhtlus on sellised võõrnimed, mille hääldus kirjapildi järgi erineb lähtekeeles ja eesti keeles. Sellega nagu küüditataks vastsündinud laps sinna maale, kust nimi pärit. Aga kui laps ei taha ka hiljem sinna kolida? Ja üldse on lapsevanemast äärmine ülbus nõuda oma lapse oletatavaid huve ettekäändeks tuues eesti keele hääldusreeglite muutmist. 

6. Lapsevanemate upsakuse kärpimiseks, aga laste suureks õnneks on olemas võimalus, et täisealiseks ja täiemõistuslikuks kasvanud laps võib talle pealesunnitud sobimatu nime lihtsalt ära vahetada. Ta võib ka oma tegudega ära teenida endaväärilise nime. Lõpetuseks pakun vabaks kasutamiseks välja ühe ilusa unarusse vajunud poisslapse nime. Selleks on ILLIS ja seda on paarisaja aasta eest kandnud kaks minu esiisa. Ilusat last see  nimi tähendabki.